Pildid ja meenutused: isa Vello Salo saadeti täna viimsele teekonnale

Isa Vello Salo saadeti täna Kaarli kirikust oma viimasele teekonnale, 2. mail 2019, Tallinnas. Foto: Martin Vaher

Täna saadeti Kaarli kirikus oma viimsele teekonnale katoliku vaimulik, teoloog, ajaloolane, kirjamees ja sõdur isa Vello Salo. Temaga olid tulnud hüvasti jätma sajad leinajad, nende seas paljud tuntud kiriku-, kultuuri- ja ühiskonnategelased.

Alljärgnevalt toome lugejateni katoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani järelehüüde isa Vello Salole:

“Armsad isa Vello pereliikmed ja armsad vennad ja õed Kristuses. Ma tean, et paljude jaoks oli isa Vello eelkõige suur intellektuaal, teoloog, kultuuriinimene ja paljude erinevate kultuuride hea asjatundja. Ülikooli professor, vabadusvõitleja ja kindlasti ta on olnud selline inimene. Aga meie jaoks oli ta ka vaimulik isa, väga sügavalt pühendunud sellele vaimulikule isadusele.

Ja meie jaoks oli ta ka see inimene, kes iga päev oma pika preestrielu jooksul pühitses missat, seni kuni tal ei olnud enam füüsilist jõudu missat iga päev ise pühitseda. Ja siis ta oli kohal, kuigi ta ei saanud enam pühitseda oma elu viimastel aastatel. Ja seetõttu ma arvan, on täiesti loomulik, et me jätaksime temaga hüvasti just missaga, mida isa Vello on oma elus nii palju armastanud, et ta on tahtnud seda iga päev pühitseda, isegi kui ta oli haige, isegi kui ta oli väga habras.

Katoliku liturgia järgi on niimoodi, et lahkunud inimene oma matuse päeval on orienteeritud samas suunas kui siis, kui ta osales missal. Seetõttu, kui tegemist on ilmikuga, siis ta vaatab altari poole, kui tegemist on preestriga, nagu isa Vello, siis ta vaatab rahva poole. Ja selle mõte seisneb selles, et inimene astub igavikku nii nagu ta astub Jumalateenistusele ehk missale, sest missa on meie jaoks ja ta oli isa Vello jaoks nagu aken igavikku. Ja seetõttu on ta täna teie ees nii nagu te teda näete.

Isa Vello oli muidugi suur intellektuaal, kes kogu südamest armastas tõde, aga ta oli ka selline inimene, kes oli väga sügavalt armunud nii Kristusesse kui kirikusse. Teie, kes te olete temaga suhelnud, tundsite teda nagu mina olen ka teda tundnud. Oli päris selge, et isa Vello oli pigem teerajaja, teisitimõtleja kui kellegi järgija või teatud kommete järgija.

Ja peab ütlema, et selline hoiak või tee ei ole sugugi kerge tee kirikus, mis põhineb just traditsioonidel. Aga samas ei ole ma kunagi näinud inimest, kes nii palju respekteeriks kiriku autoriteeti kui isa Vello. Isegi kui see autoriteedi kandja oli temast inimese ja preestrina palju noorem.

Ma mäletan tema emotsiooni, kui paavst Franciscus mõned kuud tagasi tuli Eestisse. Ta tuli Pirita kloostrisse. See oli külaskäik, mida isa Vello oli pikalt soovinud ja oodanud ja milleks ta valmistus tõesti kogu oma südamest. Nii et mulle tundub, et juba pärast seda visiiti oli isa Vello südames kuidagi selge, et nüüd aeg ei ole enam kaugel, kui ta saab minna selle juurde, kes on kõige suurem autoriteet, Kristuse juurde.

Isa Vello nägi autoriteedis, eriti Kiriku autoriteedis, mitte inimest, kes seda kannab oma omaduste ja puudustega, vaid Kristust, kes on iga autoriteedi vundament. Samas, armsad vennad ja õed, te olete näinud, kuidas isa Vello oli ja on alati olnud avatud kõikidele. Ta respekteeris kõiki. Aga samas oli ta sügavalt veendunud sellesse, millesse ta uskus ja tuletas meelde ka ilma kartuseta.

Üks asi, mis jääb meile kindlasti meelde, on tema hea tuju ja huumorimeel. Selline oskus, võiks isegi öelda and, leida isegi kõige tõsisema küsimuse või teema juures midagi naljakat või midagi põnevat.

Väga sageli meie jaoks on elu nagu jõgi, kus meie suure vaevaga püsime veepinnal ja seetõttu ei oska me väga sageli naerda oma probleemide üle. Ja see on võib-olla see, mida isa Vello väga sageli õpetas inimestele, kellega ta rääkis. Kui meie küsisime nõu, siis — ma arvan, et paljud on seda ka kogenud — sageli tema vastus üllatas meid ja tekitas kerget segadust, sest vahel meie mõtlesime, et ta ei vastanud minu küsimusele.

Selge on see, et inimene, kes on selle elu jõe sees, tahab mingit konkreetset vastust, midagi, mis aitaks… ja väga sageli isa Vello hoopis võttis teatud distantsi ja oskas justkui naerda probleemide pärast ja neid vaadata sellise hea tujuga või distantsiga, mis tegelikult muudab elu kergemaks. Ja seda ta oskas väga hästi teha.

Ja seetõttu üllatasid tema vastused mind vahel ning ma ei osanud midagi sellest järeldada… aga pärast ma sain aru, et tegelikult see oli kõige parem vastus, mis kuidagi suunas või näitas seda, mis on oluline ja jättis natukene kõrvale need teisejärgulised asjad, mis vahepeal panevad meid nii palju muretsema, aga tegelikult need ei ole kõige tähtsamad.

Aga võib-olla see on olnud isa Vello suur talent, et näidata, millised on tõesti olulised asjad ja tähtsad asjad. Me meenutame kindlasti tema head tuju, isegi siis, kui kõrge vanus või halb tervis olid talle seadnud juba väga suuri piiranguid, mille sees on vahepeal raske elada ja eriti raske on püsida hea tujuga.

Ja see on olnud ka isa Vello mitte ainult õppetund, vaid ka suur usu märk. Vaatamata kõikidele asjadele on ta alati olnud sügavalt rõõmus inimene, ja see on see, mida, armsad vennad ja õed, isa Vello tahaks kindlasti igaühele meist ka öelda: et me oleksime tõesti rõõmsad inimesed, sest kõige olulisem meie elus on tegelikult rõõmus uus reaalsus.

Ja lõpetuseks, isa Vello, täna teie kuulata Kristuse häält, kes ütleb teile: “Tubli isa, hea ja ustav sulane, mine oma Issanda rõõmupeole.” Minge isa Vello, minge sellesse suurde valgusesse, mida te olete kogu pika elu jooksul otsinud, oodanud ja lootnud. Aamen.”

Lahkus vaimulik Vello Salo

Fookuses: isa Vello Salo – Maarjamaa patrioot

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Martin Vaher
Martin Vaher portaali Objektiiv toimetaja, katoliiklane. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning jätkab magistriõpinguid religiooniuuringute alal.