Prantsuse tegelikkus: vastamisi sisserändajad ja sandarmid. Foto: Jacques Demarthon, AFP/Scanpix

Prantslastest, migrantidest ja luhtaläinud “kavalast” plaanist tuua riiki sisse odavat tööjõudu kirjutab otsekoheselt Valeria Onistšenko.

Paar aastat tagasi siirdusin ma tudengina õpingutele Pariisi. Ei oleks iial osanud oodata neid sõnu, millega võtavad mind vastu maailma kõige romantilisema linna elanikud.

“Kas olete esimest korda meie juures? Oh, mademoiselle, ettevaatust! Meil on siginenud väga palju etnilist kuritegevust!” hoiatas mind jutukas naaber lennukis.

“Mida ta ajab?” mõtlesin ma. “Ega’s ma mingite modžahheedide juurde ei sõida!” Ent kohale saabudes üks teine sõbralik prantslane vaid tugevdas minu üllatust.

“Ettevaatust rongis! Hoidke end eemale neist, kellel on mitteeuroopalik välimus. Võivad teie taskud puhtaks teha!” sosistas kassiir, kes müüs mulle pileti lennujaamast linna.

Ei pea kaua elama Pariisis, et taibata, kustkohast on põlistel prantslastel pärit selline reaktsioon. Pariislased ise teavad suurepäraselt, kuhu valgel inimesel on parem oma nina mitte pista.

“18. ringkonnast ärge isegi mõelge: see on aafriklaste ja narkodiilerite kvartal. Metroojaama “Barbes” juures on üksteise küljes kinni illegaalsed sigarettidega kaubitsejad, välismaised prostituudid ja näljarotid. Musulmanid palvetavad otse keset tänavat, kuigi see on seadusega keelatud.” – Nii kirjutatakse ühes netifoorumis elamispinna otsijatele.

Prantsusmaal on praegu registreeritud 12 miljonit migranti (Venemaal, muide, umbes 15 miljonit) – enamuses endistest Prantsusmaa kolooniatest pärit aafriklased ja araablased. Üldiselt on juba kolmandik praegustest kodanikest sündinud välismaal või on nende vanemad välismaist päritolu.

Tulnukad elavad siin klannides ja klanniseaduste järgi ega kiirusta assimileeruma või keelt õppima. Seejuures kulutab riik kolossaalseid summasid integratsiooniprogrammidele – haridusele, ametiõppele, eluasemele, tervishoiule ja turvalisusküsimustele eraldatakse aastas 36 miljardit eurot. Ja mis on tulemus?

Aga vaat mis. Suvel sai seal alguse unikaalne kohtuprotsess – süüdistus esitati rassismis valgete vastu. Pariisi kesklinnas peksid kolm araabia noormeest pudelitega läbi valge mehe, nimetades teda “haisvaks prantslaseks” ja “räpaseks valgeks” – selle eest, et too ei kostitanud neid sigarettidega. Väljend “valgete vastane rassism” on kindlalt juurdunud prantslaste kõnepruuki.

Kes on kellele kasulik

Võimud kinnitavad kodanikele: kui ei oleks immigrantide odavat tööjõudu, tõuseksid kohalike kaupade hinnad taevasse. Ja veel tegevat migranttööjõud ära prantslastele mitte sobiva räpase töö: näiteks olevat 90% autoteedest Prantsusmaal ehitatud välismaiste kätega.

Tegelikult selgub, et suur osa immigrantidest ei tee tööd. Nad sisenevad riiki kas põgenikena või pereliikmetena (migratsiooniseaduses on mugav pügal perede taasühendamisest). Kokkuvõttes on riik täis kvalifikatsioonita ja isegi hariduseta inimesi.

Ent töötus ei sunni neid koju naasma. Need migrandid, kellel on kõik dokumendid korralikult vormistatud, saavad toetusi. Praegu moodustab see 281 eurot kuus täiskasvanud elanikule ning 184 eurot lapse kohta. Peale selle saavad nad soodsalt meditsiinikindlustuse. Kui aga soovid perelisa, siis palun – migranditarid saavad lapse sünni puhul samasuguse subsiidiumi nagu prantslannad. Seega võib tulla kas või kogu haaremiga, laste ja sugulastega. Kohalikud maksumaksjad kindlustavad tervele sellele hordile ilusa olemise oma maal. Prantsusmaa on ise teinud end migrantide jaoks unelmate maaks.

“Marseille’s on “kalasse” rohkem kui Kabulis”

Migrandid aga tasuvad hoole eest tänamatusega. Riikliku teadusuuringute keskuse sotsioloogid on kokku arvestanud, et Aafrika päritolu lapsed astuvad kuritegelikule teele 3–4 korda tõenäolisemalt kui prantslane. Pariisis on kolmandik süüdimõistetutest migrandid. Esikohal on mustlased, järgnevad aafriklased, kusjuures enamus kuritegudest sooritatakse Magribi maadest (Maroko, Alžeeria, Tuneesia) pärit inimeste poolt.

Migrantide krimipealinnaks on saanud Marseille – nende nn vahelaager teel Euroopasse. Siia on toppama jäänud kogu see seltskond, kellel puuduvad vahendid, et rännata edasi laiale Prantsusmaale. “Marseille’s on “kalasse” (kalašnikove) rohkem kui Kabulis,” ütlevad politseinikud, kirjeldades olukorda linnas. Vaadates ükskõik millise Prantsuse linna uudistesaiti võib juba ette öelda, mida seal võib näha. Ei möödu päevagi maffialike arveteõiendamiseta. Linn on muutunud gigantseks narkodiilerite pesaks. Selle kaudu liigub Vanasse Maailma hašiš, mida kasvatatakse Marokos ja Alžeerias. Siia tulevad läbi Magribi ka narkolaadungid Kolumbiast. Seda “liini” kontrollivad sellised ekstremistlikud grupeeringud nagu AKIM ehk Islami-Magribi Al-Qaeda.

Mustlaslaagrid Seine’i jõe ääres.

Augustis arutles press tülgastamiseni Lääne-Prantsusmaal asuva Cholet linna meeri Gilles Bourdouleix’ mõtteavaldust. Tulnud mustlaste juurde, kes keeldusid oma laagrit üles löömast selleks ettenähtud kohas, ei suutnud poliitik end tagasi hoida: “Mis seal’s ikka. Näib, et Hitler ei hävitanud teid piisavalt…” Linnapea, muidugi, pani oma suu seejärel kinni, ent tema reaktsioon on väga näitlik – rahulolematus mustlastega on saavutamas kriitilist apogeed. Selles samas Cholet’s on 450 süüdimõistetud välismaalase seas 231 Rumeenia mustlast. “Nende laagrid on laiali külvatud mööda tervet Prantsusmaad koos kaasnevate ebameeldivustega – varguste, prostitutsiooni ja antisanitaarsetest oludest tingitud haigustega,” kirjutab ajakirjanik Christine Alamachere. Kõige ohtlikum on mustlaste rände juures see, et nad tulevad Balkanilt kõigi oma laagritega. See tähendab – väljakujunenud kuritegelike klannidena. Kuni lapsed tegelevad pisivargustega, tükeldavad täiskasvanud värviliste metallidega täidetud raudteekaableid ja kaubitsevad varastatud autodega. Mustlasi riigist välja suitsetada ei ole lihtne. Selle rahaga, mis Prantsuse võimud neile annad kodumaale tagasiminekuks, teevad need hulgused kena tiiru mööda Euroopat ja tulevad Prantsusmaale tagasi.

Selles asjas ei tea prantslaste parem käsi seda, mida vasak teeb. Näiteks toetas peaminister Jean-Marc Ayrault (ametis 2012–2014) ootamatult Pariisi kommunistide ideed asustada mustlased heal järjel olevasse 16. piirkonda – seal tundvat nad end mugavalt. Piirkonna elanikud on siiani paanikas.

Või teine kaasus. Kuigi enamik kodanikke toetab kutsumata külaliste deporteerimist tagasi Balkanile, on mõned tuhanded pealinna kooliõpilased valmis massilisteks meeleavaldusteks ja isegi näljastreigiks, et protesteerida Leonarda Dibrani, 15-aastase Kosovo mustlasneiu väljasaatmise vastu (selle illegaalselt riigis viibiva Rumeenia mustlaspere väljasaatmine põhjustas ühiskonnas laialdase diskussiooni koolis käima hakanud illegaalsete laste saatuse üle ja Harlem Desiri, Sotsialistliku Partei esimehe, väljavahetamise). Nad nõuavad valitsuselt Dibrani tagasitoomist, “sest ta on samasugune nagu me kõik”. Tüdruk ise ähvardab endal veenid läbi lõigata, kuna tema sõnul on talle Kosovosse naasmine õudusunenägu, sest seal peab ta ööbima silla all ning puudub igasugune tulevikuperspektiiv. On selge, et tulevikuväljavaated on palju rõõmsamad Prantsusmaal, kus Dibrani kaashõimlased sülitavad seadustele ja elavad lustliku vabatmehe elu…

Prantsusmaale saabub igal aastal umbes 150 000 legaalset immigranti. Valitsus lubab riiki kvalifitseeritud spetsialiste, üliõpilasi, pereliikmeid, põgenikke, aga ka töötegijaid nendesse majandusvaldkondadesse, kus on puudu töökätest. Ülejäänud saabuvad riiki illegaalselt ning see tõttu on nende olukord, pehmelt öeldes, ebakindel. Kahjuks – olukorras, mil prantslased ei taha teha teatud töid, mille eest makstakse halvasti või mis on seotud kõrgendatud riskiga, puuduvad alternatiivid illegaalsele immigratsioonile.

Tõlkinud Roland Tõnisson