Lahtiste uste päev Vahipataljonis. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Õigustatud vägivald on sageli tõhusam kui vägivallatus mistahes hinnaga, leiab Jüri Kukk. Ühiskond peab oskama ennast kaitsta ja peab seda ka oma liikmetele õpetama.

Ma olen inimene, kes on teadlikult paljude asjade vastu läänelikus ühiskonnas. Esiteks, ma toetan surmanuhtlust – kui inimene tõstis teadlikult käe teise inimese vastu, väärib ta sedasama ühiskonnalt. Vangistuses viibiv mõrvar või vägistaja tähendab koormat ühiskonnale, ka ohvrite lähedastele, kusjuures ellu jäänud ohver peab sageli nägema pealt seda, kuidas tema sandistaja ülbe muigega taas vabaduses kõnnib. Lääne karistussüsteem rõhub kurjategija ümberkasvatamisele, ohver on jäetud tahaplaanile ja nüüd, pagulaste saabumisega, on ohvrid sageli asetatud juba süüdlaste rolli. Iga mõrv või vägistamine tähendab eluaegseid hingelisi piinu kümnetele ja sadadele ohvritele ja nende lähedastele ja see pole kuidagi õige ega õiglane.

Teine asi on õigustatud vägivald ehk relvis inimesed ühiskonda kaabakate eest kaitsmas. Läänelik süsteem õpetab kõiges lootma riiklikele struktuuridele, kuid sageli on need just valitsejate poolt nõrgestatud ega suuda ühiskonda kaitsta, sageli on need repressiivsed ja on kellegi suhtes ülekohtused, sõltuvalt käsutajate tahtest, tihtipeale aga ei jõua korrakaitsjad igale poole. Minu arvates peaks kõik inimesed saama enda kaitsmiseks väljaõppe ning võimalusel relvad. Palju räägitakse sellest, kui palju on rahva käes olevate relvadega kaaskodanikke tapetud, aga varjatud pool on see, kui palju on kallaletunge tänu relvade olemasolule ära hoitud või tõrjutud! Ühiskond peab oskama ennast kaitsta ja peab seda ka oma liikmetele õpetama. Kui palju oleks näiteks jäänud ära vägistamisi, kui naistele õpetataks üht teadmist – hoop munadesse (vabandust!) teeb iga mehe piisavalt kauaks teovõimetuks, et te suudaksite ära joosta. Teadmine, et võib tulla vastulöök, hoiab kuritegusid ilmselt rohkem ära kui teadmine, et kurjategija vastas on haledad oma elu pärast värisevad tegelased. Ohvri nõrkus on alati olnud kuritegu soodustav.

Meil räägitakse poistele juba pisikesest peast, et kakelda ei tohi — ei tohigi põhjuseta kakelda, teistega norida, väiksemaid kiusata, kuid enda, nõrgemate ja oma põhimõtete kaitseks on hädavariandina lubatud ja lausa kohustuslik vastulöök. Selles osas ei tohiks piiride ületamine olla nii suur probleem, kui seda näeb praegune seadusandlus — kui võitled oma tüdruku päästmise nimel vägistajate käest, viruta sellega, mis iganes kätte satub ja kasvõi surnuks! Lääne ühiskond vajab naasmist juurte juurde – sinna on taas vaja sõdalasi, võitlejaid, kaitsjaid, mitte seda amorfset lõdisevat löga, mida näiteks allaheitlik, poliitkorrektne ja orjameelne Rootsi ühiskond juba endast kujutab! Vaja on sõdalasi, kandku nad Odini, Thori, Freyja või kelle tahes nime, peaasi, et ühiskond tunneks ennast kaitstuna. Muide, ka USA katoliiklased on loonud oma seadusliku relvastatud ordu, mis peaks kaitsma kristlasi kogu maailmas. Ka Venemaa impeeriumimeelseid hoiab alati tagasi pigem kartus kere peale saada, kui mingi heaoluühiskonna hirmust tingitud pekilödin, millega kaasneb selgrootus kasvõi sanktsioonide rakendamises.

Mulle oli väga vastumeelne kuulda Eesti taipoksijate intervjuudest, et nad hoiduvad mistahes kaklustest ja pigem jooksevad ise kamba eest minema. Ma saan aru, et nende oskused on võimas relv ja vale löök võib pahaaimamatu riiukuke teise ilma saata, aga kas nad siis lööki sättida ei oska? Igal juhul on võõrastav, kui võitleja räägib ärajooksmisest, eriti kui seda kuulevad noored poisid, kellel on oma äranägemine kangelaslikkusest – mis siis, kui kamp, keda poksija oleks võinud peatada, peksab järgmisel tänavanurgal läbi poisi ja tüdruku, kes ei jõudnud ära joosta? Olen ka ise õppinud wado ryu karated ja mõõgavõitlust, ka minu õpetajad on öelnud, et tõeline võitleja hoiab kakluse viimse hetkeni ära – aga kui kõik võimalused rahumeelseks lahenduseks on ammendunud, siis tuleb vastane kiiresti elimineerida!

Vaatasin hiljuti Narnia Kroonikate teist filmi ja minu jaoks oli meeldivalt üllatav poliitkorrektsuse puudumine selles – umbes 15–16-aastane tüdruk saatis surmavaid nooli teele, nii et tolmas. Lääne ühiskond on paraku jõudnud sinnamaale, kus tahetakse keelata ka sõjas tapmine (ma ei pea silmas tsiviilisikuid). Kogu selle minu jutu juures näen ma ise selgelt ära vastuolu – millal läheb õigustatud enesekaitse üle põhjendamatuks tapmiseks, mida juhtub sõjas alati –, kuid siin tulebki loota inimlikkusele, mida kahjuks praegu investeeritakse lammutavasse, kõike ja kõiki kallistavasse sallivusse.