Ameerika sovetiseerimise katse on jõudnud lõpuni, pahempoolsuse kõrghetk läbiti tõenäoliselt 2017. aastal. Seda illustreeris Trumpi programmiline kõne Kongressile 28. veebruaril, kõne, mis andis Ameerikale uue suuna, kirjutab nõukogude päritolu ameerika blogija Gary Gindler.
End näitab kõikjal eri moel ja piidleb,
peal peene mööbli, tooli otsa poeb –
pööblite teadmamees ja liider
Uljanov, Adolf Vissarioni poeg.
Igor Guberman
Везде все время ходит в разном виде,
мелькая между стульев и диванов,
народных упований жрец и лидер
Адольф Виссарионович Ульянов.
Игорь Губерман
Ameerika sovetiseerimise katse on jõudnud lõpuni. Ja see on loomulik lõpp. See katse algas kohe pärast sotsialistlike revolutsioonide lainet aastatel 1917–1919 (Venemaa, Mehhiko, Hiina, Saksamaa, Itaalia jne) ja lõppes umbes sada aastat hiljem. Täpsemalt, aastal 2016 saavutas maailm poliitikas pahempoolsuse kõrgpunkti. Ja pahemlaste jaoks on siit edasi ainult üks tee – alla, olematusse.
Pahempoolsuse kõrghetk läbiti tõenäoliselt 2017. aastal. Seda illustreeris Trumpi programmiline kõne Kongressile 28. veebruaril 2017. Kõne, mis andis Ameerikale uue suuna. Kõne, mis püstitas absoluutse kuulajaterekordi kõigi kunagi Kongressis peetud kõnede seas. Kõne, mida ameeriklastest pahempoolsed kuulasid varjamatu hirmuga, sest lõpuks ometi teadvustasid nad eksistentsiaalse ohu oma ideoloogiale. Pahempoolsetel (kes on läbi aegade ja erinevatel maadel nimetanud end erineval moel – marksistid, progressivistid, sotsialistid, kommunistid, menševikud, bolševikud, trotskistid, fašistid, antifašistid, natsionaalsotsialistid, sotsiaalrevolutsionäärid, anarhistid, sotsiaaldemokraadid, stalinistid, liberaalid, baathistid (Saddam Husseini partei), globalistid jne) on 20. sajandil vedanud – kaks maailmasõda lükkasid maailmapoliitika pendli tugevasti vasakule.
Novembris 2016 aga see pendel peatus ja hakkas liikuma tagasi, paremale. See liikumine saab olema pikaajaline, sest iga ideoloogia, mis on omandanud religiooni mõõtmed, sureb alles mitme põlvkonna vältel.
Barack Obama, Ameerika esimene USA-vastane president ja esimene president-menševik, jättis meile kolm ideoloogilist probleemi:
- teadmatuse, et ekspresident Obama on marksist.
- teadmatuse, et rõhuv enamus ameeriklastest ei tea siiani, et Obama on marksist.
- teadmatuse selles osas, et Obama ei saa ka ise aru, et ta on marksist, pidades end sarnaselt enamusele oma toetajatest demokraadiks.
Pahemlased arvasid, et töö on tehtud, et Obama võit ei ole mitte lihtsalt valimisvõit, vaid ka maa alistamine, võit terve põlvkonna ja kogu maailma üle. Nad arvasid, et ameerika rahva lollikstegemisega on ühele poole saadud.
Pärast kaheksat aastat Obama valitsemist mõistsid ameeriklased viimaks, et korrumpeerunud ajakirjandus, raadio ja televisioon on üks olulisimaid ohte ameerika elulaadile. Massiteabevahendite, teaduse ja kultuuri korrumpeerumine uue religiooni – poliitkorrektsuse – surve all tüütas lihtsalt ära.
Ameerika oli koomas umbes 50 aastat, alates 1960ndate algusest. Ent 2016. aastal Ameerika ärkas ja suurt osa selles mängis Trump.
Mida siis Obama meie maale päranduseks jättis? Ta jättis "demokraatliku" partei täistehtud reputatsiooni. Ta jättis teravnenud rassivaenu ja nüristunud, Hollywoodi filmide peal üles kasvatatud infantiilse noortekarja. Aga see ei ole kõige tähtsam. Obama olulisimaks pärandiks on see, et oma ameerikavaenuliku poliitikaga kindlustas ta Donald Trumpi võimuletuleku.
Föderalism, meie riigi alus, tõstab taas pead ja osariikide õiguste kaitsjaid saab üha enam, tsentraliseeritud riigi pooldajate arv väheneb.
Pahempoolsed ei ole lihtsalt segaduses – võime jälgida nii kultuurilise kui majandusliku marksismi täieliku krahhi.
Pahempoolsed ei ole lihtsalt segaduses – võime jälgida nii kultuurilise kui majandusliku marksismi täieliku krahhi. Tööl käiv keskklass on pikast unest ärganud. Pahempoolsed on reetnud ja hüljanud keskklassi isikliku rikastumise ja võimu globaliseerimise nimel. Progressiivse leeri hambaid plagisema panevaks jõuks ei ole nii palju president Trump kui vasakpoolse poliitika krahh kogu maailmas.
Näib, et ajalugu kordub… Ameerikas tuli võimule endine demokraat, kellest sai vabariiklane, kes hakkab ellu viima ranget, paremkonservatiivset poliitikat. Samal ajal vahetab Suurbritannias võimu juures olevad leiboristid välja konservatiivne leedi. Loomulikult ma räägin nii Reaganist ja Trumpist kui ka Margareth Thatcherist ja Theresa Mayst, ent on sisuline erinevus Reagani ja Trumpi vahel – Reaganil ei olnud kunagi Kongressi vabariiklaste soosingut, Trumpil saab see aga olema järgmiste valimisteni.
Maailma poliitilised juhid loomulikult õnnitlesid Trumpi valimisvõidu puhul, ent suurem osa õnnitlustest oli tehtud pika hambaga, sunnitult, osana diplomaatilisest etiketist. Kaks õnnitlust on aga eraldi kategooriast. Kaks peaministrit ei suutnud varjata rõõmu ühisest võidust – Iisraeli ja Suurbritannia peaministrid. Kumbki ei varjanud oma siirast rõõmu. Asi on selles, et 2016. aastal saavutasid kõik kolm suure võidu oma poliitiliste vastaste üle hoolimata sellest, et avaliku arvamuse küsitlused olid nende vastu.
Trumpi, May ja Netanjahu vastu organiseeriti võimas rahvusvaheline pahempoolne rinne.
Suurbritannia väljumine Euroopa Liidust on pahemlastele veel üks lüüasaamine. Washingtoni ja Brüsseli pooljumalate staatuses taevaelanikud, pahempoolsete koorekiht, on siiani šokis, sest juhtus see, mis ei pidanud iialgi juhtuma – inimesed valisid vabaduse. Nii Ameerikas kui Euroopas. Ei aidanud toetus valitseva administratsiooni poolt, ei maailmaajakirjanduse sajaprotsendiline toetus, ei obamalik ultravasakpoolne poliittehnoloogiline dessant. Euroopa Liitu jäämise poolt olid nii "konservatiivne" Cameron kui "leiboristide" liider trotskist Corbyn. Juhtus ennekuulmatu – nii britid kui ameeriklased hääletasid vastupidiselt sellele, mida nende peadesse olid paljude aastate jooksul pumbanud terve armee elukutselisi propagandameistreid. Britid andsid esimestena bürokraatlikule sotsialismile jalustrabava löögi esimestena – 2016. aasta suvel. Löök oli nii tugev, et EL-i pooldajad keelduvad siiani seda uskumast.
Nii nagu iidsetel aegadel pidid juudid 40 aastat murdma endale sõdides teed tõotatud maale, nii läks ka brittidel vaja umbes 40 aastat (alates 1975) poliitilisteks lahinguteks, et end poliitkõrbest vabaks rabelda.
Käesolev aasta saab mitte ainult selle poliitilise süsteemi lõpu alguseks, vaid marksistliku ideoloogia lõpuks üldse.
Pahempoolse poliitilise eliidi mugav maailm lõi 2016. aastal tõsiselt kõikuma. Bürokraatlik sotsialism, mis hakkas üles ehitama Lääne-Euroopat pärast Teist maailmasõda, on saavutanud oma ajaloolise kõrgpunkti ja käesolev aasta saab mitte ainult selle poliitilise süsteemi lõpu alguseks, vaid marksistliku ideoloogia lõpuks üldse.
Pahempoolsete käitumine Kongressis Trumpi ajaloolise kõne ajal räägib iseenda eest. "Progressiivsed" jõud on sõlminud enesetapjaliku lepingu islamiga ja seepärast ei ühinenud nad aplausiga, kui Trump kuulutas välja halastamatu sõja islamistikule terrorile.
Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump teatas, et antisemitism on oma loomult absoluutne sallimatus. Vasakpoolsed (kellest paljud on avalikult antisemiidid, sealhulgas Hillary Clintoni kompanjon, endine pretendent asepresidendi ametisse Tim Cane, keda Washingtonis kutsutakse tagaselja "väikeseks Eichmanniks", aga samuti ka Demokraatliku partei keskkomitee esimees asetäitja Keith Ellison) ei ühinenud aplausiga, kui Trump tegi avalduse USA ja Iisraeli kestva liidu osas.
Pahempoolsed on Trumpi võidust nii löödud, et ei suutnud adekvaatselt reageerida isegi mitte Trumpi üleskutsele tasustada rasedus- ja lapsehoolduspuhkus. Sellised üleskutsed kuuluvad tüüpiliselt vasakpoolsete arsenali ning antud juhul ulatas Trump plaanitult "demokraatidele" käe. Kongressi konservatiive morjendas selline ettepanek üsnagi (mitte seepärast, et nad ei soovi tasandada teed tasustatud lapsepuhkusele, vaid seepärast, et USA konstitutsiooni kohaselt ei ole Kongressil õigust selliste, osariigi tasandil lahendatavate, küsimustega tegeleda). Pahempoolsed istusid aga vaikides, paljud nägu grimassitades, reageerimata kuidagi ettepanekule ühistegevuseks. Vastupidi – paljud naisdemokraadid lahkusid demonstratiivselt saalist, sest naiste tõelised probleemid huvitavad neid kõige vähem. See on veel üks näide sellest, kuidas "demokraadid" töötavad palehigis Trumpi ümbervalimise nimel.
2016. aastal tõmbas Trump enda leeri nii valgeid, musti ja ladinaameeriklasi kui ka "demokraatidest" töölisklassi esindajaid. Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump tegi avalduse, et ta on Ameerika juht, mitte kogu maailma liider. Kongressi globalistid oleksid peaaegu infarkti saanud – nad mõistsid, et avatud piiride poliitikale on tulnud lõpp.
Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump nõudis kaitsekulutuste suurendamist (muuseas, 54 miljardi dollari suurune kulutuste tõus ehk veidi enam kui üks protsent USA föderaaleelarvest, ületab Venemaa kõik kaitsekulutused). Pahempoolsed, kes üritavad oma valimiskaotuse panna "Kremli marioneti" Trumpi süüks, peavad nüüd selgitama oma pooldajatele, millise saatanliku ülesande on Trump sel korral Kremlist saanud.
Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump teatas, et vanematel on vabadus valida oma lastele kool. Pahempoolsed, kes on USA koolisüsteemi ammu muutnud lollivabrikuks, said veel ühe šoki osalisteks.
Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump avaldas oma täielikku poolehoidu politseinikele, kelle peale Obama avas omal ajal jahihooaja.
Pahempoolsed ei ühinenud aplausiga, kui Trump nõudis Kongressilt Obamacare'i nime all tuntud tervishoiusüsteemi lõpetamist. Ja see on mõistetav – "demokraatide" Obamacare'i tervishoiuseadus oli algusest peale mõeldud elanikkonna konstrollimise instrumendina, mitte tervishoiureformina. Kaotada kontroll samal ajal elanike tervise ja massimeedia üle tähendab pahempoolsetele kontrolli kaotust maa üle.
Kongressi pahemlaste nägudele oli selgelt kirjutatud vaid üks soov – et võimalikult väike hulk ameeriklasi kuuleks seda kõnet.
Tõlkinud Roland Tõnisson