Propagandafilm “Geivanemate lapsed” ETV-s

"Teletupsud". Foto: Ben Stansall, AFP/Scanpix

Rahvusringhäälingu otsus näidata dokfilmi “Geivanemate lapsed” edastab selge sõnumi: homopaarid tahavad võrdset kohtlemist ja nad ei lepi millegi vähema kui “sooneutraalse” abieluga, kirjutab Illimar Toomet.

Eile õhtul näitas rahvusringhääling tunni pikkust dokumentaalfilmi “Geivanemate lapsed” (Gayby Baby, Austraalia 2015). Tegelasteks nelja erineva homopaari, kolme lesbi- ja ühe geipaari 12-aastased ja nooremad lapsed. Tavalised lapsed oma mitte niivõrd tavaliste vanematega.

Ehkki peategelased olid lapsed, oli film tegelikult nende vanematest. Viimaste osalemine laste argistes rõõmudes ja muredes pidi osutama, et tegemist on täiesti tavaliste peredega, kus on täpselt samasugused rõõmud ja mured, nagu igas tavalises peres. Kuna lapsega koos elavate täiskasvanute mõju on isiksuse kujunemisele väga oluline, oleks tahtnud neist rohkem teada saada. Näiteks jäi ebaselgeks, milline oli laste bioloogiline side neid kasvatavate täiskasvanutega. Täpsemalt nimetas seda ühe lesbipaari kasvatatav poiss, kelle sõnul tema isa on “doonor”. Geipaari kasvatatav poiss teadis, et on adopteeritud.

Kuna uuringute kohaselt ei ole homoseksuaalide liidud väga püsivad, oleks võinud esile tuua sellegi, kui kaua konkreetne vanem on lapsega koos elanud ning kas ja kui mitu eelkäijat tal on olnud. Võib-olla tundub see küsimus praegusel kärgperede ajastul kohatuna. Ometigi on see ka laste probleem. Kahel lapsel tuli kooli minnes otsustada, kas ja kuidas rääkida täiskasvanutest, kellega koos ta kasvab ning kuidas käituda siis, kui homovanemate pärast hakatakse koolis kiusama. Tavalisest perest, oma isa ja emaga koos elaval lapsel taolistele küsimustele vastata pole vaja.

Filmis kirjeldatud homopaarid olid teatud illustratsioon homoperekondi kirjeldavatele uuringutele. Kolm kirjeldatud peret kuulusid keskklassi, kolm peret olid lesbiliste, üks geivanematega. Nagu Jyväskylä ülikooli professor Tapio Puolimatka oma raamatus “Lapse inimõigus: õigus isale ja emale” (Lapsen ihmisoikeus: oikeus isään ja äitiin. Ryttylä 2014) kirjeldab, on aastatel 1995–2013 tehtud 60 uuringut laste toimetulekust “homoperedes”, mille tulemusi on avaldatud esinduslikes teadusajakirjades. Neist vaid kümmekond põhinevad juhuvalimil. Vaid nelja uuringu puhul 60-st on osalejate hulk üle 500. Ülejäänute puhul on enamasti võrreldud 30–60 perekonda, “homopered” enamasti keskmisest parema sissetuleku ja haridusega, pigem lesbipaarid (geipaare osaleb uuringutes väga vähe).

Seejuures pole enamasti vaatluse all mitte laste objektiivselt mõõdetavad tervise- või haridusnäitajad, vaid vanemate intervjuud (küllap ka iga tavaline vanem püüaks oma peret näidata pisut paremana, kui see tegelikult on). Enamasti teavad uuringutes osalejad, et uuringutulemused võivad mõjutada homoseksuaalide positsiooni avalikkuses. Laste küsitlemine taolistes uuringutes on alati delikaatne teema, sest lapsele ei saa esitada küsimusi, mis võiksid õõnestada usaldust tema vanemate vastu ning lapsel võib olla kartus saada “vale” vastuse eest karistatud. Pealegi, nagu uuringud osutavad, hakkavad peremudelite võimalikud tugevused ja nõrkused ilmnema laste juures alates teismeeast. Filmis kujutatud lapsed olid nooremad.

Just taolistele uuringutele tuginevad aegajalt meedias kõlavad väited, et “homoperedes kasvavad lapsed on sama hästi või isegi paremini toimetulevad ja õnnelikud nagu tavalises peres kasvavad lapsed”. Enamasti jääb lisamata, et küsimustele vastasid täiskasvanud, mitte lapsed. Ühel pool on valitud elitaarne väike valim homodest ning teisel pool ulatusliku valimiga läbilõige rahvastikust. Ning lisamata jääb tõik, et kõikide suure juhuvalimiga uuringute kohaselt tulevad kõige paremini toime oma bioloogiliste vanemate abielus kasvavad lapsed.

Neile järgnevad erinevates aspektides küll erinevalt, aga tinglikult paremuse järjekorras oma bioloogiliste vanemate vabaabielus kasvavad lapsed, üksikvanemate kasvatatavad lapsed, kärgperedes ning viimasena “homoperedes” kasvavad lapsed. Mis ei tähenda, et konkreetsete vanemate seas puuduksid need, kes ennastohverdavalt oma lapsi armastaks, mida ka film kujutas. Suure hulga näidete ning erinevate riskifaktorite koosmõju puhul lihtsalt osutub tuumikperekond – oma isa, oma ema, ühised lapsed – laste toimetuleku jaoks parimaks. “Homoperede” suurimaks riskifaktoriks on lapse eelduslik lahusolek vähemalt ühest bioloogilisest vanemast, homopaaride väike püsivus (sellest tulenevalt lapse kasvatamises osalevate täiskasvanute kiire vaheldumine), millele lisandub üha uuesti moodustuvate paaride omavaheline seksuaalne pinge.

Kust läheb hea maitse piir? Aasta tagasi küsiti seda ühe poliitiku tehtud valimisreklaami kohta, kus poliitiku 4-aastane tütar hoidis käes tikutoosi tekstiga “Tuld kooseluseaduse pihta!”. Nüüd aga saime rahvusringhäälingu vahendusel osa terve tunni kestnud propagandasaatest, mille sõnumi võib võtta kokku sõnadega “Turbot homoabieludele”. Ärgem laskem end eksitada asjaolust, et filmi näidati sekundaarsel kanalil ja sekundaarsel eetriajal. Sisuliselt sama sõnumit leiab põhikanali infotainment’i saadetes  primetime’il pea iga päev. Tunniajaline film lihtsalt ei mahu (veel) sinna.

Filmi sõnumi võttis kokku poiss, kellel koos oma lesbiaktivistidest vanematega oli au külastada Austraalia peaministri kodu. Väljudes ütles poiss tänaval ootavatele teleajakirjanikele sõnad, mis külas viibides ärevusega ütlemata jäid: “Ausalt öeldes, [peaminister] proua Gillard, on mul suur au siin olla, aga ei ole ka, sest on päris tobe siin praegu olla, sest seda debatti poleks tohtinud üldse alustada. Oleks pidanud olema seadus. Mitte selline seadus, et kaks samasoolises suhtes inimest ei saa abielluda.”

Rahvusringhäälingu otsus film eetrisse anda edastab selge sõnumi. Homopaarid tahavad võrdset kohtlemist. Nad ei lepi millegi vähema kui “sooneutraalse” abieluga. Kui kooseluseaduse puhul on viimasel paaril aastal toimunud vähemalt mingis mõttes debatt, siis tundub, et sellised ajad on läbi saamas.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!