Varjupaigataotlejad ajutises majutuspaigas Lahtis 2015. aastal. Foto: Scanpix

Portaal Objektiiv avaldas hiljuti Põlissoomlaste väljaandes ilmunud loo Soomes viibivate pagulaste vastuvõtukeskuse (VVK) õpetaja “Pekka” kogemustest. Sellest väljaandes Suomen Uutiset avaldatud loost sai tõuke VVK-s töötav pagulaste juhendaja “Mikko”, kes jagab “Pekka” seisukohta, et varjupaigataotlemise süsteem on rajatud valedele.

“Valede tõttu hakkan kaotama usku inimlikkusse. Kui paljud iraaklastesse armunud soomlannad teavad, et Ahmedil on Bagdadis naine ja lapsed?” küsib Mikko, kes on näinud hulganisti sellised inimesi, kes on tulnud Soome vaid seetõttu, et neile on avanenud võimalus minna “poiste matkale”.

“Ühed neist olid kindlad, et pärast nädalat VVK-s elamist saavad nad oma korteri, ja teised lunisid lennupiletit koju juba paari päeva pärast.”

Kohatud nõudmised

Mikko on töötanud aastaid osalise tööajaga immigrantide abistamisel. Täiskohaga juhendajaks oli ta hädamajutusasutustes aastatel 2015–2016. “Alguses ei olnud asutuses arvuteid. Kirjutasime tulijate nimed ja tubade numbrid kollastele kleepsupaberitele,” meenutab ta esialgset kaost. Juhendajate tööpäevad venisid koguni 16 tunni pikkusteks. Saabujaid oli nii palju, et kauplustes lõppesid madratsid.

Juhendajad seisid toidujärjekorras valvel, et keegi ei krabaks endale kümmet leivatükki. Seejärel hakkasid tulijad nõudma halal-liha ja basmati riisi. “Seda oli palju tahetud. Ülepea oli jagamine ja üksteisega arvestamine nende jaoks keeruline,” tõdeb Mikko.

Tülid ja ohtlikud olukorrad

Hädamajutusasutustes elas raskematel aegadel üle 300 mehe ja ühes ruumis võis olla paarkümmend magajat. Töötajad ei eristanud asukaid selle järgi, kas nad olid sunniidid või šiiidid, afgaanid või araablased. Sellest tõusis tülisid.

“Lõpuks pidime hakkama neid selekteerima, et oleks kasvõi veidigi rahulikum,” meenutab Mikko. Ohuolukordi ei suudetud siiski vältida ning ka juhendajad said nendest osa. Ka Mikko: “Mind on ähvardatud vägivallaga, minu peale on sülitatud, mind on sõimatud.”

Täiskasvanud inimesi oli vaja äratada

Mikko sõnul on varjupaigataotlejatega olnud ülipalju probleeme. Suur osa tööajast on läinud täiskasvanud inimeste järele vaatamisega. “Me peame ülal pidama korda. Õhutame migrante enda järelt koristama, mis nende arvates on naiste töö. Jälgime, et ei suitsetataks siseruumides, et tualettpottidesse ei visataks midagi sobimatut ja et pliidid keerataks kinni.”

Mikkot ärritas see, et täiskasvanud mehi pidi voodist üles ajama ja lausa talutama tervishoiutöötajate hommikusele vastuvõtule. Soome keele õpetust viidi läbi ennelõunasel ajal kaks tundi nädalas, ning naisõpetaja ei julgenud asukaid äratamas käia. Seega anti juhendajatele õpetusest osasaajate nimekirjad ja ülesanne nad tundideks äratada.

Suured arved hilinemiste eest

“Ärataja” ülesanded tugevdasid Mikko kogemust varjupaigataotlejate ületeenindamisest. “Viisime nad autodega intervjuudele, et nad oleksid kindlasti õigel ajal õiges kohas.” Siiski osadele intervjuudele hilineti, sest varjupaigataotlejaid ei saanud maast üles ning nende hommikused protseduurid võtsid tõesti palju aega. “Hilinemine läks kalliks maksma. Tõlk esitas arve täisteenuse eest sõltumata sellest, kas varjupaigataotleja ilmus kohale või ei.”

Immigrante harjutatakse olema vastutustundetud

Mikko rõhutab, et noortel inimestel on kultuurist sõltumata “teatud piirideta olemise vajadus.”

“Kui seda hakatakse nuumama, ei tule sellest muud kui karuteene. Noorukitele ei võimaldatud varjupaigataotluse protsessi ajal õppida ise vastutama. Neid oleks pidanud õpetama selliselt, et nad ei arvaks, nagu kuuluks äratusteenus ja prii transport normaalse elu juurde.”

Mikko arvates on tööandja suhtumine varjupaigataotlejatesse poputav: “Kui varjupaigataotleja kaotas vastuvõturaha, andsime talle uue, sest oleme humanistlik organisatsioon, mis usaldab ja usub inimestesse, ühtsusse ja globaalsusesse,” tõdeb Mikko lakooniliselt. “Aga kui mina kaotaksin oma palga? Kas ma saaksin uue?”

Peale selle õpetati varjupaigataotlejaid valetama.

“Keegi nendest oli oma varjupaigataotluse tagasi võtnud, mille järel avastati tal tõsine haigus. Asutuse juhataja soovitas tal anda sisse uus taotlus, mis võimaldaks tal saada tasuta eriarsti abi ja seejärel lahkuda maalt,” ohkab Mikko. “Kaasmaalased õpetavad üksteisele, kuidas nõutada välja maksimaalset, 2000 euro suurust toetust varjupaigataotluse tagasivõtmise eest.”

Seadus ei kehti kõigi suhtes samamoodi

Mikko sõnul pöörleb kogu süsteem raha ümber. Vastuvõturaha antakse automaatselt kõigile, kuigi mõnedel tulijatel on kaasas väga palju raha. “Pealegi on mõnedel kodumaal ka märkimisväärselt varasid. Vastuvõturaha võidakse veidi vähendada, kui varjupaigataotleja keeldub tööst või õpingutest. Ka selle praktika pärast oleme saanud aktivistidelt sugeda, kuna nii rikutakse inimõigusi.”

Mikko arvates on kummaline, et varjupaigataotleja võib muretult esitada ametnikele valepassi ja valetada, et on saabunud Iraagist, Mosulist. Selle alusel viiakse läbi temaga intervjuu ja tehakse keeletestid. Seejärel, aasta hiljem saab politseile selgeks, et pass ei olegi ehtne, ent sellele ei järgne mitte mingisugust karistust. “Mõelda vaid, kui ma ise esitaksin politseile võltsitud juhiloa. Minu kui petise üle mõistetaks kohut.”

Koostöö politseiga on vähenenud

Mikko tuletab meelde, et koostöö politsei ja teiste ametkondadega on vähenenud seejärel kui varjupaigataotluste käsitlemine viidi politseilt üle migratsiooniametile. “Varem olid meie suhted politseinikega rohkem avatud. Meil olid otsekontaktid politseiametnikega ning saime abi üsna hõlpsasti. Nüüd, viidates salastatusele, ei räägita juhendajatele ja õpetajatele sellest, kui keegi varjupaigataotleja on kahtlustatav kuriteos. Meie ja politsei vahele on ehitatud suur müür. Minu jaoks on see hirmutav.”

Juhendaja Mikko ja varemalt intervjuu andnud õpetaja Pekka arvates tunnevad nemad ja nende kolleegid varjupaigataotlejaid ja nende tausta kõige paremini, ent küsimusega tegelevad ametnikud ei tunne nende kogemuse vastu huvi.

“Meil on praktiline kokkupuude ja teadmised. Sotsiaaltöötegijad näevad oma “kliente” vaid vilksamisi. Kõige piinlikum, mida selles valdkonnas võib teha, on karta võimalikku tulemust ja jätta avaldamata asjade tegelik olukord,” rõhutas intervjuu andnud Mikko.

Mikko isik ja taust on väljaandele Suomen Uutiset teada. Ta esineb artiklis muudetud nimega, kuna on allkirjastanud tööandjaga eriti range lepingu, mis keelab tööandja avaliku kritiseerimise ja suhtlemise meediaga ilma otsese juhtkonna heakskiiduta.