Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Koloniaalajal oli Aafrika Euroopa suurriikide jaoks ammendamatu toorainete allikas. Tänane Hiina käitumine Aafrikas meenutab toonast aega ja võib olla mandri jaoks isegi hullemate tagajärgedega.

Hiinlased ei taha omale mitte ainult Aafrika ressursse ja on sihikule võtnud terve mandri. Sõjalise vallutamise asemel on eesmärgi teenistusse rakendatud majandus.

Täna tegutseb kontinendil rohkem kui kümme tuhat Hiina ja hiinlaste omanduses olevat ettevõtet. Kui kuskil ehitatakse mõni suurem tee, sild, raudtee või pilvelõhkuja, siis võib olla kindel, et seda teevad enamasti hiinlased. Selle tulemusena on suurem osa aafrika riikidest Hiinale võlgu üha suuremaid summasid. Alljärgnevalt vahendab ZeroHedge, kuidas Hiina kasutab Aafrika riikidele antud võlgu enda huvides ära.

Paljud inimesed usuvad, et Hiina lõppeesmärgiks on teenida palju raha ja saavutada kontroll suurema hulga maavarade üle. Kindlasti on Hiina eesmärgid muuhulgas sellised, kuid selle kõrval hakkab üha selgemalt paistama, et Keskmaa – zhōng guó – eesmärgiks on teha Aafrikast Hiina kontinent.

“Põhjus, miks Hiina korporatsioonid tegutsevad Aafrikas, on lihtne: rõhuda [aafrika] inimesi ja võtta ära nende maavarad. Seda sama tegid eurooplased merkantilismi ajastul, kuid hiinlased on hullemad. Hiinlased tahavad Aafrikast teha üleni Hiina kontinendi. Nad pigistavad Aafrikast välja kõik väärtusliku,” kirjutab Forbes.

Tänaseks elab Aafrikas ümber kahe miljoni Hiina kodaniku ja see number kasvab iga kuuga. Raske on leida mõnda suuremat ehitusprojekti, mida ei käita hiinlased ja nii on nad jala maha saanud Aafrika suurimates linnades. Siinkohal võib näiteks tuua Keenia pealinna Nairobi:

“Ühes Keenia pealinna Nairobi eeslinnas osutab väike viit “Pekingi teele”, kus ehitatakse suuri kortermaju arendusprojektis, mis kannab nime Suure Müüri Korterid ja majad näevad välja sarnased Hiina linnades olevate kortermajadega. Üle kogu Aafrika ehitavad hiina arendajad maanteid, rööbastranspordisüsteeme, kortermaju ja terveid linnu,” kirjutab Fast Company.

Suuremat osa sellisest hiinlaste poolt ehitatavatest linnadest nimetatakse “erimajandustsoonideks”. Aafrika erimajandustsoonid on oma olemuselt iseseisvad, iseendale piisavad ja muust mandri elu-olust sõltumatud, suured hiinlaste linnad, mis asuvad Musta Mandri kõige strateegilisemates kohtades. Ühte suurimatest sellistest piirkondadest-linnadest ehitatakse näiteks Nigeeria pealinna Lagose kõrvale.

“Nigeeria pealinna Lagose kõrvale on kerkinud taradega ümbritsetud “erimajandustsoon”, mille näol on tegemist sisuliselt eraldiseisva linnaga, kus kehtivad oma seadused ja mille eesmärgiks on tõmmata ligi võimalikult palju investoreid. Erimajandustsooni majandusmudel on sarnane Hiina omale, mis on riigist viimase kolmekümne aastaga teinud maailmamajanduse tipptegija. Kui Shenzenist sai 1980. erimajandustsoon, elas seal ümber kahekümne tuhande inimese. Täna elab nimetatud linnas-piirkonnas mõne arvestuse järele viisteist miljonit inimest,” jätkab Fast Company.

Sellistes erimajandustsoonides asuvad hiina tehased, kus hiinlastest ülemused juhendavad hiinlastest töölisi ja sisseseade on toodud Hiinast.

Mõned sellised projektid on väga suured. Näiteks Tansaania rannikule ehitatakse Bagamoyo sadamat. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, saab sellest Aafrika suurim sadam. Kuigi projekti algus on viibinud, siis Tansaania valitsuse sõnul on läbirääkimised sadama ehitajaga, Hiina riigiettevõtte China Merchants Holdings Internationaliga, lõppjärgus.

Sadamani viivasse laguuni kaevatakse kanalid, et sinna pääseksid ligi ka suurimad kaubalaevad. Sadamat ümbritseb aedadega piiratud erimajandustsoon, kuhu kerkib hulk tehaseid ja elupiirkondi, kus on arvestatud 75 000 elanikuga. Räägitakse isegi rahvusvahelisest lennujaamast. Suurem osa piirkonna pärismaalastest on oma valdused juba hiinlastele maha müünud.

Kuid hiinlaste arendused ei piirdu ainult erimajandustsoonidega. Etioopia pealinnast Addis Ababast räägitakse juba kui “linnast, mille ehitasid hiinlased”.

“Autod põrisevad läbi linna mööda tasaseid hiina teid. Hiina kraanad kujundavad ümber linnasiluetti. Hiina õmblusmasinad surisevad Hiina tööstusparkides asuvates hiina tehastes. Turistid saabuvad hiinlaste poolt uuendatud lennujaama ja inimesed sõidavad tööle moodsate hiina rongidega. Lihtsamalt öeldes on Addis Ababast saamas linn, mille on ehitanud hiinlased. Kuid milline on kõige selle diplomaatiline ja majanduslik hind?” küsivad CNN-i ajakirjanikud.

Ajal kui Lääneilm on suikumas, võtavad hiinlased sõna otseses mõttes üle terve kontinendi. Nii nagu hiinlaste poolt võetakse majandusvald üha rohkem kohalike käest üle, tuuakse Aafrikasse ka hiina kultuur.

“Hiinalste mõju ulatub üle füüsilise infrastruktuuri. Täna leiab paljude Aafrika linnade ajakirjanduslettidelt näiteks Hiina riikliku ajalehe China Daily ja televiisioris jookseb Hiina riiklik uudistekanal CCTV. Paljudes linnades on hiinakeelsed koolid ja aafriklastele jagatakse toetusi Hiina ülikoolides õppimiseks,” kirjutab Fast Company.

Selliste arengute toetajad räägivad, et nii on vaesusest välja rabelenud miljonid aafriklased. Mis ongi tõsi.

Kuid sellel kõigel on väga kõrge hind:

“Hiina on täna Aafrika suurim kaubanduspartner, mille maht küündib aastas üle kahesaja miljardi dollari. Konsultatsiooniettevõtte McKinsey hinnangul tegutseb Aafrikas üle kümne tuhande hiinlaste omanduses oleva ettevõtte, mille väärtus küündib kahe triljoni dollarini ja sellele on lähiajal lisandumas investeeringuid mahus kolmsada miljardit dollarit.

Aafrika on suurim Hiina ehitusprojektide välispartner ja on selja taha jätnud Aasia. Hiina riik on Aafrika majandusvööndi teedevõrgu (Belt and Road Africa) algatuse jaoks eraldanud miljard dollarit ja 2018. aastal eraldas Hiina Aafrika abistamiseks kuuskümmend miljardit dollarit. Kõige selle tulemusena kaldub Aafrika üha rohkem Ida poole ja kaubandus- ning muud sidemed Hiinaga muutuvad üha tugevamaks,” kirjutab Forbes.

Aafrika valitsused on hiinlastele üha rohkem võlgu ja mitmete riikide jaoks küündivad võlad üle talutavuse piiri.

“Õhus on juba ohumärke. Neli ja pool miljardit dollarit maksma läinud Addis Ababa–Djibouti raudtee nõudis Etioopia riigilt 2016. aastal ligi veerandi riigi eelarvest. Nigeeria on pidanud mitmed projektid hiinlastega üle rääkima, kuna ei suuda nende eest maksta ja Keenias on 80% ulatuses hiinlaste poolt rahastatud Mombasa-Nairobi raudtee läinud neli korda kavandatust kallimaks ja nõuab riigi eelravest rohkem kui kuus protsenti,” nendib Forbes.

Kunagi olid Lääne valitsused mihklid röövlaenamise peale, kuid täna on Hiinlased viinud selle täiesti uuele tasemele. Kui hiinlastel on mõne aafrika valitsuse kõri pihus, võivad nad käituda üsna halastamatult .

“Zambia ja Hiina valitsuste vahel käivad läbirääkimised, mille teemaks on riikliku elektriettevõtte ZESCO üle andmine hiinlastele ja selle põhjuseks on riigi võimetus maksta tagasi hiinlastelt võetud laene. Hiina kontrollib juba Zambia rahvusringhäälingut ZNBC ja riigi peamist Lusaka lennujaama ähvardab hiinlaste omandusse minek.

Zambia on hädas. Sarnaseks tulevikuks peavad valmistuma ka teised hiinlaste käest laenu saanud Aafrika riigid, kui need ei suuda neid tagasi maksta,” kirjutab Aafrika uudiste ilmavõrguväljaanne African Liberty.

Pole kaugel aeg, kus kogu Zambia on Hiina omanduses.

Sellised arengud ootavad teisigi Musta Mandri riike. Kui keegi hiinlastele vastu ei astu.

Kuid kes selline jõud võiks olla?

Näiteks USA on tänaseks Hiinale võlgu ümber triljoni dollari.

Lääs ei oska Hiina kasvavale mõjule seni adekvaatselt reageerida.

Vahendas Karol Kallas