Pariisi homoparaadist osavõtjaid, 2. juuli 2016. Foto: Francois Guillot, AFP/Scanpix

Vene kirjanik ja teisitimõtleja Vladimir Bukovski, kes elab nüüd Suurbritannias, külastas Bulgaaria kirjastajate kutsel nende maad. Tema poliitilise korrektsuse ideoloogiat kritiseeriv esinemine lugejate ees kutsus esile tormilise skandaali. Toome ära mõningad katked tema etteastest.

Nõukogude Liidu krahh ja lagunemine meid, dissidente, ei üllatanud. Seejärel hakkas aga toimuma midagi imelikku. Pärast Teist Maailmasõda ja natsismi kokkuvarisemist sööstis kogu maailma poliitiline spekter vasakule. See on seletatav: fašism ja natsism seostuvad parempoolsete ideoloogiatega (tegelikult on selline seostamine täiesti ebaõiglane, ent see on juba teine teema). Varises kokku ka kommunism ja tundus, et poliitilised meeleolud peaksid kalduma paremale. Mitte midagi sarnast aga ei juhtunud. 1990. aastatel tulevad Euroopas võimule vasakpoolsed… Sotsialistliku bloki kokkukukkumine sattus samale ajale, kui Euroopas sündisid uued utopistlikud ideed.

Poliitiline korrektsus kui rahvusvaheline nähtus tekkis samuti 1990-ndail, kuigi liikumisena eksisteeris ta ka juba varem. Esmakordselt põrkasin sellega kokku 1983. või 1984. aastal. Läksin oma laboratooriumisse (Bukovski on erialalt neurofüsioloog), trepil tulid mulle vastu kaks tüdrukut. Tegin neile ukse lahti. Nad vaatasid mind ja ütlesid põlgusega: “Šovinistlik meessiga.” Ma ei saanud millestki aru ja olin väga üllatunud. Rääkisin sellest kolleegidele ja need hakkasid naerma: “Ah, need on need Berkeley ülikooli omad (ülikool Kalifornias). Sealt tulevad kõik vasakradikaalsed liikumised. See on selline uus mood – feministlik. Nad ütlevad, et kui meie, mehed, suhtume naistesse kui naistesse, siis me alandame neid. Feministid õpetavad, et naine on sotsiaalne kontseptsioon. Kui meie, mehed, suhtuksime naistesse nagu meestesse, saaksid ka naistest mehed. Naisteks teeb neid meie suhtumine ja käitumine. Naine on mehelike stereotüüpide ohver.”

See Berkeleys sündinud kontseptsioon levis vapustava kiirusega mööda maailma. 1984. aastal naersime selle üle – 10 aasta pärast oli see haaranud kogu maailma. Kõik ülikoolid avasid “soouuringute keskusi”. Minu arvates ei ole sugude vahelistes suhetes miljoni aasta jooksul midagi muutunud, ent pseudoteaduslikud teooriad on kandnud kohutavaid vilju: me vaatame naisi valesti ja ei suhtu neisse nii, nagu vaja.

Ja algas tõeline “Orwell” – ei tohi naiste poole pöörduda enam tiitliga “miss” või “missis”, sest see on naisele koha kätte näitamine tema abieluseisuse järgi. Nad mõtlevad pidevalt välja uusi sõnu ja kui sa ei räägi nii, nagu ette nähtud, oled sa “šovinistlik meessiga”. Isegi Piiblit kirjutavad nad ümber selliseks, et Jumal figureeriks seal naissoolisena.

Heakene küll – mina harjusin nõukogudeaegsetes hullarites (psühhoneuroloogiahaiglates) hullude seltskonnaga ära. Häda on aga selles, et Ameerika ühiskond teeb igasugusest idiootlikust uuendusest peaaegu üldkohustusliku normi. Ameerikas, nagu ka Euroopas, peab elanikkond end üleval uskumatult konformistlikult. Kõike, mida inimestele pähe ja sisse topitakse, võetakse vastu kui normaalsust. Et olla edukas, peab olema konformist ehk muganduja. Ja nii levivadki ameerikalikud šabloonid nagu ümberlükkamatud reeglid, avaldades mõju isegi seadusandlusele.

Feministlikud liikumised kuulutavad, et mehed on seksistid ja vaatavad naisi ainult kui seksiobjekte. Seega kõik, mis on seotud sooliste erinevustega, peab meeste ja naiste igapäevasest suhtlemisest välja roogitama. Flirt kuulutati agressiooniks ja naise orjastamise püüdluseks. Praegusel ajal ei julge USA-s tööandja rääkida naissoost alluvaga kahevahel – juures peab viibima vähemalt üks tunnistaja, sest tööandjat võib süüdistada seksuaalses ahistamises, see aga tähendab karjääri lõppu ja ühiskondliku positsiooni hävingut.

Samamoodi hakkasid oma tingimusi esitama ka teised vähemused – homoseksuaalid, tumedanahalised, sektandid jne. Tekkisid vihakõnet ehk hate speech’i käsitlevad seadused, midagi nõukogude kriminaalkoodeksi 70. paragrahvi laadset (“Õhutamine riigivastastele kuritegudele”), mille alusel mind süüdi mõisteti. “Vihakõneks” kuulutati igasugune rassierinevuste või seksuaalsete hälvete mainimine. Teil ei ole õigust tunnistada ilmselgeid fakte. Kui te räägite sellest avalikult, on see kuritegu.

Suurbritannias keelati eelmisel aastal ära kõik avalikud jõuluüritused, sest Briti lipu üheks elemendiks on püha Georgiuse (Georgi, Jüri) rist, mis meenutavat ristisõdasid ja seega solvavat muslimeid. Seejuures muslimid ise midagi sellist ei nõua. Muslim, kes minu kodu lähedal peab kioskit, pani oma vitriini üles ristiga lipu demonstreerimaks, et ta ei ole nõus sellise kretiinse keeluga. Aga kes teda kuulab…

On jõutud sellise tsensuurini, et Shakespeare ei saaks meie ajal elada. Pooli tema näidendeid enam ei lavastatagi. “Veneetsia kaupmees” – antisemitism, “Othello” – rassism, “Tõrksa taltsutamine” – seksism… Üks Londoni pedagoog keeldus oma klassi viimast vaatama “Romeot ja Juliat”, nimetades seda lavateost “jäledaks heteroseksuaalseks palaganiks”.

Kriminaalseadustele on külge poogitud tugev tsensuur. Tehes nalja homoseksuaalide üle võib sattuda vanglasse. Pange tähele, kui kiiresti on jõutud repressioonideni.

Oli selline filosoof nagu Herbert Marcuse, revisionist-marksist. Ta ei olnud Marxiga nõus vaid ühes punktis. Marx pidas revolutsiooniliseks klassiks proletariaati (mis ilmselgelt ei vasta tõele), Marcuse aga õpetas, et tõeliseks revolutsiooniliseks klassiks on eripalgelised seksuaalvähemused. Patoloogia võib kuulutada normaalsuseks, normaalsuse aga patoloogiaks. “Ainult siis,” kirjutab Marcuse, “purustame lõpuks ometi kodanliku ühiskonna.”

Aktivistid, kes nagu kaitseksid vähemuste õigusi – homoseksuaalide ja feministide organisatsioonid –, tegelikult vähemuste “asjast” ei hooli. Nagu kunagi kasutas Lenin töölisi kui repressiivset ja kontrollivat jõudu ühiskonna üle, nii kasutavad nad ära vähemusi, tuues lõpuks neile rohkem kahju.

Mu sõbra naine astus seitse aastat tagasi liikumise “Ameerika naised feminismi vastu”. Ta alustas mõne sõbrannaga, nüüd on aga ajakirja tiraaž kaks miljonit. Naised hakkavad aru saama, et feminism on nende suhtes vaenulik, et see lõhub nende elud, et ta ei lase naistel valida seda, mida nad ise soovivad, vaid ideoloogiat pressivad neile peale igat masti aktivistid.

Lühidalt öeldes, meil on tegu tõsise ideoloogiaga, mis poliitilise korrektsuse sildi all üritab lammutada meie ühiskonda. Mida halvem on vähemustel, seda parem on nende juhtidel – on, keda ja mida kaitsta. Neil on aga ülesanne – hävitada meie ühiskond, ja see on marksismi uus, jõledam versioon.

Tsensuur, mille on sisse seadnud “poliitilise korrektsuse” kaitsjad, on vabastanud uusmarksistid dialoogist. Kui ma nendega vaidleksin, saaksin ma nendega ühele poole mõne minutiga. Aga kes lubaks mulle sellist võimalust? Mina, Suurbritannia täieõiguslik kodanik, ei või sellel teemal kirjutada artiklit, avaldada raamatut, ei või võtta osa debattidest sellel teemal – sest selliseid debatte ei ole. Televisioonist ei kuule te mitte mingisuguseid seisukohti või järeldusi poliitkorrektsuse poolt või vastu.

Seda ideoloogiat sunnitakse meile peale. Mul ei ole midagi hullude vastu. Olen hullarites veetnud palju aastaid ja nende suhtes täiesti tolerantne. Minu ainsaks tingimuseks on – mitte mulle peale pressida võõraid ideid. Mäletan oma esimest vaidlust KGB uurijaga. Olin siis 16-aastane. Ta küsis: “Mille pärast te meid niivõrd vihkate?” Vastasin: “Ma ei vihka teid. Ma lihtsalt ei usu teid. Kas ma võin endale lubada kahte ruutmeetrit pinda, kus ei oleks kommunismi?”

Arkadi Krasilnikovi blogist tõlkinud Roland Tõnisson