Põhja-Korea põgenik Yeon-mi Park pelgab peale Columbia Ülikooli lõpetamist, et Ameerika Ühendriikide tulevik võib olla sama tume kui tema sünnimaal. "Ma mõtlesin, et Ameerika on midagi erilist, kuid selle asemel leidsin ma eest nii palju sarnasusi Põhja-Koreaga, et see tegi mu murelikuks," rääkis Park Fox Newsile.
Park on läbi elanud hirmsaid kannatusi, kuid ta ei pea ennast ohvriks, vahendab Fox News.
Park on üks mõnesajast Põhja-Korea põgenikust, kes on ennast sisse seadnud Ameerika Ühendriikides. Ta alustas õpinguid Lõuna-Korea ülikoolis, millest läks 2016. aastal üle Columbia Ülikooli ja see, mis teda ees ootas, raputas teda hingepõhjani.
"Ma ootasin, et makstes seal õppimise eest terve varanduse ja kulutades sinna saamiseks kohutavalt oma aega ja energiat, õpetatakse mind mõtlema. Kui selle asemel sunnitakse sind seal mõtlema nii, nagu nemad tahavad, et sa mõtleksid," rääkis Park Fox Newsile antud intervjuus. "Ma sain aru, et võeh kui hullumeelne see on. Ma mõtlesin, et Ameerika on midagi erilist, kuid selle asemel leidsin ma eest nii palju sarnasusi Põhja-Koreaga, et see tegi mu murelikuks."
Sellisteks sarnasusteks on tema sõnul teiste hulgas läänevastasus, kollektiivne süü ja lämmatav poliitkorrektsus.
Parki ohutuled läksid põlema kohe ülikooli saabudes.
Ülikooli sisekorra tutvustamise ajal sai ta ühe kooli töötaja käest riielda, kuna ta tunnistas, et talle meeldib klassikaline kirjandus, nagu näiteks Jane Austen.
"Ma ütlesin, et ma armastan selliseid raamatuid ja ma mõtlesin, et see on midagi head," meenutas Park.
"Selle peale ütles ülikooli naistöötaja: "Kas sa tead, et sellistel kirjanikel oli kolonialistlik mõttemaailm. Nad olid rassistlikud fanaatilised tõprad ja nende lugemine peseb su ajusid.""
Sealt läks olukord ainult hullemaks, sest ülikooli iga kursus oli nakatunud millegagi, mis meenutas talle Ameerika vastast propagandat, sellist, millega ta oli üles kasvanud.
"Ameerika värdjas" oli üks sõna, mille Park Põhja-Koreas selgeks õppis.
"Matemaatika ülesanded nägid välja näiteks "Seal on neli Ameerika värdjat ja sa tapad neist kaks. Mitu Ameerika värdjat tuleb veel ära tappa?""
Nii šokeerisid ja ajasid teda ka segadusse sugu- ja kõne ümbritsevad teemad, nagu näiteks paluti igal kursusel, et üliõpilased teataksid enda kohta kehtivad soolised asesõnad, millega neid peab kõnetama.
"Inglise keel on minu kolmas keel. Ma õppisin selle selgeks täiskasvanuna. Ma tõesti vahel ütlen ekslikult kas "mees tema" (he) või "nais tema" (she) ja nüüd nad tahavad, et ma nimetaksin neid "nendeks" (they)? Kuidas ma sedasi lauseid moodustan?
"See on kaos. Ma tundsin, et tegemist on tsivilisatsiooni allakäiguga," rääkis Park.
"Isegi Põhja-Korea polnud nii peast põrunud. Põhja-Korea oli päris hullumeelne, kuid mitte nii hullumeelne," leidis ta.
Peale mitmeid vaidlusi professorite ja tudengitega õppis Park, et heade hinnete saamiseks on vaja vait olla ning kool ära lõpetada.
Põhja-Koreas ei teadnud Park, mida tähendavad vabadus ja armastus.
"Ma olen näinud tõelist rõhumist ja ma tean, mida see tähendab," rääkis Park, kes põgenes 13 aastasena Põhja-Koreast ja nägi oma silmaga kuidas inimesed nälga surevad.
"Need lapsed seal rääkisid kogu aeg, kui rõhutud nad on ja kui palju ebaõiglust nad on kogenud. Nad ei tea kui raske on olla vaba," kurjustas ta endiste koolikaaslastega.
"Mina läbisin Gobi kõrbe, et saada vabaks. Kuid see, mida mina läbi elasin, pole midagi võrreldes paljudega, kes nägid rohkem vaeva ja ei jõudnud kohale."
Park ja tema ema põgenesid Põhja-Koreast 2007. aastal. Nad läksid esmalt üle külmunud Yalu jõe Hiinasse, kuid langesid seal inimkaubitsejate kätte, kes müüsid nad orjusesse. Yeon-mi müüdi ära vähem kui 250 euro eest ja tema ema umbes 82 euro eest.
Kristlastest misjonäride abiga õnnestus neil siiski põgeneda Mongooliasse, milleks nad läbisid jalgsi Gobi kõrbe ja lõpuks leidsid varjupaiga Lõuna-Koreas.
2015. aastal avaldas ta raamatu "In Order to Live" (Selleks, et elada), milles ta kirjeldas, mida pidi tegema selleks, et jääda ellu ühes jõhkrama diktatuuriga riigis ning oma piinarikast teekonda vabadusse.
"Siin näevad inimesed hirmsal kombel vaeva, et anda oma õigused ja võim enda üle riigile. See hirmutab mind kõige rohkem," rääkis inimõiguslane.
Samuti süüdistas ta Ühendriikide kõrgkoole, et need võtavad inimestelt kriitilise mõtlemise võime.
"Põhja-Koreas ma päriselt uskusin, et minu Kallis Juht [Kim Jong-un] nälgib. Ta on nii paks, kuidas keegi saab seda uskuda? Siis näitaks keegi mulle tema fotot ja ütles: "Vaata kui paks ta on. Kõik teised on kõhnad." Ja siis ma mõtlesin, et appi, miks ma enne polnud seda märganud, et ta on paks. See oli selle pärast, et ma ei olnud kunagi õppinud kriitiliselt mõtlema."
"See on praegu juhtumas Ameerikas. Inimesed küll näevad, mis toimub, kuid nad on kaotanud igasuguse võime kriitiliselt mõtelda," jätkas Park.
Ameeriklaste võhiklikkuse sügavuse nägemine pani Parki kahtlema kogu inimkonnas.
"Põhja-Koreas pole meil internetti, meil puudub ligipääs suurte mõtlejate teostele, me ei tea mitte midagi. Kuid siin, kus kõik on olemas, tahavad inimesed, et nende ajud siledaks triigitakse. Ja nad salgavad seda."
Tulles Ameerikasse suurte lootustega, on Park pettunud.
"Teie siin olete minetanud terve mõistuse määral, millest mina kui põhja-korealane ei suuda aru saada," jätkas ta.
"Mis meid ees ootab? Siin ei ole õigusriiki, moraali, mitte miski ei ole enam hea ega halb, valitseb täielik kaos," avaldas ta oma kummastust.
"Ma saan aru, et nad tahavad hävitada viimasegi kui asja ja ehitada sinna otsa kommunistliku paradiisi."
Toimetas Karol Kallas