Kanada peaministrit Justin Trudeaud peavad hiinalsed üheks tuntumaks baizuo näiteks. Foto: Scanpix

Hiina kommunistlik Rahvavabariik meenutab päris palju Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. Propaganda – rahu, inimõigused ja rahvaste sõprus –, mida tehti välisriikides, maalis kommunistidest ühe pildi, samas kui režiimi siseriiklikul käitumisel oma inimestega polnud sellega midagi pistmist.

Nii on ka Hiina ÜRO-s suur inimõiguste sõber ja riik on oluline Ameerika Ühendriikide (ja kogu Lääne) vasakpoolsete ajupesuvabrikute – nii peavooluajakirjanduse kui progressismi uppunud ülikoolide välisrahastajaid. Või vähemalt mõni aeg tagasi oli seda.

Samas Hiina, Hiina kommunistide arust “õigesti tehtud” progressistlikul kommunismil ja Lääne progressistide vasakideoloogial pole suurt midagi ühist ja hiinlaste poolt viimast naeruvääristatakse. Teiselt poolt on Lääne inimeste progressiusk, nagu Venemaa kommunistide impeeriumi jaoks, hiinlastele hea võimalus Lääs katki teha.

Konservatiivne kirjanik Kivisildnik on Lääne “intellektuaalide” seas levinud vasakhullust võrrelnud Venemaa kommunistide “viimase löögi” tuumaprojektiga “Surnud käsi.” “Surnud käsi”, vene keeles Sistema Perimeter (Система Периметр), oli Vene kommunistide tuumalahendus, mis pidi iseseisvalt käivituma juhul, kui Ameerika Ühendriikidel on õnnestunud tuumalöökidega Nõukogude Liit rivist täielikult välja lüüa ja andma Ühendriikidele viimase ning otsustava löögi.

Vene kommunistid said aru, et Lääne ülevõtmine algab selle intellektuaalidest, elik ülikoolidest ja nii võtsid impeeriumi sõjaväe-, välisluure ja muud julgeolekuasutused sihikule Lääne ülikoolid. 

Eriti lihtsaks saagiks osutusid ülikoolide humanitaarkateedrid. Õppejõude kas värvati otse, ülikoolidesse sokutati oma agente, sobivat ideoloogiaga valdkondi rahastati variisikute ja -organisatsioonide kaudu heldelt ja nii edasi. Näiteks üks progressistide seas üks olulisemaid mõtlejaid, Julia Kristeva, oli KGB agent.

Kuuekümnendate lõpuks jõuti olukorrani, kus inimesi isegi ei olnud enam vaja värvata – tekkinud oli kari staarõppejõude ja nendele kaasa elavaid õliõpilasi-aktiviste, kes arvasidki, et kogu ühiskond peab omaks võtma ainuõige progressiusu ja hakati näiteks süüdimatult lehvitama Esimees Mao “Väikese punase raamatu” ning selle ideedega.

Tehes seda pimedana asjaolude suhtes, et Mao ideed, nagu kommunistide ideoloogia tavaliselt, tõid Hiina rahva jaoks kaasa kohutava häda ja viletsuse ning genotsiidi mõõtu humanitaarkatastroofi.

Venemaa kommunistide impeeriumit enam alles pole, kuid selle agentide Lääne ülikoolidesse surutud progressism õilmitseb “surnud käena” edasi. Veelgi hullem – selle haarmed on ülikoolidest välja kasvanud Lääne peavooluajakirjandusse, ärimaailma ja tipppoliitikasse. Kõike seda vägagi edukalt – täna pole hullemaid progressismikantse kui suured Lääne tehnoloogiaettevõtted ja meediaorganisatsioonid nagu CNN ning New York Times.

Samas nimetatud ideoloogilise tuumapommi moodi “surnud käsi” pole sugugi “surnud.” See on vägagi elus ja “süsteemi” haldamise on üle võtnud Vene kommunistide moodi maailmarevolutsiooni plaane hauduvad Hiina kommunistid. Lääne õõnestamiseks sobib kõik, ka hulluse mahitamine, mille eest kodumaal saadetakse inimesed koheselt mõistuse pähe koputamise laagritesse. Heal juhul.

Hiina kommunistliku partei kõrged ametnikud on avaldanud tungivat toetust USA antirassistide märatsemistele, mõistnud kategooriliselt hukka politseivägivalla ja ÜRO-s pole – peale mõne eriti radikaalse islami- või Aafrika dikatuuririigi –  suuremaid inimõiguslasi, selliseid, kes mõistavd hukka kõik lääneriigid kui need massiimmigratsiooniga nõus ei ole või valgete süstemaatilise rassismi, kui Hiina kommunistid.

Ometigi on Hiina ise väga hiinalik, austab traditsioone ja oma rahvast ja moslemite ning mustade massiimmigratsioonist ei taha see riik midagi kuulda. Riigis elavatest moslemitest istub väidetavalt kaks miljonit inimest orjalaagrites. Läänes seni üks edukamaid “musti” koomiksifilme “Must panter” ei saavutanud Hiinas suuremat edu, kuna see oli hiinlaste jaoks “nii must, et pani silmad valutama.” Täiesti omaette teema on, kuidas hiinlased ja Hiina suurettevõtted käituvad kohalikega Aafrikas.

Hiinlaste kahepalgelisuse – või terve mõistuse – näiteks on sealne levinud halvustav epiteet “baizuo” (hääldatatakse üpris sarnaselt Eesti keelele), mis osutab lihtsameelsele Lääne haritud inimesele, kes seisab “rahu, võrdsuse ja õigluse” eest ainult selleks, et rahuldada oma võltsi moraalse ülimuslikkuse kõrkust. Baizuo on huvitatud ainult teemadest nagu sisseränne, vähemused, LKGB ja keskkond. Selline inimene on seestunud poliitilisest korrektsusest maani, kus multikulti nimel imporditakse tagurlikke islamistlikke “väärtuseid.”

Baizuo näiteks on Kanada peaminister: Justin Trudeau maailmanägemus on madala resolutsiooniga karikatuur täiskasvanud inimese ilmavaatest.