Kristlik kolumnist Jonathon van Maren kirjutab väga tõsistest ohtudest, mis lapsi süütuna näivates nutitelefonides varitsevad ning mis võivad halvimal juhul hävitada nende noore elu veel enne kui see on saanud õieti alatagi. Seetõttu paneb ta lapsevanematele südamele, et nad ei laseks oma lastel sellesse salakavalasse ja potentsiaalselt saatuslikku lõksu langeda.
Paar aastat tagasi kirjutasin ma kolumni "Õuduslood vastavad tõele – ärge andke oma lastele nutitelefoni". Ma selgitasin, kuidas nutitelefonid muudavad maailma, milles teismelised elavad, luues virtuaalse universumi, mis on vanemate ja eestkostjate jaoks läbitungimatu – universumi, mis luuakse ja millele pääsetakse ligi nutitelefonidega, mis on nüüdseks peaaegu iga tüdruku ja poisi käes ning seda üha nooremas vanuses.
Mainisin seal, et Nancy Jo Sales oli hiljuti kirjutanud raamatu pealkirjaga American Girls: Social Media and the Secret Lives of Teenagers ("Ameerika tüdrukud: sotsiaalmeedia ja teismeliste salaelu"), mis paljastab, et ka teismelised ise teavad, et sotsiaalmeedia hävitab nende elu. Ajakirja Vanity Fair toimetaja palus Salesil seda teemat uurida, kuna ta soovis teada, miks nii paljud teismelised tüdrukud enesetapu sooritavad.
Kuid mingil põhjusel avastan ma üha uuesti, et vanemad ei saa lihtsalt probleemist aru. Nad külastavad konverentse, kus neile selgitatakse sekstimise (inglise k. sexting – seksuaalse sisuga sõnumite saatmine) brutaalset reaalsust, mis on täis südantlõhestavaid lugusid alasti selfidest (inglise k. selfie – endast tehtud foto), mida tüdrukud on poistele halva hetkeotsuse ajel saatnud ning mida on seejärel koolis levitatud – selle tagajärjeks on alandus, enesevigastus ning mõnikord kohutaval kombel ka enesetapp. Nad kuulevad sellest, et neid pilte levitatakse nii palju, et Sales avastas koguni, et igal tema uuritaval keskkoolil oli veebileht, mida poisid kutsusid "litsileheks" ning kuhu nad kogusid kokku pildid, mida nad tüdrukutelt said või välja pressisid, luues seeläbi sisuliselt isikliku pornolehe, millel figureerisid nende klassiõed. Need pildid jäävad sageli internetti alatiseks alles ning paljud nendest kujutavad endast lapspornot.
Ning paljud vanemad vastavad: kuid minu tütar või minu poeg ei teeks kunagi midagi sellist. Seda on öelnud mulle vanemad, kelle lastest ma tean, et nad on midagi sellist teinud, kuna nende poeg või tütar on seda mulle rääkinud. Vanemad sageli ei mõista seda tohutut survet, mida teismelistele sellises käitumises osalemiseks avaldatakse, kui nad kasutavad seadet, mis annab neile juurdepääsu maailmale, mida lihtsalt ei eksisteerinud, kui nende vanemad noored olid – maailmale, kus võib juhtuda kohutavaid asju. Mulle meenub üks juhtum, kus ühte kristliku kooli tüdrukut sunniti väljapressimise teel ühe poisiga seksima, kuna ta oli teinud kohutava vea ning saatnud talle endast paljastava foto. "Maga minuga," nõudis ta, "või ma saadan selle su isale ja kõikidele teistele." Ning nii ta siis magaski ning tema vanematel polnud sellest õrna aimugi.
Paljud vanemad näivad olevat veendunud – hoolimata kõigist statistilistest andmetest, mis vastupidist tõestavad –, et nende laps ei vaata pornograafiat, kui nad nendega sellel teemal korra või kaks tõsiselt räägivad. Kuid kui neil on nutitelefon, siis milline on tegelik tõenäosus, et lapsed otsustavad pornot vaadata? Kas kolmkümmend aastat tagasi oleks keegi uskunud, et teismeline poiss võiks üles kasvada majas, mis on täidetud lukustamata kappidega, mis on pilgeni pornoajakirju täis topitud ning ei avaks kordagi ust, et uudishimust või nõrkusehetkel kappi sisse piiluda? Muidugi poleks nad seda uskunud, kuna see oleks vastuolus meie teadmistega inimloomuse kohta. Ning isegi poiste puhul, kes suudavad sellistele asjadele edukalt vastu panna, miks peaksid vanemad olema nii julmad, et lubada neile kõikjalolevat ahvatlust lõputute seksuaalsete kujutiste näol kui nad puberteeti läbivad, teades, et pornofirmad on muutnud sellise sisu nüüd digitaalselt kättesaadavaks, et teismelised pääseksid nende toodangule ligi nutitelefonidega, kust miljonid seda hiliste öötundideni vaatavad?
Ning siis on veel inetu tõsiasi, et pornofirmad üritavad aktiivselt teismelisteni jõuda, ükskõik kus nad ka ei viibiks, et kindlustada oma klientuur siis, kui nad on veel noored ja mõjutatavad ning jäävad kergesti sõltuvusse. Nad lisavad hardcore pornovideotele märksõnadena fraase nagu "Seikleja Dora" (Dora the Explorer – lastele suunatud hariduslik multikas), et lapsed varakult pornograafia otsa satuksid – esmakokkupuude pornograafiaga leiab keskmiselt aset üheksa aasta vanuselt ning sageli on isegi palju noorematelt lastelt internetis nende süütus röövitud. Pornofirmad loovad hüpikreklaame, mis hüppavad ekraanile, kui teismelised mängivad populaarseid veebimänge – ma tean ühte teismelist, kes vajutas ainult ühele sellisele reklaamile ning võitles selle tagajärjel aastaid pornosõltuvusega. Pornofirmad üritavad jõuda laste ja teismelisteni ning nad kasutavad selleks neid samu nutitelefone, mida vanemad oma lastele ostavad.
Ma olen kuulnud vanematelt, et neil on lihtsalt liiga raske keelduda, kui nende laps palub neilt nutitelefoni, mis kõikidel tema sõpradel juba on, kuigi neil pole veel juhiluba ega ka otsest vajadust üldse mingi telefoni omamiseks. Kuid mõelge korraks võimalikele kahjudele. Mõelge sellele, kuidas mõjutab kokkupuude räige pornograafiaga lapse arenevat aju, lapse arusaama seksuaalsusest, meestest ja naistest ning armastuse olemusest. Mõelge sellele, kui sügavale nende ellu võib see mürk imbuda. Ma ei jõua ära lugedagi, kui paljud noored paarid on minuga ühendust võtnud, et rääkida sellest, kuidas pornograafia on nende suhteid laastanud ning paljudel juhtudel oli see just nutitelefon, mis võimaldas pornol üldse nende suhtesse tungida. Lapse palvele ära ütlemine võib olla küll raske, kuid lapse heaolu silmas pidades on see ainuõige otsus.
Tõlkis Martin Vaher