Rahumäel meenutati Julius Seljamaad ja tema raamatut “”Päiksepaisteline” revolutsioon”

Väljapaistva riigi- ja kirjamehe Julius Friedrich Seljamaa surmast möödus 17. juunil 80 aastat. Tähtpäeval külastasid Seljamaa rahulat Sindi linna esindus, diplomaadid ja suurmehe pojapoeg Jüri Seljamaa oma lähedastega.

Delegatsioon Seljamaa sünnilinnast

Kuna Seljamaa on sündinud, õppinud ja mõnda aega töötanud Sindis, siis tuleb pidada iseenesestmõistetavaks, et tema sünnipaigas pööratakse juba aastaid erilist tähelepanu Eesti teenekale poliitikule. Tallinna Rahumäe kalmistul puhkava Seljamaa kalmule rivistusid sinimustvalgete lippudega Sindi gümnaasiumi õpilased. Riigikogu ja Eesti lipu seltsi poolt kingitud kuldsete narmastega lippu hoidis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe. Sindit esindasid veel linnapea Marko Šorin, muuseum, ajalooklubi, lipu seltsi Sindi osakond.

seljamaa1

Šorin rõhutas varjamatu uhkusega, et ka väike Sindi sünnitab väljapaistvaid isiksusi, kelle pikas loetelus asub kahtlematult esimeste hulgas Seljamaa nimi. Vaatamata suurte riikide omavahelistele läbirääkimistele võivad ka lihtsas töölisperekonnas kasvanud inimesed etendada oma rahva ajaloo kujundamisel otsustavat tähtsust. “Juhin tähelepanu sellele tagasihoidlikule korvile, millele seotud lindil puudub tekst “Sindi linnavalitsuselt”, vaid on “Julius Seljamaa mälestuseks Sindi linnalt”.”

Eraldi lillekorv asetati mälestusmärgi jalamile gümnaasiumi poolt. Välisministeeriumi nimel tõi lilled Jüri Trei. Küünla süütas ja kaunistas samuti lilledega vanaisa puhkepaika Jüri Seljamaa.

Jul-seljamaa-Päiksepaisteline-revolutsioon

Päiksepaisteline revolutsioon

Pikema huvitava kõnega esines Trivimi Velliste, endine välisminister ja Eesti Vabariigi suursaadik ÜRO juures. Velliste jutustas, kuidas Seljamaa kalmul seismine meenutab talle 40 aasta tagust aega, millal nõukogude okupatsiooniaegses ühiskonnas oli käibel mõiste keelatud kirjandusest. “Inimesed andsid neid raamatuid käest kätte üksteisele lugeda. Pidi olema ettevaatlik, et raamat liiguks usaldusväärsete inimeste vahel. Üks selline raamat meenub mulle täna erakordselt eredalt. Raamatu pealkiri on “Päiksepaisteline revolutsioon” (toimetaja märkus: Jul. Seljamaa, “Päiksepaisteline” revolutsioon, kirjastus A.-S. “Varrak” Tallinnas 1924) Mälestusteraamat jutustab Seljamaa ajajärgust, kui ta elas Petrogradis (tookordne nimetus) ja Vene ilmariik oli kokku varisenud, selle asemele lühikeseks ajaks tekkinud demokraatlik Vene riik.

“See oli sama aeg, kui eestlased tegid Nevski prospektil võimsa meeleavalduse, mida ka Jüri Trei on mitmel puhul meelde tuletanud, kus umbes 40 000 eestlast marssis sinimustvalgete lippude all. Petrogradi võimud olid ära ehmatanud, et eestlasi on üldse nii palju olemas ja nii palju lippe. Petrograd oli sellel ajal üks suuremaid eestlaste linnasid, arvatavalt 120 00 eestlast.”

Velliste andis edasi Seljamaa kirjeldatud meeleolu, mis kajastub hästi juba raamatu pealkirja lugedes: “Päiksepaisteline revolutsioon”. “See oli meeleolu tõusu ja lootuste aeg, kui Eesti poliitikud asusid Petrogradis, Tartus ja Tallinnas. Need kolm linna esitasid demokraatlikule Venemaa valitsusele nõude Eestis autonoomia kehtestamiseks.”

seljamaa3

Enamikel kohalviibinutest oli võimalus esmakordselt kuulda lõiku Seljamaa raamatust, milles ta kirjeldab Vene riigiduumasse valitud eesti poliitikuid, kes jälgisid Tauria paleesse kogunenud demokraatliku parlamendi saadikute mõttevahetust Venemaal toimuva üle. “Seljamaa kirjeldab suurepäraselt, kuidas üks kõnemees astub teise järel pulti, rebib oma rinnal särki ja ütleb teadvat teha seda ja kolmandat. Kui eestlased olid hulk aega selliseid kõnesid kuulanud, lausus üks nende seast: ei mehed, läheme siit minema, meil ei ole siin enam mitte midagi teha,” vahendas Velliste raamatu autorit.

Riigiduumasse valitud eestlastest poliitikud langetasid otsuse lahkuda Petrogradist ja sõitsid kodumaale. Kõnede laadi järgi mõisteti, et see kõik ei lõpe mitte millegi heaga, pigem võrdlemisi sandisti ja just niimoodi läkski, kui kätte jõudis vana kalendri järgi 25. oktoober. Just sel päeval toimus nõndanimetatud ja jutumärkides kirjutatav oktoobrirevolutsioon, mis sisuliselt tähendas riigipöördelist võimu haaramist. Demokraatia kukutati ja maa muutus veelgi hullemaks, kui oli olnud tsaaride ajal. Üsna varsti muutus Venemaa diktaatorlikuks terroririigiks.”

“Taolises olukorras oli eesti poliitikutel, teiste hulgas muidugi Julius Seljamaal, ka ajakirjanikuna, täiesti mõistlik tulla ära Eestisse ja teha kõik võimalik kodumaal. Saabus õnnetu bolševistlik sügis, kätte jõudis talv ja vana-aasta lõpp. Siis langetatigi Estonia maja ruumides otsus alustada ettevalmistusi Eesti iseseisvuse välja kuulutamiseks,” jätkas Velliste.

Selline poliitiline mõte arenes erakordselt kiiresti. Kui veel hiljuti oli suureks unistuseks autonoomia Vene impeeriumi koosseisus, siis mõni aeg hiljem leiti juba, et autonoomia enam ei päästaks. “Vajasime täiesti iseseisvat riiki, mis oli hoopis uus lähenemine ja vanadele meestele üle mõistuse käiv liigagi julge mõte, aga nii see läks. Seljamaa on seda erakordselt hästi kirjeldanud ja 40 aastat tagasi loetud tekst püsib siiani meeles,” kinnitas Velliste, kelle jutt tekitas ajaloohuvilistes soovi ka ise seda raamatut lugeda.

Venelaste igavik tähendab 20 aastat

“Kätte jõudnud ’88. aasta meenutas mulle äkki Seljamaa raamatu pealkirja. Mingis mõttes toimus see, mida kirjutas Seljamaa 1917. aastast. ’88. aastal oli samuti meil siin midagi päikesepaistelise revolutsiooni taolist, mida hiljem hakkasime nimetama laulvaks revolutsiooniks,” võrdles Velliste loetut hilisemate sündmustega ajaloos.

Seljamaa allkiri on Tartu rahu lepingul, mille sõlmimine oli tõeline diplomaatiline läbimurre. Tartu rahu lepingus tunnustati meie iseseisvust igavesest ajast igavesti. “Aga me peame alati meeles pidama, et Kremli keelepruugis tähendab igavesti kahtkümmend aastat,” selgitas Velliste erinevate poliitiliste kultuuride keeleliste mõistete lahknevusi.

Sõnavõtu lõpetas Velliste sõnadega, mis väljendasid head meelt Sindi linna üle. Ta tunnustas suurepärast linnapead, eeskujulikku lipu seltsi rakukest, kuhu kuuluvad paljude erialade inimesed, eriti õpetajad. “Sindis asub toimekas kooslus inimestest, kes üheskoos annavad head eeskuju kõigile teistelegi Sindiga sarnastele Eesti väikelinnadele. Arvan, et Sindi kogemus levib ajapikku üle riigi.”

Toimetades Peterburi Teatajat

Välisministeeriumi nõunik ja diplomaat Trei jätkas Velliste mõtetes. “Kahtlematult seob mind Seljamaaga seegi, et viimased 16 aastat on mul olnud au toimetada Peterburi Teatajat. Kui kuulsite Velliste kirjeldatud ajalugu: Petrograd, Seljamaa, Eesti valitsuse esindaja, otsides Eestile de jure ja de facto  tunnustust jne – siis tõepoolest väärib kõik see tähelepanu ja eriti Eesti Vabariigi juubeli eel.”

seljamaa2

Trei pidas oluliseks öelda, et kõneldes oma ajaloost, räägime Peterburis juhtunust 10 kuud enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist. “26. märtsil, uue kalendri järgi 8. aprillil, kui 40 000 eestlast marssis läbi linna, sellest on dokumentaalne materjal olemas. Viimase kümne aasta jooksul oleme teinud sellest ka mitmeid näituseid ja jätkame samaga kindlasti edaspidigi.”

Lõpetades ütles Trei, et algatus Seljamaale mälestusmärgi püstitamiseks on Eesti suurmeestele tähelepanu osutamiste reas oluline samm, mille ees tuleb Sindi linna ees müts maha võtta.

seljamaa4

Seljamaa sünnilinnas algatati Sindi ajalooklubi eestvedamisel mälestusmärgi püstitamiseks üldrahvalik rahakorjandus eelmise aasta 22. septembril. Sindi linnavalitsus avas annetuste tegemiseks pangakonto: Swedbank – EE102200001120145828, märksõna “Seljamaa”.

Mälestustalituse lõpus ütles tänusõnad kohalviibinuile Jüri Seljamaa. Pojapoja silmades oli tänulikkuse sära ja lubatud pisar. “Tunnen uhkust oma vanaisa üle,” ütles järgmiste põlvkondade Seljamaa.

Tekst ja fotod: Urmas Saard

Artikkel ilmus esmalt portaalis kylauudis.ee.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!