Marti Kuusiku kaasusega on Eestis loodud poliitiliste otsuste langetamisel märkimisväärne ja väga ohtlik pretsedent: esmalt süüdlase avalik poomine, seejärel süü väljaselgitamine läbi õigusliku menetluse, osutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Ministrikohalt taanduma survestatud Marti Kuusiku kaasuses on kõige tähelepanuväärsem see, kuidas Eestis on loodud poliitiliste otsuste langetamisel märkimisväärne ja väga ohtlik pretsedent: esmalt süüdlase avalik poomine, seejärel süü väljaselgitamine läbi õigusliku menetluse.
Nagu viimasel ajal ikka ja jälle nähtud, ilmneb ka siin topeltstandardite muster. Pole tarvis olla oraakel mõistmaks, et kui niisugusel moel, nagu käitus esmaspäeval riigikogus president Kersti Kaljulaid, tegutseks näiteks siseminister Mart Helme või riigikogu esimees Henn Põlluaas, siis ei jõuaks meedia ulgumist süütuse presuptsiooni rikkumise pärast ära kuulata. Kaljulaiu käitumise suhtes pole aga liberaalsetel meediaringkondadel olnud öelda ainsatki kriitilist sõna (lapsikul moel dressipluusiga parlamendi ees käimisest rääkimata). Vaikinud on ka õiguskantsler, justiitsminister ja kohtuvõimu esindajad.
Mõelge, mis kaitseb meist ükskõik keda samasuguse avaliku poomise eest, kui meedia- ja võimuringkonnad peaks võtma nõuks selle ette võtta ja üles võimendatud tõendamata kuuldused meie vastu sarnasel moel välja mängida. Näiteks minul ei ole vaja rakendada kuigi palju fantaasiat kujutamaks ette meedia poolt pasundatud anonüümsetele allikatele tuginevaid süüdistusi, nagu oleks Vooglaiul ja Järvil varjatud sidemed Venemaa võimuringkondadega ning nagu ei saaks nad seega ühtegi avalikku ametit pidada –kohtuotsust ega ühtegi tõestatud fakti küll ei ole, aga anonüümseid allikaid olevat süüdistajate sõnul see-eest küll ja veel…
Ükskõikne suhtumine õigusriigi aluspõhimõtete jõhkrasse eiramisse on tõsiselt problemaatiline ja kurjakuulutav sõltumata sellest, mis uurimise tulemusel Kuusiku kohta selgub. Muuseas, ütleksin täpselt sama, kui süüdistuste objektiks oleks mõni sotside või Reformierakonna minister. Austust süütuse presumptsiooni kui õigusriigi olulise osise vastu peab võtma tõsiselt ning lubamatu on see poliitilises võitluses peenrahaks vahetada.