Kolumn: perekond ja lapsed – meie kõigi asi

Väike laulupeoline. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Kolumnist Roland Tõnisson nendib, et kuigi moodsad hukatuslikud ideoloogiad on meie väärtushinnangud ja ühiskonna uppi löönud, on aeg vaimsest solgiaugust välja ronida ning väärtustada tegudes perekonda ja lapsi.

Eesti on asunud vääramatule teele, et olla koos vanemate seltsimeestega uute Euroopa väärtuste eestseisjaks. Nn vanad demokraatiad, muidugi, on meist küll mitmel moel mööda läinud, aga nad hakkasid varem peale kah. Näiteks parasiteerimine sotsiaalhoolekande peal ei ole meil Eestis veel populaarseks saanudki, sest ega seda pajukitki ju palju ole. See eest oleme teenäitajad teistel aladel. Alkoholismis, narkomaanias, liikluskuritegevuses, suitsidiaalsuses ja abortismis oleme kindlalt Vana Maailma tipptegijad.

Antagu mulle andeks selline iroonia, ent ilma selleta on raske reaalsusele otsa vaadata. Mis seal salata – on keeruline ka leppida asjaoluga, et oleme üle külvatud pooltõdede ja lausvaledega, millega kujundatakse meie otsuseid, sõnu, veendumusi ja mõtteidki. Heaks näiteks sellise töö viljast oli üks eakas, lastetu, läänes aastakümneid elanud ja töötanud psühholoogiaprofessor, kes kaitses väga ägedalt seisukohta, et lootest saab inimene alles siis kui tema nabanöör läbi lõigatakse. Ilmselt oli ta child-free ideoloogia üks varasemaid pioneere ning vägisi jäi mulje, et ta kaitseb oma jutuga iseenda tehtud, teistele peale surutud otsuseid. Igatahes pidasin oma kohuseks rääkida talle ühest uurimusest, mille käigus lapseootel emad laulsid mitme kuu vältel, kuni sünnituseni, tulevasele lapsele kolmesalmilist laulu. Lapse ilmale tulles olevat lauldud neile vaid kahte esimest. Kui lapsed jõudsid rääkimise ikka, selgus, et nad olid suutelised ilusasti esitama ka kolmandat salmi, kuigi nad ei olnud seda oma “tõelise inimese” elus kuulnud. Professor jäi pärast seda lugu õige vakka ega avaldanud enam kunagi soovi minuga vestlusi jätkata. Sellest oli tegelikult päris kahju, sest ta oli laia silmaringiga inimene.

Ühe sellise demagoogilise teooria järgi on inimesel, eriti naisterahval, ainuõigus otsustada, mida ta teeb oma ihu ja ihuviljaga. Loodet ei nähta elu algena, vaid biomassina, millel puudub hing, isiksus, oma unikaalne DNA… Ning muidugi on asi kaugel Jumala loomingust.

Ma ei hakka siinkohal rääkima abordiprotsessist, mis on meile kõigile rohkem või vähem teada. Tahan vaid pöörata tähelepanu sellele, et abordipoliitika tõttu ei ole sandistatud mitte ainult naiste hinged, vaid iga abordiga langeb vastutus ka lapse eostanud isale, kes ei hooli oma tegude tagajärgedest, ning sunnib naise tegema sellist koletislikku otsust. Iga tapetud lapse hinge hinda küsitakse abordiarstidelt ning ühiskonnalt, mis propageerib lapsetapmist ja keelab näiteks arstidel abortide tegemisest keelduda (nagu seda on juhtunud näiteks Soomes).

Vähe sellest, et abortidest tulenevat isiklikku häbi ja süütunnet peidetakse delikaatsete põhjuste varju – terviseprobleemidega võib neist õigustada vaid murdosa (0,5%). Ülejäänud on mugavusabordid.

Ent nii nagu iga tegu, sõna ja mõte jätavad oma jäljed inimellu, jäävad need ka rahva ning ühiskonna hinge. Kaasaegne Euroopa eelistab oma pattu katta kinni ilusate sõnadega. “Perekonna planeerimine” näib nende hulgas juba üsna süütu moega, sest räägitakse ju ka loodete kasutamisest organidoonoritena või muu toormaterjalina. Patt põhjustab häbi (kui südametunnistus on veel tallel), ent seda on võimalik kinni mätsida mõne sobiva humanistliku, edumeelse kuvandiga.

Inimest hävitavale isikukultusele on vastandunud küll vähesed, ent õnneks seda tegusamad organisatsioonid, mis võitlevad laste õiguse eest jääda ellu. Inimeste meeled vajavad muutmist, sest kui kõik jätkub nii, nagu praegu, on meie egoistlik ja mõrvarlik lääne ühiskond määratud hukule. Paraku on sellest saanud tsivilisatsiooni halb paroodia, mida etendatakse tõsiste nägudega.

Inimmeel on nutikas mõtlema välja erinevaid vabandusi oma tegudele.

Kord tuli üks perekond – vanemad koos mitme lapsega – ühe munga juurde. Põhjuseks naise järjekordne rasedus. Kuna pere oli kehval järjel, tuldi südametunnistuse vaigistamiseks munga jutule, et leida temalt mõistmist kavandatava abordi osas. Munk sai olukorra tõsidusest aru.

“See on hea mõte!” kiitis ta. “Muidugi ei ole vaja lapsel siin ilmas vireleda! Ainult mul on teile üks ettepanek.”

“Milline?” tundis huvi pereisa, rõõmustades munga mõistva suhtumise üle. “Öelge, mida me võime teha!”

“Vaadake… Lapse tapmine on ju kuritegu… Aga teil on ju raske olukord, eks ole? See muudab asja. Kas pole?”

“Just, just!” olid vanemad varmalt mungaga nõus.

“See laps, kelle Jumal on teile andnud, alles hakkab ju elama,” lisas erak. “Milleks temalt elu võtta? Teate mis! Parem tapke ära see teie kõige vanem laps. Tema on ju teismelise eas. Sööb palju, riiet läheb ta peale kõvasti ja pealegi on ta juba veidi elu ka näha saanud. Kuidas oleks? Oot-oot, ma lähen toon toast kirve.”

Vanemad hakkasid mungale vastu ning olid valmis oma lapse elu kaitsma.

“Nii… Aga öelge nüüd, mille poolest see laps, kelle Jumal on oma armastuses teile andnud, on kehvem kui ükskõik milline nendest, kes siin koos teiega seisavad?”

Vanemad lahkusid vihaselt ning pettunuina, ent mõne aja pärast naasid koos vastsündinuga, et munk selle hinge ristiks.

Abordile on alternatiive. Katoliiklikus ja õigeusklikus maailmas on asutatud vastavaid haiglaid, kus võib lapse ilmale tuua ning anda ta adopteerimisele. Või lastekodusse. Olen nõus, et need ei ole lapse jaoks kaugeltki mitte paremad variandid. Aga kui hinnata aborti patuna, mis kunagi ei möödu jälgi jätmata? Selle võib korda saata inimsilmade eest diskreetselt varjatuna, ent igavikuline hukkamõist ei kao ju kuhugi.

Moskvas alustas hiljuti tööd asutus nimega “Kodu emale”, mille on organiseerinud Kirik. See on mõeldud üksikutele, vastava probleemi ette sattunud naistele. Seal võib saada nii juriidilist, psühholoogilist kui sotsiaalabi. Peagi valmib ka ajutist, kuni kolmeks kuuks peavarju võimaldav, elamiskompleks. Moskva linna tervishoiuamet on andnud sellele loa teavitada endast linna tervishoiuasutustes.

Sotšis, Novorossijskis, Armaviris ja Permis võeti hiljuti kasutusele baby box’id, kuhu võib jätta vastsündinu ilma, et tekiks ohtu tema elule. Need “kastid” jõuavad lühikese aja jooksul sotsiaaltöötajate hoole alla. See on muidugi küüniline moodus ning seda on kritiseeritud, kuna nii võib end mugavalt vabastada vastutusest elu eest. Ometigi on ka see “lapsekast” palju parem alternatiiv prügimäele, tänavale, kraavile või jäätmeaugule, kuhu jätavad oma lapsi asotsiaalsete elukommetega naised.

Mitmeid kordi on toimunud pereväärtuste konverentsid, edukalt töötab usaldustelefon tulevastele emadele. Juba 17 aastat tegutseb “Elu” nimeline keskus, mis tegeleb abordivastase, rasedusalase teavitustööga, perekondlike probleemidega ning ka kaasaegsete biomeditsiiniliste eetikaküsimustega.

Käesoleva artikli autorit võib muidugi pidada putinistiks, ent ei saa eirata fakti, et idanaabri president on seadnud ametisse laste õiguste voliniku, kelle arvates on lapsele parimaks kasvamine koos oma bioloogiliste vanematega. Volinik Astahov toob eeskujuks nõustamis- ja abikeskusi Moskvas, Sankt-Peterburgis, Novosibirskis, Tjumenis ja Belgorodis, mis aitavad säilitada lapse-vanema suhet ning tervet perekonda.

Putin ning tema volinik Astahov, olgu siin korrektselt ära mainitud, on loomulikult tagurlased ja vereimejad. Ent kui rääkida laste õigusest elule, siis mida on praegu vastu panna näiteks meie riigil? Unistus miljonist kodustatud illegaalist? Migrantide tarnimine on lihtne tee, ent kas Eesti on valmis toitma 670 tuhandet töötut, umbkeelset ja meie riigile vaenulikku tegelast? See arv oleks igati reaalne, sest Soomes 10 aastat elanud immigrantidest on tööga hõivatud vaid 30 protsenti.

Ehk elan ma mingis väljamõeldud maailmas, ent mujalt on olnud kuulda eluaseme soetamise ning maksusoodustustest noortele ja paljulapselistele peredele. Meil isegi ei kaaluta selliseid variante riiklikul tasemel, vaid utsitatakse võtma laenu pankadelt, mille ohelike otsas poliitikud ise sörgivad.

Riik peab panustama tulevikku. Kuigi liberaalseks nimetatud majanduspoliitikaga on meie mõtlemine ja tõekspidamised veel enam uppi löödud kui marksismi ja selle nn liberaalhumanistlike vennasideoloogiate poolt, on veel palju võimalik parandada.

Riik peab hakkama mõtlema sündimuse tõstmise peale, kuigi panustamine laste toitmisse, riietamisse, kasvatamisse ja õpetamisse on kulukas. Ausse tuleb tõsta töökad pered, kes on toonud ilmale kolm või enam last. Sageli on need jäetud viletsusse virelema ning sellistena on nad meie otsustajate südametunnistusel. Perekondade koospüsimine ei ole ainult eraasi – see ei või jääda enamuses vaid vabatahtlike organisatsioonide vastutusele, nagu praegu. Ka üksikvanemad elagu teadmises, et nende lapsed on ühiskonnale olulised. Mitte ainult kui tulevased potentsiaalsed tarbijad ja maksumaksjad, vaid kui Elu edasikandjad ja rahva olemasolu garanteerijad.

Terved perekonnad ja sündimuse kasv on investeering tulevikku, mis hakkab end tõestama juba umbes paarikümne aasta pärast. Ja see ei ole ühe rahva jaoks sugugi mitte pikk ooteaeg. Lastekodu, asenduskodu, asenduspere on kõik rohkem või vähem nukrad variandid (õnnelike eranditega), ent siiski paremad enda ja ühiskonna hukutamisest lapsetapu patu läbi. Elul on omad reeglid – me saame kuhjaga tagasi kõik, mis me talle anname. Ja maksame kallilt, kui hülgame selle, mis meile Eluandja poolt antud on.

Oleme oma mugavuses lasknud ise tõugata oma ühiskonna mentaalsesse solgiauku. Ei ole paremat moodust enda puhtaks kasimiseks kui ise sellest välja ronida. Et me ei peaks häbenema, mõeldes tagasi oma tegudele.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.