Eesti Rahvusringhäälingu lipp. Foto: Scanpix

Maksumaksja ülalpeetav riigimeedia ei tohi olla ühe ideoloogia tööriist, vaid peab olema kogu ühiskonna teenistuses. Uudisruumi kujundamisel tuleb aga lähtuda rahvusriigi, eestluse ja suveräänsuse taustast, leiab ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.

Märtsi keskel kogunenud Eesti rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu valis meediaorganisatsiooni uueks juhiks endise Postimehe juhatuse esimehe Erik Roose. Seega on riiklikul meediakanalil nüüd uus juht olemas ja küsimus on selles, mida ta rahvusringhäälingus ette võtab. Kehvast siseõhustikust ERR-is on kogu aeg vilksamisi teada antud. Kuigi see kindlasti mõjutab töö kvaliteeti, on tegu siiski siseküsimusega, mis ei puuduta ühiskonda laiemalt. Küll aga tekitab küsimusi selle organisatsiooni ideoloogiline suund, sest rahvusringhäälingust rõhuga sõnal “rahvus” ei saa enam ammugi rääkida. ERR on selgelt ühe poliitilise ideoloogia propagandatööriist ega väljenda juba ammugi läbilõiget kogu ühiskonna arvamustest, mida aeg-ajalt püütakse üksikute opositsiooniliste arvamusartiklite avaldamisega vähemnähtavaks muuta. Maksumaksja ülalpeetav riigimeedia peab aga olema olema kogu ühiskonna teenistuses.

Rahvusringhäälingust kui propagandaaparaat

Senine ERR-i juht Margus Allikmaa küll lahkus ametisse saades Reformierakonnast, kuid polnud raske arvata, et ka erakonnavälisena jätkab ta oravapartei kurssi. Nii läkski, oma kodupartei huvide esindamist on talle ette heitnud väga paljud poliitikud ja ühiskonna tegelased nii valitsus- kui opositsioonierakondadest. Tema käe all kasvas rahvusringhäälingust välja propagandaaparaat, kuhu opositsioonilistel seisukohtadel asja polnud. ERR on kajastanud selliseid valulisi, kogu ühiskonda lõhestavaid küsimusi nagu kooseluseadus ja pagulaste vastuvõtmine ainult valitsuskoalitsiooni seisukohtade kaudu.

“Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et ERR oleks Eesti usaldusväärseim ja professionaalseim meediaorganisatsioon, kus inimestel silm särab ja on tore töötada,” ütles rahvusringhäälingu nõukogu esimees Agu Uudelepp pärast Erik Roose äravalimist. Kas see tähendab ülestunnistust, et inimestel enam silmad ei säranud ning usaldusväärsus ja professionaalsus kippusid hajuma? Kas oravameelse Postimehe taustaga Roose suudab uued tuuled puhuma panna? Ehk alustaks ta üldse kirjavigadest kubiseva ERR.ee portaali kordategemisega, et lugejal poleks häbi sealsete töötajate kirjaoskamatuse pärast?

Tunnistagem ausalt, et rahvusringhäälinguga on asjad räbalad. EKRE-vastase hüsteeria aegu oli saadetes “Foorum” ja “Vabariigi kodanikud” tavaks kutsuda auditooriumi ette Mart või Martin Helme, Henn Põlluaas või Jaak Madison, tema vastu kolm enam-vähem valitsusideoloogiat kandvat tipp-poliitikut, ja siis algas ainsa vastalise süsteemne läbitöötamine, mida oli lausa piinlik vaadata, sest rünnakuid koordineeris saatejuht. See asi jätkub ka tänasel päeval, kuigi pisut varjatumalt. “Terevisiooni” või näiteks Anu Välba jutusaate moodi formaatsaadetesse kutsutakse valdavalt geiagenda inimesi, pagulaspoliitika toetajaid, sageli ka “tagakiusatud” võõraid või multikultuursuse väidetavat ainuõigsust ülistavaid persoone, kõikvõimalikke võrd- ja inimõiguslasi, mis jätab ilmselgelt mulje ajupesupoliitikast. Ja taas on saatejuhtide üks argumente iga piinlikuks muutuva olukorra lahendamiseks: “Miks sa vihkad geisid/pagulasi?” ehk otseküsimus: “Miks sa, ekreiit, selline tõbras oled?”

Kallutatud uudistevalik

Rahvusringhäälingu puhul paistab silma ka uudiste üheülbalisus — kunagi ei räägita suurtest, sageli miljonite osavõtjatega meeleavaldustest traditsioonilise perekonna toetuseks Itaalias (19. jaanuar 2016), Hispaanias ja Mehhikos, või PEGIDA marssidest Dresdenis, sest selliseid arenguid pole ERR-i juhkonna arvates inimestel ilmselt vaja teada, need võivad anda arusaamise, et multikultuurseid ja globalistlikke arenguid vastustatakse kogu maailmas. Küll aga kujutatakse ülisuurtena näiteks Poola opositsiooniliste õpetajate väljaastumisi, mis riiklikus mastaabis pole tegelikult eriti mõjusad. Siin on juba ilmselgelt tegu otseste suunitlustega, sest ühtede sündmuste varjamine ja teiste esiletõstmine on juba totalitaarsuse ilming, mida kasutatakse ohtralt demokraatiat hülgavates maades ametliku tööriistana.

Häbiväärne on seejuures ka fakt, et ERR on sarnaselt kogu peavoolumeediaga jätkanud Donald Trumpi materdamist nii pärast tema valimisvõitu kui ka pärast ametisseastumist, nii et mõnigi poliitik on juba lausunud: “Kuulge, te ju norite tüli meie peamise liitlasriigi presidendiga!” Aga see tendents jätkub, kusjuures ERR-i uudistes on väga palju oletuslikke momente, et keegi võib Trumpi vastu välja astuda — rahvusringhääling kasutab seejuures ennustavat uudistetootmist. Aga eks tegu ole ju kogu riikliku poliitikaga, sest meie peavoolumeedia materdas ka Brexitit, peagi aga tuli välisminister Marina Kaljurannal suruda kätt ühel eraldumise eestvedajal, Briti välisministril Boris Johnsonil.

Kogu see jutt käib küll ERR-i ümber, kuid puudutab praktiliselt kõiki telekanaleid, ajalehti ja muid meediaoranisatsioone. TV3 kutsus hiljuti Soome kooseluseaduse üle arutlema sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhi Varro Vooglaiu, kuid tühistas kutse geiaktivisti Reimo Metsa nõudmisel. Kas saab veel hullemat eetikarikkumist ette kujutada? Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Paris avaldab lausa kummalisi seisukohti, mille järgi iga sündinud laps on taak Maale. Siit aga jõuamegi ühe olulise probleemini ehk väljaannete kaadriküsimusteni. Ühest küljest on peavoolumeedia ennast täiesti valitsuserakondade ideoloogia järgi sättinud ning see paneb ka ajakirjanikud enesetsensuuri kehtestama ehk siis kirjutama vaid poliitkorrektsetel teemadel, sest ametlikust liinist mittehooliv ja seetõttu ebasobiv töötaja saab ruttu hundipassi. Nooremad ja täitsa uued, koolipingist tulevad ajakirjanikud aga on saanud kaasaegse globalistliku ajupesu.

Ajakirjanikud propaganda teenistuses

Praegu ongi kurb tõdeda, et peale on kasvanud põlvkond ajakirjanikke, kes pole enam arvamuste vahendajad, vaid nende kujundajad ja kes teevad lugusid vaid oma ideoloogilisest vaatevinklist lähtuvalt, nii aga tekivad üheülbalised propagandalood. Mingil hetkel pole need enam ühelegi lugejale huvitavad, sest inimestele on omane huvi ka teiste arvamuste vastu. Olen eriti jälginud Kanal2 reporteri Roald Johannsoni autorilugusid ja kahjuks on temaga nii, et kui tema saade räägib pagulastest, siis tead juba ette, et jutt käib nende õnnetust saatusest, nende lootusest uuele elule, nende kannatusest. Või kui räägitakse eestlannade tõmmudest lastest, siis käivad vihased rünnakud rassistlike kaasmaalaste vastu. Noorema põlvkonna ajakirjanikele ei tule vist pähegi küsida neiltsamadelt süürlastelt, mida nad tegid oma kodumaal sõja ärahoidmiseks, kas nad ise araabia kevade ajal kellegi pihta lasid, kas nad kavatsevad sõja lõppedes koju tagasi minna, kuivõrd nad kavatsevad üldse kinni pidada uue asukohamaa seadustest ja reeglitest ning austada siinseid kombeid. Neegrilt lapse saanud eestlannalt ei küsita, miks ta üldse hakkas kokku elama mustanahalisega, kes ta kohe rasedusest kuuldes maha jättis. Ajakirjandusest on kadunud tasakaalus, elu sasipuntraid täiesti lahtiharutav objektiivne kajastus, asemele on tulnud ideoloogiline sildistamine, süüdistamine ja lahmimine.

Huvitav on ka see, et turumajanduslikus maailmas, kus on tähtis väljaande vaadatavus ja loetavus, sellega seoses ka ostetavus ning reklaamikäive, loobuvad meediakanalid paljudest lugejatest ja vaatajatest sellega, et nad annavad ühekülgset teavet, mistõttu inimesed otsivad lisainfot mujalt. Kindlasti oleks teistest peajagu üle meediakanal, kes laseks oma veergudele või eetrisse kõrvuti nii geiagenda kui traditsioonilise perekonna pooldajad, nii vasak- kui parempoolsed, nii rahvuslased kui globalistid, kes arendaks arvamuste paljusust. Paraku on Eesti meediamaastikul neid vähe, väljaanded eelistavad erinevatel põhjustel kaasas käia valitseva ideoloogiaga, see aga pole enam vaba ja sõltumatu ajakirjandus. Samas ründavad propagandakanalid alternatiivmeediat, kes annab edasi teistmoodi sõnumeid, ning sotsiaalmeediat, kuhu on üle läinud erinevate maailmavaadetega inimeste diskussioon ja vaba suhtlus. Seepärast ongi naljakas lugeda ERR-i toimetaja Rain Kooli arvamusi sellest, kui vastikud ja valed olevat alternatiivmeedia väljaanded ja portaalid ning kui vale olevat mitte uskuda rahvusringhäälingu ainsat ja õiget tõde.

Rahvusringhääling peab lähtuma põhiseaduse põhimõtetest

Mis aga puutub Eesti rahvusringhäälingu tulevikku, siis tuleb taastada selle kinnipidamine Eesti põhiseadusega sätestatud põhimõtetest ehk siis uudisruumi kujundamisel tuleb lähtuda rahvusriigi, eestluse ja suveräänsuse taustast. Me oleme küll Euroopa Liidu liikmed, kuid ka selle tegemisi kajastades ei tohiks lähtuda MerkeliJunckeri teljest, vaid kajastada tuleks kõiki liidusiseseid arenguid, olgu see Brexit või poolakate tüli Brüsseliga, ning seda objektiivselt. Sama tuleks arvestada kõigi globaalsete probleemide kajastamisel, olgu see siis näiteks geiparaad geiõiguste kaitseks või katoliiklaste miiting traditsioonilise pere toetuseks. Rahvusringhääling peab edasi andma Eesti presidendi ja valitsuse seisukohti, kuid sõna peavad saama kõigi poliitiliste jõudude esindajad põhimõttel, et kellegi ründamisel peab too saama õiguse vastulauseks. Probleemsaated peavad olema saatejuhi poolt neutraalsed ja osalejate poolelt võrdsed ning saated ei tohi olla ainult ühe ideoloogia, seksuaalse sättumuse või mistahes erineva suunitluse propagandakanaliks. Kõige selle järele peaks aga valvama kogu ühiskonna erinevaid jõudusid esindav nõukogu.

Kõigile meedia tarbijatele ehk lugejatele-kuulajatele-vaatajatele aga soovitaks head silma ja teravat mõistust, nägemaks ära, kus minnakse uudise tootmisel üle ideoloogilisele propagandale. Üldjuhul on aru saada, et kui kedagi hakatakse arusaamatul põhjusel ülearu kiitma või maha tegema, on selle taga juba suuremad põhjused – kui näiteks hakatakse aktiivselt rääkima geide õigustest või pagulaste kannatustest, on tulemas homoagenda jõuline rünnak või võimurite uus kokkulepe täiendava võõraste kontingendi sisseveoks. Eesti võimuerakonnad on näidanud, et ausateks ja siirasteks ei saa neid mingil tingimusel pidada.

Artikkel ilmus esmalt väljaandes Konservatiivide Vaba Sõna 2(7)/2017