Siim Kallas 2013. aasta novembris VEB fondi komisjonis aru andmas. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Objektiivi toimetus juhib tähelepanu hiljaaegu raamatupoodidesse jõudnud Toomas Kümmeli raamatule “VEB-fond. Kadunud raha”, mis on pühendatud “Eesti ajaloo suurimale finantskuriteole”. Sellega seotud lipsustatud ja mõjuvõimsad inimesed toimetavad tänaseni Eesti poliitilise ja majandusliku eliidi hulgas.

VEB-fondi likvideerija Rein Järvelill arutleb raamatu eessõnas:

“Paarikümne aasta jooksul on sellest raha kadumise loost pea- või kõrvalosatäitjana läbi käinud väga palju inimesi, kellel on selles loos vägagi erinevaid rolle. Mitmed neist toimetavad tänaseni poliitilise või majandusliku eliidi hulgas. Kes on need lipsustatud ja mõjuvõimsad inimesed? Me ei saa kedagi neist nimetada kurjategijaks, sest kedagi pole selles kuriteos süüdi mõistetud ja ilmselt ei mõisteta ka. Ometi on õpetlik süveneda sündmustesse, mis algasid üle kahekümne aasta tagasi iseseisvust taastava Eesti Vabariigi ühes olulises ja väga palju määravas institutsioonis Eesti Pangas.”

“Korporatiivsus Eesti ühiskonnas on viinud meid väärtõdemusele, et Eesti on nii väike ja siin on ainult käputäis inimesi, kes üldse on võimelised midagi tegema või otsustama. Meile jääbki tunne, et on ainult paarkümmend arvamusliidrit, võimekat inimest, kellest sõltub kõik ning kes on asendamatud ja ainuvõimalikud persoonid ükskõik millisele olulisele positsioonile,” jätkab Järvelill.

Need ikooniinimesed on saanud endale külge puutumatuse aura ning nende otsustes ja tegudes ei tohi kahelda.

“Raske on leida ja näha sadu teisi inimesi, kes pole teles, raadios ja kirjutavas pressis tähtsaks, targaks ja asendamatuks kujundatud, kuid kes oma võimete ja isikuomaduste tõttu on tuntud ikooniinimestest kordades targemad, ausamad ning võimekamad. Konverentsidel, telesaadetes ja mujal meedias näeme me kahjuks ikka ja jälle samu nägusid ning sellega kinnitame illusiooni võimekate isikute vähesusest. Mis veelgi hullem, need ikooniinimesed on saanud endale külge puutumatuse aura ning nende otsustes ja tegudes ei tohi kahelda. Kõik, kes kahtlevad või julgevad vastu vaielda, marginaliseeritakse ja tehakse naerualuseks. Ikooniinimesed ja nende teod on puutumatud ning tihti juhtub, et mida suuremad on nende valed, seda tõepärasemad need on ja seda eriti valdkondades, kus kasutatakse juriidilist ja rahanduslikku salakeelt.”

Üks raamatu keskseid tegelasi on endine Eesti Panga president Siim Kallas, kes praegu kandideerib võimupartei toel Eesti Vabariigi presidendiks. Raamatu autor Toomas Kümmel nendib kultuurilehes Sirp ilmunud intervjuus:

Inimesi ei ühenda miski rohkem, kui ühiselt sooritatud valgustkartvad teod.

“Kallas on huvitav mees, ta on palju ilusaid asju öelnud. Et eliidil on ka kohustus. Lugesin hiljuti üle tema manifesti “Kodanike riik” ja kirjutaksin sellele ka praegu alla. Paraku pole manifestist midagi ellu viidud. See on Kallase ja Reformierakonna fenomen – kõik oma kaotused on nad suutnud võitudena näidata. Nad on väga osavad. Eesti keeles on veel üks ilus sõna – koorekiht. Nagu kadakasakslus. Nõukogude nomenklatuuri tegelased said uutes ja vabamates tingimustes edasi susserdada. Koorekiht, kes tõuseb pinnale. Tegelikult ostetud eliit.”

“Aga mis meeleheitlik valu on Kallasel presidendiks saada? Kirjutagu raamatuid, lugegu loenguid. Kui vaadata tema kõige tulisemaid toetajaid, siis on see ju maksumaksjate klubi!” mõtiskleb Kümmel ja lisab: “Inimesi ei ühenda miski rohkem, kui ühiselt sooritatud valgustkartvad teod.”

EKRE: VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalid tuleb enne presidendivalimisi avalikustada