Markus Järvi. Foto: SAPTK

Me viibime keset kultuurisõja lahinguvälja. Tahame me seda või mitte, teadvustame me seda või mitte – kultuurisõda on lihtsalt külm ja halastamatu fakt ning sellisena mõjutab meist igaüht.

Kui keegi juhtus 1812. aasta septembri alguses elama Borodino külakeses või 1944. aasta märtsis Tallinnas, Narvas, Pärnus või Tartus, siis polnud tal valikut – sõda toodi tema koduhoovi hoolimata valmidusest seda vastu võtta või selles osaleda.

Täpselt samamoodi on kultuurisõjaga. Aeg, milles me elame, on sõjatanner, meie enda hing aga lahinguväli. Käib sõda "südamete ja mõistuste pärast", nagu mitmed USA strateegid on öelnud.

Suhtumine sõtta võib olla kahesugune: põgenemine, hala ja argpükslikkus või sirgeselgne ja kindel võitlus oma väärikuse, õiguste ja vabaduse eest, kasvõi elu hinnaga.

Alati leidub neid, kes mõistavad, et sõda pakub võimaluse arendada endas välja suurepäraseid voorusi nagu mehisus, julgus, ennastohverdav andumine ühise hüve heaks, tugevus, distsipliin ja vabatmehelik hoiak seista maksku-mis-maksab selle eest, mis on hea, tõene, puhas ja ilus.

Meie kultuuri alusväärtuste õõnestamine on kõige salakavalam sõjapidamise viis. See lammutab terveid ühiskondi, rahvusi ja inimhingi seestpoolt.

Kultuuri hävitajad on suutnud süstida meie ühiskonda seerumit, mis seab meie kultuuri enesehävituse teele. Kõik see sünnib süstemaatiliselt edendatud ja märkamatult omaks võetud käitumisharjumuste ning hoiakute kaudu.

Soome professor Timo Vihavainen esitab oma suurepärase teose "Äratuskell õhtumaadele" järelsõnas kultuuri lagunemise lühikursuse vaid mõne valitud lausega. Tema hinnangul lakkab kõrgkultuuriline aines nagu religioon ja klassikalised kunstiliigid kokkuvariseva tsivilisatsiooni tingimustes olemast tsivilisatsiooni sümboolsed ühendajad. Nad lihtsalt ei paku kultuuri subjektidele enam mingit huvi.

"Kultuuri hävitavad barbarid ja need on oma töö juba peaaegu teinud. Barbarid ei tule väljastpoolt, vaid meie tsivilisatsioon on neid kasvatanud, aktsepteerides nende primitivismi kui võrdset osa kultuuris," kirjutab professor Vihavainen kõikehõlmavale massikultuurile viidates ja jätkab: "Oleme ise sünnitanud selle barbaarsuse, kuna me ei ole muud saanud või osanud teha. Ja kui ütlen meie, mõtlen kogu lääne tsivilisatsiooni."

Milles muus kui eeskätt barbaarsuses võiksin süüdistada meie n-ö "poliitilist eliiti", kes keeldub aru saamast elementaarsetest ühiskonnaelu konstantidest ja nende veelgi elementaarsematest määratlustest?

Milles muus kui barbaarsete ideoloogiate poolt esile kutsutud mõistusepimenduses süüdistan ma president Toomas Hendrik Ilvest, kes "rahva isana" fataalsete demograafiliste ja sotsiaalsete probleemide ees seistes propageerib avalikult kestvat kahanemist ja hurjutab süstemaatiliselt neid, kes soovivad kaitsta ja väärtustada üht peamist päästerõngast, mis meile veel on jäänud – mehe ja naise elukestvale abielule rajanevat perekonda?

Kultuurivaenuliku võitluse üks peamisi kantse on meedia. Just sellel platool peamegi andma ühe kultuurisõja otsustavamatest lahingutest.

Seal, kus teised lammutavad, peame meie ehitama. Seal, kus troonib vale, peame meie rääkima tõtt.

Vassimiste ja poliitiliste tellimustööde asemel tuleb meil edendada ausust ja sirgeselgset kodanikuideaali. Argpüksliku poliitilise omakasu asemel seame meie eeskujuks ennastohverdava teenimise vaimu. Ideoloogilise vasakliberaalsuse poolt esile kutsutud mõistusepimenduse ja reaalsustaju kaotamise asemel peame maailmale heitma selge ja kaine pilgu.

Kultuurilise enesetapu propageerimise asemel lasub meil kohustus tõsta esile ilu, headust ja inimlikku väärikust. Moraalse kõikelubatavuse jutlustamise asemel peame rääkima perekonna ja abielu olulisusest, truudusest ja kõlbelisest puhtusest.

Olgem ausad. Te kõik küsite nüüd ühte: Kas sellest kõigest on mingit tulu? Kas kõik see aitab veel peatada hukatuse poole sööstvat rongi?

Kas tahate saada ausat vastust? Tegelikult on mul ükskõik, kas tahate või mitte, ma annan selle teile kõigest hoolimata.

Ma ei tea.

Ma arvan, et ma võin siin rääkida kogu meie meeskonna nimel, kui ütlen, et õigupoolest me juba ammu ei küsi neid küsimusi.

Me teame vaid ühte. Kristlastena ja kodanikena on meid kutsutud seisma loomuõiguse, inimliku väärikuse, tõe, headuse ja ilu kaitsel kuni lõpuni.

Me teame seda, et kui meie osaks peaks saama kaotus, siis ratsutame me igihaljastele lagendikele kindla teadmisega, et me oleme andnud nii mõnegi korraliku lahingu.

Me teame seda, et eeskuju on nakatav ja pöördumatuid protsesse ei ole olemas, öelgu ajaloo- ja ühiskonnadialektikud mida iganes.

Niisiis, loogilise järeldusena teame me seda, et kaotada pole meil midagi. Me võime ainult võita. Kas see sõnastus tundub vasakliberaalile tuttav? Loomulikult. Selle olukorra tuvastab iga vähegi teadlikum euromarksist.

Teie, vasakliberaalid, olete ju ometi oma ideoloogilised baastekstid läbi lugenud. Te teate väga hästi selle tõdemuse jõudu ja te kardate seda. Te teate, et selles lausumises jahvatavad ajaloo dialektika veskid halli, vulkaanilist tuhka teie ideoloogilise monstrumi ja kõikide tema valede kohale.

Te teate, et kui kõik eelnev ühendada tõearmastuse ja ülla kristliku paatosega, siis on teie lõplik varisemine vaid aja küsimus. Mul on teile uudis – me ei rahuldu teie kollapsi ootamisega, vaid me aitame sellele kogu oma ihu ja hinge jõuga, süstemaatiliselt ja sammhaaval kaasa.

Just selles rõõmsas paratamatuses – hüve eest võitleja on alati au sees – avaldub kultuurisõja üks kõige lustlikumaid tahke, mida Kõigevägevama abiga kavatseme ekspluateerida rahuliku järjekindluse ja vaheda vabatmehe vaimuga sicut mortem.

Soovin teile rõõmsaid avastusi ja mõnusaid lugemis-, vaatamis- ja kuulamiselamusi meie portaali veergudel!