Eile pöörduti Õhtulehest minu poole seoses meedias taas üles köetud Rakvere jõulupuu ja seda asendavate väidetavate kunstiteoste teemaga. Täpsemalt küsiti, "kas klassikaline jõulukuusk on Teie hinnangul selline väärtus, mis käib kindlasti jõuludega kokku või võib seda asendada ka Rakveres kasutatavad installatsioonid?" Õhtulehele kiirkorras antud kommentaar väärib aga veidi laiendamist.
Ma ei ole teemasse lähemalt süvenenud, aga pealtnäha jätab Rakvere jõulupuu ümber toimuv vaidlus mulje, et tegu on kultuurirevolutsionääridele tüüpilise püüdlusega moonutada ja lõpuks kõrvaldada vanu häid tavasid ja traditsioone, mis kannavad edasi ühiskonna jaoks olulisi väärtusi ja neile toetuvat kultuurilist järjepidevust ning on sellisena paljudele inimestele südamelähedased.
Püüdlus asendada jõulupuud mingi originaalitseva installatsiooniga ei peegelda soovi tähistada rahulikult, kaunilt ja põlvkondade järjepidevust austavalt jõulupühi. Pigem peegeldab see end kunstnikeks nimetavate aktivistide nartsissistlikku soovi eksponeerida oma isikut ja saada teisi inimesi ärritades odavat tähelepanu.
Ilmselt on niisugusel püüdlusel sügavamad ideoloogilised tagamaad, mis langevad kokku ühiskonnas laiemalt teostatava postmodernismile omase programmiga seada kahtluse alla ehk kõigutada ja kukutada kõike seda, mis on inimeste teadvuses olnud kindel, loomulik, hea, ilus ja ühtesiduv. Oleme näinud selle programmi rakendamist nii abielu, perekonna, inimese soolisuse, kristluse, laulupeo, riikliku iseseisvuse kui ka rahvusriigi suhtes. Postmodernistid kuulutavad, et see, mida on seni peetud õigeks ja heaks, ei pruugi seda üldse olla ning et vastupidised veendumused on meelevaldsed.
Nii võivad paljud Rakvere linnakodanikud ju väita, et hunnik vanu aknaid ei kujuta endast jõulupuud, aga postmodernistid vastavad, et kuivõrd sõnadel ei ole mingit iseseisvat tähendust, siis võib jõulupuuks olla kõik selleks nimetatu. Just samuti väidetakse tõde pilgates, et kestahes võib olla mistahes ning mida iganes võib nimetada milleks iganes. See ongi Rakvere "jõulupuu" peamine sõnum. Et kõige tähendus väidetakse olevat vaid tõlgenduste ja kokkulepete pärusmaa, siis võib ka näiteks homosuhteid käsitleda perekonna ja abieluna, just nagu ka inimese sugu pelga sotsiaalse konstruktsioonina, mida igaüks võib vastavalt oma tahtmisele ümber hinnata.
Siin ilmnebki tähelepanuväärne paralleel. Nimelt seisavad jõulupuu installatsioonidega asendamise eest paljuski samad inimesed, kelle initsiatiivil ja toetusel toimus sel aastal Rakveres esmakordselt homofilmide festival. Jõulupuu asemele paigaldatud monstrumite autoriks on teatavasti 2013. aastast Rakvere linnakunstnikuks olnud homoseksuaal Teet Suur, kes on ühtlasi ka üks homofilmide festivali "Festheart" korraldajatest. Jõulupuu asendamist Teet Suure installatsioonidega toetavad aga nii homofilmide festivali avamisel käinud sotsist kultuuriminister Indrek Saar kui ka linnavolikogus festivalile maksumaksjate raha eraldamise eest võidelnud Rakvere liberaalist pastor Tauno Toompuu.
Lisaks eelnevale on kõnekas ka see, et niisugust traditsioone moonutavat ja kõrvale tõrjuvat aktsiooni, nagu jõulupuu linnaväljakult kõrvaldamine seda on, õigustatakse sellele mujal maailmas osaks saanud tähelepanuga. Avalik võim ei peaks aga oma otsustes lähtuma sellest, kuidas välismaal kellegi tähelepanu äratada ja pälvida vasakliberaalsete ringkondade aplausi, vaid pigem sellest, millised on linnaelanike ootused ja soovid ning kohaliku kultuuriruumi osaks olevad tavad.
Kui keegi soovib oma aeda või vastava kokkuleppe korral mõnda galeriisse laduda näiteks vanadest akendest omanäolist "jõulupuud", peaks see olema tema vaba voli. Aga sellise kaadervärgi püstitamist linna peaväljakule jõulupuu asemele ei saa keegi nõuda, just nagu on täiesti vale nimetada linnavõimu soovimatust niisugust aktsiooni rahastada kunstivabaduse ahistamiseks või millegi ärakeelamiseks (nagu seda tegi naeruväärsel kombel kultuuriminister Indrek Saar).
Vasakpoolsetele aktivistidele peab kuidagi kohale jõudma, et see, kui nad ei saa oma (kunsti pähe esitatud) ideoloogilisi projekte ellu viia ja ühiskonnale pähe määrida teiste inimeste raha eest, ei ole nende kodanikuõiguste ahistamine. Ilmselt oleks seda aga palju loota, kuna vasakpoolsetele on oma ambitsioonide teostamine teistelt inimestelt ära võetud rahaga sama loomulik kui hingamine.