A. Regulski: Henryk Sienkiewicz, 1884. Fragment. Foto: Wikipedia

Sõnade nagu “murjan”/”murzyn” keelustamine Eesti ja Poola keeltes on vasakäärmuslaste barbaarse kultuurirevolutsiooni näide. Poolas üritavad vasakäärmuslastest keelefunktsionäärid “tühistada” kaasaegse Poola kirjanduse isa Henryk Sienkiewiczi, kirjutab katoliiklikus ajakirjas Polonia Christiana poola filmirežissöör ja kultuuritegelane Piotr Relich.

Peale eelmise aasta eepilist läbikukkumist rassismivastaste Mustad Elud on Tähtsad meeleavalduste korraldamisel, üritavad Poola revolutsionäärid jätkuvalt kanda Poola riiki kunstlikult üle Lääne progressistlikke ideaale.

Peale uskumatult pikka otsimist on nad lõpuks leidnud midagi, mida rünnata: Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Henryk Sienkiewiczi, kes on väidetavalt süüdi tervete põlvkondade rassistideks kasvatamises, kuna ta on raamatuga “Kõrbes ja kõnnumaal” (W Pustyni i w Puszczy) ära rikkunud algkoolilaste mõistused. 

Poola Keelenõukogu lisas lõkkesse kütet juurde teatades, et sõna “murjan”/”murzyn”* on solvava tähendusega.

Mul on teatud mõttes vasakpoolsetest kahju. Ma ei kadesta nende kontemurdvat missiooni tekitada postkoloniaalset süütunnet riigi kodanikes, kellel pole pea mitte kunagi olnud mingeid ülemereterritooriume. Kuid, nagu me kõik teame, on vasakpoolsete kujutlusvõime piiriks ainult taevas. Kui feministid saavad võidelda prostitutsiooni eest, siis saab kõik tavalised poolakad määratelda ka halastamatuteks rassistideks.

Kõnealuse revolutsioonilise pöörde üheks taustajõuks, mis peaks kajastama Poolas toimuvat rassivõitlust, on Vasakpartei seimisaadik Maciej Gdula, kes nõuab raamatu “Kõrbes ja kõnnumaal” eemaldamist haridusloost. Tema sõnul oleks tegemist “elementaarse rassismi ennetamisega, mida tuleks kaaluda”, sest tema sõnul kirjutatakse selles raamatus, et “valgete valitsus on vajalik, kuna ilma selleta ei suudaks mustad isegi natukene pääseda tsivilisatsiooni lähedale. Valged tähendavad Suessi kanalit, hiniini ja kristlikku usku, samas kui Mustad on laisad, ebausklikud ja tapavad mõttetult teisi inimesi”.

Tegelikult kirjutas Sienkiewicz raamatus “Kõrbes ja kõnnumaal”, mis ilmus 1911. aastal, oma Aafrika reisi kogemustest. Sündmustik rullub lahti Sudaanis ajal, kui moslemid korraldasid inglaste vastu ülestõusu. Ülestõusu juhi Mahdi toetajad röövivad Suez Canal Company’is töötavate poolatari ja inglase lapsed.  

Poola Keelenõukogu otsust, et sõna “murjan”/“murzyn” on solvava tähendusega, toetavad ka vasakule kaldu Poola meediaväljaanded. Nõukogu arvates kaasnevad täna sõnaga negatiivsed konnotatsioonid. Sõna “murjan”/“murzin” kasutatakse Sienkiewiczi raamatus 180 korda.

Kuid keelenõukogu läks veelgi kaugemale. See toetab algatust “Juhised: kuidas rääkida ja kirjutada vähemustest”, mille üllitas Poolas rahvusvaheline turundus- ja avalike suhete agentuur Fleishman Hillard. Selles üllitises õpetavad igat sorti vabaühenduste, nagu näiteks Kampaania Homofoobia Vastu aktivistid, kuidas rääkida omasooiharusest ja kasutada erinevaid naissoostatud sõnu. Selles väljaandes üritatakse lugejaid lisaks veenda, miks ei tohi kasutada sõnu “sisserändelaine” ja loomulikult “murjan”/”murzin”.

Igaüks võib näha kuhu see hullus tüürib. Seda näevad ka vasakäärmuslased, kuid see ongi nende eesmärk: tuleb niikaua loopida kivikesi, kuni sellest tekib laviin, mis hävitab Poola tuhandeaastase pärandi. Kõik mis peale seda jääb, on ainult näitemäng ja pseudoharitlastest “kasulike idiootide” kritseldused.

Kui see operatsioon läbi läheb, ei jää Poola kirjandusest enam midagi järele. Selle protsessi kroonijuveeliks oleks Sienkiewiczi kuulsa triloogia [“Tule ja mõõgaga”; “Uputus”; “Pan Wolodyjowski”] asendamine Olga Tokarczuki (kes on samuti Nobeli kirjandusauhinna laureaat) “Jaakobi raamatutega”, milles poolakaid näidatakse halastamatute kolonisaatorite ja vähemuste rõhujatena.

* Sõnadel “murjan”/“murzin” on Eesti ja Poola keeles ühine alamsaksi keele “morian” päritolu.

Piotr Relichi arvamusloost tegi kokkuvõtte portaal Remix. Toimetas Karol Kallas.