19. juunil 2009 ilmus eesti keeles esmakordselt paavst Paulus VI poolt 1968. aastal välja antud ning kohe palju protesti kohanud entsüklika "Humanae vitae" ("Inimelu edasiandmisest"). Prohvetlikku ja 50 aastat pärast avaldamist endiselt vägagi aktuaalset dokumenti kommenteerib Markus Järvi.   

Kiriku ajaloos on korduvalt tulnud ette hetki, kus väline ja seesmine surve sunnivad teda defineerima ja selgitama Kristuselt apostlite kaudu edasi kandunud igavest õpetust. Doktriin, mis on implitsiitselt sisaldunud Kristuse ja apostlite kuulutuses ning Pühakirjas ehk Kiriku Traditsioonis tervikuna, saab sellisel viisil eksplitsiitse ja autoriteetse väljenduse. Paavstiga ühenduses olevate kirikukogude või paavstide endi poolt vormistatuna on niimoodi leidnud oma väljundi dogmad.

Kui tavaliselt tekivad doktrinaarsed vaidlused olukorras, kus mõne kindla õpetuse eksplitsiitne kirikupoolne vormistus pole veel teoks saanud ja sellega avaneb mõnele kristlasele vähemalt teoreetiline võimalus valele teele kalduda, siis Humanae vitae kirjutamisele eelnenud olukord on mõneti teistsugune.

Juba pea kaks tuhat aastat olid Kiriku õpetuses kajastunud väga selgelt moraalinormid, mis suhtusid hukkamõistvalt sündimata inimelu tapmisesse abordi teel ja inimese poolt toodetud kontratseptiivsete vahendite kasutamisse. Seda õpetust olid korranud ka 20. sajandi paavstid. Mainimata ei saa jätta näiteks 1930. aastal ilmunud Pius XI entsüklikat Casti connubii ("Kristlikust abielust"). Kristlik rahvas oli eelnevatel sajanditel neid õpetusi järginud ning neile toetudes oli aastasadade vältel üles ehitatud elujõuline ja eluandev kultuuriruum.

Euroopa järk-järguline sekulariseerumine jõuab 20. sajandi keskpaigaks välja punkti, kus perekonna väärtus ühiskonna algrakuna on suurte totalitaristlike ideoloogiate poolt juba ammu kahtluse alla seatud, kus materialistlik tarbimiskultuur söövitab üha aplamalt kristlikke moraaliprintsiipe ja kus, nagu tõestamaks perevaenulike ideede käegakatsutavat tegelikkust, on ravimiturule paisatud tööstuslikult toodetud rasestumisvastased vahendid. Liiderdamine on saanud iseseisvaks kultuuriks ja esimest korda maailma ajaloos on sellele kultuurile antud mitte lihtsalt afektiivne, tundelis-ideeline, vaid täiesti efektiivne, toimiv ja reaalne sümbol – antibeebipill. Seksuaalsuhtest tulenev nauding ja vastutus on teineteisest lõplikult lahti lõigatud ning sellega on seksuaalsus taandatud üheks võimalikuks kehalist naudingut pakkuvaks toiminguks, mis ei erine oluliselt näiteks söömisest või hea veini nautimisest.

Vastutust neurootiliselt vältiv kultuur levib ka katoliiklaste seas. 8. detsembril 1966 lõppenud Vatikani II kirikukogu äratas paljudes defineerimata ja ähmase tungi kirikusiseste muutuste järele. Muutusteootel õhustik oli suurepäraseks kasvukliimaks Kiriku seest tulnud nõudmistele vaadata üle aborti ja rasestumisvastaseid vahendeid puudutav õpetus eesmärgiga seda muuta. 21. juulil 1968 ilmub paavst Paulus VI entsüklika Humanae vitae, millest paljud ootavad suunapööret Katoliku Kiriku seksuaalmoraali puudutavates punktides. Paavst sõnastab Kiriku usklike ridadest tulnud fundamentaalse küsimuse oma entsüklika alguses: "Kas ei tuleks, arvestades tänapäeva elutingimusi ning abielusuhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja vastastikusele truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti kui leitakse, et neist ei ole võimalik kinni pidada ilma suurte raskusteta, mille ületamine nõuab mõnikord tohutut pingutust?" (HV, 3)

"Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed – eelkõige just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad – vajavad moraaliseadusele truuks jäämiseks julgustamist ning on kuritegelik anda neile lihtne vahend selle järgimisest kõrvalehiilimiseks. Samuti on karta, et mees, harjudes ära rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naise vastu, ei hooli enam tema füüsilisest ja hingelisest tasakaalust ning jõuab selleni, et peab naist üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks." (HV, 17)

Tuleb meeles pidada, et õpetuslikud alused, millest lähtudes Paulus VI sellele küsimusele Humanae vitae's vastab, on Kirikus algusest peale olemas, mitmed korrad defineeritud ja tegelikult kõikidele asjaosalistele juba oma paar tuhat aastat teada-tuntud. Oluline on aga märgata küsimise viisi ja loogilisi eeldusi, mida kiriklikus kontekstis pole varem esinenud. "Tänapäeva elutingimused", mis eeldatavasti peaksid olema kõikide teiste ajastute tingimustest erinevad, sugereerivad meid "vaatama üle kehtivad moraalinormid", mille õigsust on Kiriku õpetusamet korduvalt kinnitanud ning mille ülevaatamise motiiv ei tulene kusagilt mujalt peale "suure raskuse" ja "tohutu pingutuse", mida need "moraalinormid" suhtes "tänapäeva elutingimustega" üksikisikule esitavad.

Paavsti sõnastatud küsimuses koorub lahti modernse subjektivismi lühikursus, kus areenile paiskuvad kõik põhilised teemad: Auguste Comte'i positivismist ning Darwini evolutsiooniõpetusest pärinev idee modernse ajastu privilegeeritusest ja erakordsusest teiste ajastutega võrreldes, sellest tulenevalt "modernse inimese" pretsedenditu roll, moraalinormide ajalooline suhtelisus ja nende igavese, absoluutse aluse puudumine, siit lähtuvalt ka võimalus neid muuta ja ümber sõnastada ning lõpuks selles kaoses pead tõstva väikekodanliku hedonisti hädisus. Kiriku õpetus on lihtsalt liiga raske ja selle täitmine nõuab tohutuid pingutusi. Järelikult tuleb seda muuta.

Üks kesksemaid ja samas filosoofiliselt rikkamaid vastuväiteid Kiriku õpetusele tundub esmapilgul olevat pärit keskaegsete skolastikute omavahelisest dispuudist, vähemalt annab Paulus VI sellele tugevalt tomistliku alatooniga sõnastuse: "[…] valitsemine irratsionaalse looduse poolt meile antud energia üle ja selle suunamine nende eesmärkide saavutamisele, mis ühtivad inimese hüvega, on mõistuse õigus ja kohus. Mõned inimesed küsivad nüüd: kas ei oleks selles olukorras mõistuspärane kasutada paljudel juhtudel kunstlikke sündimuse kontrolli vahendeid, kui me nende läbi kindlustaksime rahu ja harmoonia perekonnas ning paremad tingimused juba olemasolevate laste harimiseks?" (HV, 16) Kui mõistuse valitsemine alamate jõudude üle on iseenesest hüve ja lisaks on inimene kasutanud mõistust näiteks arstiteaduses tehniliste vahendite arendamiseks, siis miks ei võiks neidsamu vahendeid kasutada ka sündimuse reguleerimisel, eeldades, et nii vahend kui eesmärk on mõlemad hüvelised?

Nii loomuliku kui tehisliku pereplaneerimise eesmärk on sama – vältida lapse eostumist. Just siin ilmnebki Kiriku seisukoha mõistmisel peamine raskus. Kui eesmärk on sama, miks ei või siis kasutada selle saavutamiseks tehislikke vahendeid? See teema saab põhjalikuma käsitluse kõnealuses entsüklikas ja nõuab täpsemat analüüsi, mis ületab käesoleva sissejuhatuse mõõtmed, kuid mõningaid põhimõtteid on asjakohane siiski välja tuua. Eelnevaga seoses on aga väga oluline selgitada põhiprintsiipi: kõik, mis toimib hästi, ei ole veel hüve eo ipso. Masinate ajastul, kus asjade hüvelisuse kriteerium seisneb peamiselt nende funktsionaalsuses, pole seda kerge mõista. On tõsi, et vahendil on oma iseseisev headuse või kasutatavuse kriteerium, kuid peamiselt saab vahend hüveliseks lähtuvalt eesmärgist, kuhu see on mõistuslikult suunatud. Inimlik mõistus võib aga eksida isegi kõige tähtsamas, selles, mis puudutab tema enda lõppeesmärki, rääkimata siis väiksematest eesmärkidest, mille saavutamiseks ta seab ritta erinevaid vahendeid.

"Kahtlemata näib paljudele raske, kui mitte võimatu ellu rakendada Kiriku doktriini sündimuse reguleerimisest, mis kuulutab jumalikku seadust ennast. Ja tõesti, nagu kõik ülevad ja kasulikud hüved, nõuab seegi seadus üksikisikutelt, perekondadelt ja tervelt ühiskonnalt kindlat otsust ja palju tööd. Veelgi enam, see ei ole teostatav ilma Jumala armuta, mis hoiab ülal ja tugevdab inimeste head tahet. Ent neile, kes selle üle hoolikalt järele mõtlevad, saab selgeks, et need pingutused toetavad inimese väärikust ja on inimühiskonnale kasulikud." (HV, 20)

Üks viis teema lahtimõtestamiseks peitub vahendi kui sellise ontoloogilises struktuuris, mis peidab endas alati eesmärki, millele see on seadistatud. Tehislik rasestumisvastane vahend välistab vähemalt intentsiooni tasandil täielikult eostumise. Sellisena annab see isegi puht instrumentaalsel pinnal tunnistust eesmärgist sulgeda abikaasadevahelise seksuaalakti juurde olemuslikult kuuluv avatus kolmel tasandil: eelkõige Jumalale, kes viljastumisel loob uue inimhinge; teineteisele, olles välistanud vastastikusest andumisest kõige olulisema ehk isaduse ja emaduse, mis meheks ja naiseks olemisega olemusliku võimalusena kaasas käib; ja lõpuks võimalikule uuele inimolendile, kelles abikaasade ühtsus reaalselt teoks saab. Suguakt, mis toimub menstruaaltsükli viljatul perioodil, säilitab aga loomuliku avatuse kõikidel eelnevalt mainitud tasanditel. Paavst Paulus VI kirjutab: "Kirik on esimene ülistama ja soovitama mõistuse kasutamist tegevuses, mis nii lähedaselt seob ratsionaalse olevuse tema Loojaga; kuid ta väidab, et seda tehes peab austama Jumala poolt seatud korda." (HV, 16)

Humanae vitae ilmumisele järgnesid paljude rõõmuhõisked, kuid entsüklika tõstatas ka kriitiliste nootide tulva, mille peamisteks orkestreerijateks olid Kiriku hierarhia mõjuvõimsad liikmed. Belgia kardinal Leo Jozef Suenens võrdles entsüklikat "teise Galileo protsessiga" ning kriitilisi sõnavõtte paavsti aadressil puistasid omalt poolt ka Vatikani II kirikukogul kuulsust kogunud teoloogid Karl Rahner ja Hans Küng. Uues Maailmas protesteeris Humanae vitae vastu grupp The Catholic University of America teolooge ja terve Kanada katoliku piiskoppide konverents. Samas aga sai just sellest entsüklikast providentsiaalne tõuge, mis viis USAs ulatusliku pro life -liikumise sünnini üha jultunumate eluvastaste rünnakute risttules. Johannes Paulus II on Humanae vitae's esile tõstetud teemasid süvendanud oma paljudes moraaliteoloogilistes dokumentides, nagu näiteks Veritatis splendor ja Evangelium vitae.

Paavst Benedictus XVI on eelmise aasta 12. mail Rooma Paavstlikus Laterani Ülikoolis peetud Humanae vitae 40. juubelile pühendatud konverentsil (loe paavsti kõne tõlget siit) iseloomustanud entsüklikat kui vastuolusid tekitanud, kuid sellest hoolimata inimkonna tulevikule väga tähtsat dokumenti. Paavsti sõnul sai Humanae vitae'st "[…] märk Kiriku õpetuse ja traditsiooni edasikandmisest", sest tõde ajas ei muutu ning […] see, mis oli tõene eile, on tõene ka täna."

Vaata lisaks:

Prof. Janet E. Smith, "Contraception: Why Not?" (mp3)

Bernardo Cervellara, "AIDS ja katoliku Kiriku poolt ähvardav oht"