Foto: Piqsels

Heritage'i mõttekoja majandusteadlane Peter St Onge leiab, et Ameerika Ühendriigid teevad ise kõik selleks, et dollar kaotaks reservvaluuta staatuse ning kirjeldab portaalis Mises Wire, mis juhtub siis kui nii peaks minema.

Viimastel nädalatel on mitmed suured riigid liikunud Ameerika Ühendriikide dollarist eemale, mis tekitab kõhklusi dollari pikka aega kestnud maailma valitseva rolli suhtes. Kaheksa nädalat tagasi olid need vaid paariariigid, nagu Iraan ja Venemaa, mis püüdsid dollarist vabaneda. Tänaseks on nendega liitunud Brasiilia, Prantsusmaa ja isegi Saudi-Araabia. Viimane neist on aastakümneid kestnud naftadollari kokkuleppe keskpunktis. 

Kui dollar kaotab oma positsiooni rahvusvahelise reservvaluutana, siis on sellel Ameerika Ühendriikide majandusele katastroofilised tagajärjed. Samuti katastroofilised mõjud ameeriklastele, tänu kellele 80 aastat kestnud dollari reservvaluuta olek on püsinud. Samuti tähendab see miljardite välismaalaste jaoks, kelle jaoks tähendab dollar aastakümnete pikkust ahistamist, et neid on alatult alt veetud.  

Dollar on ohus

Märtsi lõpus teatas Saudi-Araabia, et hakkab nafta hinda näitama Hiina jüäänides. Isegi uudistekanal CNN muutus selle peale murelikuks ja näitas välja harvaesinevat olukorrast arusaamist ning Fox maalis pildi "Weimari-laadis" hüperinflatsioonist.

Dollar on alates 1940. aastatest olnud kõige olulisem reservvaluuta, mille positsiooni keegi kahtluse alla ei sea. Reservvaluutaks olek näeb paberil väga hästi välja: sa võid trükkida virnade kaupa rohelist paberit ja välismaalased annavad sulle selle eest lahedaid asju, nagu näiteks röstereid, luksusautosid ja vasekaevandusi. Probleem on ainult selles, et kes saab sellest päriselt kasu, kellele selle eest makstakse, kui välismaalased ahnitsevad kokku rohelist paberit? 

Kahjuks ei ole need Ameerika inimesed; selleks on rahatrükkal Föderaalreserv, mis tähendab riigikassat ja mis annab oma ebaõiglaselt teenitud kasumid üle – nagu te olete ilmselt juba ära arvanud – Wall Streetile. Kommertspankadele.

Kujutage ette, et välismaalased ei oleks dollareid soovinud. Föderaalreserv ja pangad oleksid saanud trükkida dollareid ainult pisku jagu, kuna liiga palju trükkimine tooks kaasa inflatsiooni ja valijad hääletaksid nad maha.

Kuid kui välismaalased tahavad saada suures koguses dollareid, võivad Föderaalreserv ja pangad trükkida neid nõutud mahus. Trükkimine on nagu jõgi, mis voolab rahapakkumise reservuaari, mis on tasakaalus välismaalaste juurde voolava jõega. Reservuaari tase jääb paigale ja valijad ei hakka mässama.

Kuid pange tähele, kuhu läksid kasumid. Välismaalaste juurde mineva jõe tulu ei jõua meie ehk dollariomanikeni. Meie oleme reservuaar, meie olukord jääb muutumatuks. Kasumid lähevad otse jõe alguspunkti, milleks on Ameerika Ühendriikide riigikassa ja Wall Street.

Nagu kogu meie riigi ülejäänud jõugupõhine rahasüsteem, on seegi suuresti pettus. Ameerika inimesed arvavad, et neile on reservvaluuta staatusest miskit tolku, kuid kasumid imetakse välja ja antakse üle inimestele, kes mõtlesid välja institutsionaalse rahva vara koorimise lahenduse, mida me nimetame rahandussüsteemiks. 

Tere, Weimar

Kuid selle juures on üks probleem. Mis saab siis kui välismaalased äkki enam ei soovi dollareid omada?

Võib-olla Hiina maksab neile selle eest, et nad müüksid naftat jüäänides või Föderaalreserv keerab midagi vussi ja inflatsioon muutub liiga suureks.

Nõudlus kuivab kokku, dollar hakkab kaotama oma väärtust ja välismaalased hakkavad muretsema oma säästude pärast ning suurettevõtete rahalaekad hakkavad kokku kuivama. Alguses toimub see aeglaselt, kuid kasvavas tempos üha kiiremini ja kiiremini.

Nüüd kui välismaalaste poole voolav jõgi muudab suunda, hakkab see voolama reservuaari. Dollar kukub kokku. 70 aastat Föderaalreservi ja Wall Streeti rahatrükkimist lajatab tsunamina kanjonisse tagasi. Me räägime minimaalselt aastaid kestvast kahekohalisest inflatsioonist. 

Kui selle juures keeratakse midagi nässu, siis reservvaluutaks olemine kujutab endast lõksu ja Ameerika inimeste jaoks absoluutset katastroofi.

Milllised on dollarist vabanemise astmed?

Mis juhtub siis kui dollar hävib?

Esiteks ei vaja välismaalased enam nii palju dollareid. See tähendab, et olemas on suurel hulgal dollareid, mida mitte keegi ei taha. See tähendab, et dollari kukkumise hinnaks on selle väärtuse nõrgenemine.

Tavaliselt on selline liikumine alguses aeglane, seejärel hakkab see hoogu koguma ja liigub üha kiirenevas tempos väljapääsude poole. See on nii põhjusel, et esimesed kaotavad ainult natukene, aga mida kauem inimesed ootavad, seda rohkem nad kaotavad.

Kelle käes on rahakott kui dollar muutub üha väärtusematumaks? Vastus on lihtne: need on ameeriklased. Need on ainsad inimesed maailmas, kellel on kohustus kasutada dollareid ja seda tänu ühele kõrvalisele 1862. aastal vastu võetud sõjaaja hädaolukorra seadusele, mis siiski on 151 aastaks püsima jäänud. 

Seega ameeriklastel pole valikut: kui inimene ei vaheta oma dollareid just kulla, Bitcoinide või kitsede vastu, siis läheb ta koos laevaga põhja.

Mis nende ameeriklastega juhtub? Väheneva väärtusega dollar muudab kallimaks kõik asjad, mida tuuakse välisriikidest Ameerika Ühendriikidesse. Samuti muudab see kallimaks kõik asjad, millega kaubeldakse maailma turgudel. See tähendab tooraineid ja imporditavaid asju, tänu millele töötavad USA vabrikud ja tänu millele saavad ameeriklastest tarbijad endale asju soetada.

Esimesed asjad, mille hind lakke hüppab, on bensiin, kütteõli ja toiduained – kõigi nende asjadega kaubeldakse maailma turgudel. Seejärel tulevad ravimid, sest tänu idiootlikule ülereguleerimisele on see äri suuresti Hiina käes. See on tõsi pea kõigi tarbekaupade kohta, mille valdkonnas on Hiinal juhtpositsioon: me oleme teinud rumalaid otsuseid ja nüüd see tuleb meile kallale.

Järgmisena liiguvad need kallid tarbekaubad ja sisendhinnad läbi tarneahela. Hinnad tõusevad valdkond valdkonna järel, alguses autod, siis ehitusmaterjalid, nagu näiteks teras ja betoon, seejärel riided, mööbel, televiisorid, arvutid ja meditsiiniseadmed. 

Möödas on soodsate luksusesemete päevad – nüüd on vaja nende soetamiseks palju enam vaeva näha.

Peamine sündmus: kapitali põgenemine

Seejärel hakkavad toimuma kõige olulisemad sündmused ehk kapital hakkab liikuma.

Kui välismaalased muutuvad närviliseks, ei hakka nad müüma ainult dollareid, vaid üritavad lahti saada ka varadest, millega kaubeldakse dollarites. Alustatakse kõige likviidsematest asjadest: aktsiad, võlakirjad ja riigivõlakirjad. Nende asjadega on lihtne kaubelda. IBMi aktsiaid on lihtsam maha müüa kui Wisconsini osariigis asuvat Taiwani omanikele kuuluvat tehast ja nii müüakse need maha esimesena.

Ligikaudu 40 protsenti Ameerika Ühendriikide aktsiatest ja ligikaudu üks kolmandik suurettevõtete võlakirjadest kuulub välismaalastele. Kui välismaalased hakkavad põgenema, siis mõlemi väärtus langeb. See võib inimeste pensionifondide väärtust vähendada kaks korda ja muudab ettevõtete jaoks laenamise võimatult kalliks.

See omakorda toob kaasa massilise pankrotilaine lisaks pankrotilainele, mida Föderaalreserv juba täna enda põhjustatud inflatsiooni peatamise eesmärgil sepitseb.

Sellega veel asi ei lõpe: üks kolmandik Ameerika Ühendriikide valitsuse võlakirjadest on välismaalaste käes ja seda on üle kaheksa triljoni dollari. Kui välismaalased hakkavad nendest vabanema, tähendab see Ameerika Ühendriikidele sadade miljardite dollarite suuruseid intressimakseid aastas. Või teistpidi – sunnib mängu astuma Föderaalreservi, kes kõik need välismaalastele kuuluvad võlakirjad kokku ostab, mis tähendab järjekordsete triljonitega majanduse üle ujutamist. 

See tähendab taas, et väga kiiresti kasvab inflatsioon kahekohaliseks.

Lõpetuseks

On olemas lahendused, kuidas selliseid arenguid peatada. Kuid arvestades Washingtonis taas võlalae ümber toimuva tsirkusega, mis käib paaris välisriike dollarist eemale peletava sanktsioonide sundmõttega, pole Ameerika Ühendriigid pisutki lähemal tõsisele arusaamisele, mida läheb vaja olukorra korrastamiseks. 

Reservvaluuta staatuse kaotamine rapib tõsiselt Ameerika Ühendriikide majandust ja ameeriklasi. Mitte ühelegi riigile pole üldse vaja, et selle raha oleks reservvaluuta, sellest ei ole riigi inimestele kuidagi kasu. Kuid nagu ilma vastava varustuseta mäkke ronimisel, siis kui ollakse juba poolel teel, siis on parem mitte kaljust lahti lasta.

Toimetas Karol Kallas