Eesti on jõudnud olukorda, kus kõik jõud tuleb koondada valitseva võltsliberaalse uuskommunismi vastu ja tõeliste kodanikuvabaduste kaitseks, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi, põhjendades oma kandideerimist parlamenti.
Martin Helme tuli mõned nädalad tagasi meie juurde SAPTK kontorisse ning pani kolmandat korda meie tutvuse jooksul ette kandideerida riigikokku.
Kaks korda kaheksa aasta jooksul olen talle ära öelnud, kuna minu kutsumus SAPTKs on olnud senini edendada vasturevolutsiooni ideid ning mõjutada avalikku arvamust kampaaniate ja meediategevuse kaudu kodanikuühiskonna tasandil – oleme ausad, ainsa reaalse kodanikuühenduse kaudu, mis Eestis üle kümne aasta poliitilises sfääris laiemalt mõistetuna on kanda kinnitanud.
Kaks korda olen keeldunud. Ent nüüd jõudis kätte kolmas kord. Kolm on aga kohtu seadus.
Esiteks ütlen kohe, et see otsus ei tulnud kergelt. Olen võrdlemisi kindel, et kui eelneva kahe aasta jooksul poleks aset leidnud minu jaoks kahte võtmesündmust, siis oleks minu vastus olnud ka täna eitav.
Kooseluseaduse alatust läbisurumisest ja Twitteri avangardi prelüüdist peale oleme näinud, kuidas riigivõim sõidab uuskommunistlike roomikutega üle enamuse konservatiivselt meelestatud rahva eluvaatest. Konservatiividena olime juba harjunud, et liberaalse baaskonsensuse taha varjuv nomenklatuur laseb märkimisväärse rahva osa tunnete peale vaid peenikest vilet.
Mõned aastad tagasi juhtusid aga sündmused, mis lõid jalaga ukse lahti ning asetasid "liberaalse demokraatia" väärtuste kogu õõvastava buketi kandikul elutoa lauale. Nendest sündmustest pole teatavas mõttes enam tavalist tagasiteed – ei aita, kui neid üksnes kommenteerida ja kaugelt analüüsida. Uks tuleb teisele poole lahti lüüa, kandik tuleb tagasi viia sinna, kust see pärines ning kandiku kandjad ja käsuandjad vastutusele võtta.
Esimeseks sündmuseks oli kaporatuuri poolt ellu viidud abielureferendumi nurjamine. 17 aastat polnud keegi Eesti rahvalt rahvahääletusel nõu küsinud ja hirm, et rahva enamus oleks võinud välja öelda elementaarse tõe – abielu on mehe ja naise elukestev liit – sundis sekkuma jõuameteid. See oli üdini groteskne lüke, mis andis tunnistust sellest, et globalistidelt suuniseid saav nomenklatuur ei karda sekkuda erakorraliste vahendite abil nende positsioone ohustavate sammude vastu.
Teine episood oli Kaja Kallase valitsuse vaktsiiniapartheid, millega rööviti ligi 40% kodanikelt nende põhiseaduslikud õigused ja vabadused, kui nad ei allunud vaktsiinisunnile. Tallinna halduskohtu ja Harju maakohtu otsuste valguses, mis kõik tunnistasid riikliku vaktsiinisurve ja sellele rajatud koroonapasside meetme õigusvastaseks, põhilisi inimõigusi ja inimväärikuse põhimõtet rikkuvaks, tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et Kallase valitsuse poolt ühiskonda löödud haavad pole kuhugi kadunud.
See eksperiment tõestas, et progressivistlik nomenklatuur on valmis oma enda kodanikke maha suruma ja nende õigusi ja vabadusi väärama – kiirreageerijate, kumminuiade ja politseikoertega, kui vaja.
Nende kahe episoodiga sai selgeks, et kuigi me võime Objektiivis valitsuse samme kritiseerida ning SAPTK raames suuri meeleavaldusi korraldada, tuleb samasisulise töö teravik viia veelgi selgemini vabariigi seadusandlikku kotta ehk poliitilise võimustruktuuri tippu.
Need kaks episoodi olid tõestuseks, et Eesti on jõudnud olukorda, kus kõik jõud tuleb koondada valitseva võltsliberaalse uuskommunismi vastu ja tõeliste kodanikuvabaduste kaitseks.
Kandideerides parlamenti jäävad minu põhimõtted samaks, mille eest olen üle kümne aasta võidelnud SAPTK töös ja üle seitsme aasta Objektiivi tehes. Tuleb seista vasturevolutsiooni vaimus kultuuri aluseks olevate traditsioonide, perekonna, eraomandi ja tõeliste kodanikuvabaduste kaitsel.
Minu programm on olnud avalik viimased kümme aastat, mil SAPTK asutajaliikmena olen avaliku arvamuse väljal tegutsenud.
Loomulikult jään ka juhul, kui ma peaksin osutuma riigikokku valituks, seotuks nii SAPTKga kui ka Objektiiviga, mille tööd tuleb endisestki tõhustada.