Peeter Espak: usuteaduskonna seksikonverents ründas kirikut

Teoloogiadoktor Peeter Espak. Foto: erakogu

Teoloogiadoktor Peeter Espak leiab, et usuteaduskonna seksikonverents ründas selgelt kirikut, kuna selle traditsioonilist kristlust muuta üritav lähenemine on valdavale osale kirikuõpetajatest vastuvõetamatu ning vastuolus kiriku seisukohtadega. Nõmmikut ajab aga omakorda hoopis nutma, et homoseksuaalsuse üle ei saa Eestis poliitikavabalt arutleda.

Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse sumeroloogia ja Lähis-Ida kultuuriloo vanemteadur Peeter Espak leiab, et Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti Seksuaaltervise Liidu koostöös 11. oktoobril läbi viidud seksikonverents “Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides” oli selgelt päevapoliitiline ning kirikut ründav:

“Konverents ründas selgelt kirikut – paljud kirikust vist ründasid omakorda konverentsi. See on täiesti tavaline reaktsioon – ehk kui julged rünnata, tuleb olla valmis ka vasturünnakuks. Sellest palju julgem samm on dialoogi pidamine.”

Espak lisab, et vähemalt ettekannete tutvustuste põhjal võib selline konverents paljudele tunduda justkui kirve heitmisena kirikule ning kaasa tuua ka ootuspäraseid reaktsioone, sest ettekanded rääkisid valdavalt “kristluse muutmisest millekski uueks” või siis “kiriku senistest puudujääkidest, mida tuleb muuta”:

“Tean väga hästi, et selline lähenemine on valdavale osale meie kirikuõpetajatest vastuvõetamatu ning ka vastuolus kiriku poolt aktsepteeritud seisukohtadega. Oleks teistsugustele lähenemistele – mis on domineerivad näiteks meie kirikus – samuti sõna antud, oleks kindlasti ka reaktsioonid teised.”

Tegelikult on Espaki hinnangul küsimus ju ka kristluse peamises ligimesearmastuse sõnumis [1], mistõttu kutsub ta üles suuremale mõistmisele ning reaalsele dialoogile nende küsimuste arutamisel:

“Natuke mõistmist või ka sõna neile, kes ei esindavadki teistsugust arusaama ja kahtlemist, kas “mul äkki ei ole õigus ja kas teisel võib olla ka mingi oma sõnum, mis on väärt kaalumist” on kahtlemata nii kristlik kui teaduslik lähenemine. Ehk kui tahta dialoogi, siis seda ei saavuta eeldusel “mina ütlen, mida peab tegema ja mis on õige”. Sajad teoloogid ja tuhanded koguduseliikmed tunnevadki ennast rünnaku all olevana – mida nad ei saaks kunagi tunda, kui eri seisukohad oleks esindatud.”

“Dialoogi ei looda normatiivsete nõuetega, sildu ei ehitada ühe ideoloogia normatiivseks kuulutamisega teise ees,” jätkab Espak. “Ühel hetkel keegi noor inimene kuuleb, et kõik, mida tema on senini pidanud “kristlikuks seksuaaleetikaks”, on tegelikult täiesti vale? Kuidas sildu ehitada, kui üht ja tegelikkuses väga kõrget seksuaalsuse ideaali omav inimene ei ole sinna dialoogi kaasatud – ega ka temaga sarnaselt mõtlevad teised? See pole ju sildade ehitamine, vaid vastanduse loomine.”

Espaki pani selle teema üle mõtlema eelkõige Objektiivi vastu esitatud süüdistus nagu üritaksime vaikiva õhkkonna loomiseks jõuvõtteid kasutada, seda eriti olukorras, kus konverentsil oli esindatud ainult üks maailmanägemus:

“Vastasele heidetakse justnimelt ju ette sedasama, mida ise tehakse. Teaduslik arutelu või ka maailmavaateline dialoog toimubki ühe kitsa maailmanägemuse baasilt; ehk kui justnimelt tahta, et “vastane” ei võtaks sõna negatiivselt – milleks tal on demokraatlikus riigis täielik õigus – siis ei tohi seda vastast ka ise demoniseerida.”

Urmas Nõmmik: kristlikku seksuaaleetikat ei ole olemas

“Usuteaduskond ei visanud kirikule kirvest – see on väga vale arusaam,” kaitses end Nõmmik, kes pidas Espaki sellist süüdistust üllatavalt jõhkraks.

“Siin ei valitsenud mentaliteeti, et meil on õigus. Oli üldse tarvis kusagilt otsast rääkima hakata. Sellest rääkimisest võib kergesti tekkida mulje, et see on liberaalne joru. Aga ta ei olnud seda,” väitis Nõmmik, kes ise ei näinud konverentsi juures ei poliitika tegemist ega üheülbalisust.

Nõmmik leiab ühtlasi, et “kristlikku seksuaaleetikat” kui sellist ei ole vist päriselt ikka olemas, vaid saab rääkida ainult katoliiklikust, luterlikust või mõnest muust konfessionaalsest seksuaaleetikast ning “ka siis peab see eetika olema põhjendatud, tuginema millelegi, mis ei ole lihtsalt väide, et “Piibel ütleb sõna-sõnalt””.

Eriti kehtivat selline loominguline lähenemine luterliku seksuaaleetika puhul, kuna “luterluses peab ikka uuesti ja uuesti Pühakirja tõlgendama, sest iga hetk on uus”. Nõmmiku sõnul aga ei taha nii mõnigi luterlane seda tunnistada ning normiks kipub olema siiski piibli sõnasõnaline mõistmine.

“Dialoog tekib luterluses siis, kui tunnistatakse tõlgenduste mitmekesisust,” rõhutab Nõmmik ja leiab, et debatid on iseäranis keerulised, kui taandada kõik üheks “kristluseks”, kuna kristlased jagunevad väga paljude kirikute vahel ning iga kiriku sees kulgeb arutelu isemoodi.

“Kes arvab, et seksuaalküsimustest või isegi piiblihermeneutikast on olnud EELK-s lihtne rääkida, eksib. Selleks on olnud vaja väga tugevaid närve,” kurdab Nõmmik kogetud vastuseisu üle oma kodukirikus.

Kahes asjas on aga nii Espak kui ka Nõmmik ühel meelel: ligimesearmastuse olulisuses ja mitmekesiste seisukohtade tunnistamise ning nende üle arutlemise vajaduses.

Nõmmik: kiriku liikmetest teoloogidel on kohustus kiriku aruteludes osaleda

Kuna Nõmmik nõustus Espakiga vähemalt selle osas, et ka teisiti arvajaid tuleb kuulata, soovis ta seda “põhimõttelise dialoogiinimesena” lausa eriti rõhutada:

“Ma südamest loodan, et kirikutes ja kogudustes saab varsti rääkida seksuaalküsimustest avatumalt. Kui usuteaduskond saab aidata, oleme rõõmsad. See on olnud aastaid minu unistus, et piibli tõlgendamise või seksuaalsusesse suhtumise üle kirikus saaks üksteisega rahulikus toonis rääkida. Et üldse saaks rääkida. Toimunud konverents oli selles mõttes algus, et kokku tulid arstid ja teoloogid – see on juba samm edasi. Osalema sai kutsutud kirikute vaimulikke ja esindajaid. Tulid vähesed, millest on kahju.”

Samas on Nõmmik kaotamas lootust sellesse, et neid ülimalt emotsionaalseid teemasid saaks päris emotsioonivabalt käsitleda ning nendib, et mitmete inimeste aastatepikkused katsed kirikute sees “dialoogi” algatada on ummikusse jooksnud. Seetõttu proovivad nad Nõmmiku sõnul seda nüüd seksikonverentsi abil uuesti, lootuses, et ülikool suudab pakkuda aruteludeks paremat keskkonda:

“Usuteaduskonna paljud töötajad võivad sekkuda kiriku-nimeliste kodanikeühenduste asjadesse. Põhjus on selles, et need töötajad on nende kirikute liikmed. Siin tuleb mängu nimelt mitte küsimus, kas võib, vaid kohustus. Õppinud inimestena, teadlastena on kiriku liikmetest usuteaduskonna liikmetel kohustus kiriku aruteludes osaleda, oma panus anda. Traditsioonilised usuteaduskonnad on nende loomisest peale sellises rollis olnud.”

Nõmmikut ajab nutma, et homoseksuaalsuse üle ei saa poliitikavabalt arutleda

Nõmmik tunnistab, et teda ajab nutma praegune olukord, kus homoseksuaalsuse üle ei saa väidetavalt Eesti Vabariigi mitte üheski institutsioonis poliitikavabalt arutleda:

“Mind ajab see olukord nutma, aga peab panema hambad risti, kuulama ära järjekordse valingu politiseerivaid süüdistusi (palju sellist ei paista avalikkusele kahjuks välja) ja minema edasi. Kahju, tõesti kahju, aga nii see on. Aga ma usun, et ükskord saabub päev, kus eriarvamustel olevad inimesed istuvad ühe laua taga. Ja neid modereerivad külma närviga inimesed.”

Nõmmik lubab ka tulevikus seksuaalküsimustega tegeleda 

Nõmmik leiab, et seksuaalküsimuste üle on vaja nii väiksemates gruppides kui ka konverentsidel edaspidigi arutada. “Seksuaaltervise konverents oli üks sündmustest pikas sündmuste reas, mis on saanud alguse juba aastaid tagasi, ja see rida jätkub,” kinnitab Nõmmik oma soovi seksuaalvähemuste teemaga usumaastikul edasi minna.

“Kindlasti tuleb ka selliseid debatte, kus vastandlikud seisukohad silmast silma kohtuvad. Küll aga on selliste kohtumiste ettevalmistamine keeruline ja aeganõudev. Sellesse peame kõik panustama.”

Märkmed:

[1] “Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.” – Mk 12:31 / “Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” – Mt 7:12

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik: homod, ärge kartke Objektiivi!

Usuteaduskonna seksikonverentsil kutsutakse hedonofoobset kristlust puberteedist välja kasvama

Markus Järvi: Tartu Ülikooli usuteaduskonna hedonofoobia konverentsil pole kristlusega mingit pistmist

Kas usuteaduskond tahab muuta „hedonofoobset“ kirikut?

Traditsioonilise kristliku seksuaaleetika kaitseks

Henn Põlluaas: normaalsuse ja inimväärikuse taastamiseks tuleb Euroopa taasristiusustada

EELK otsib uue raamatuga homoküsimusele lahendust

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!