Markus Järvi arvates näitab Kalle Muuli hõiskamine tema tütre koolis aset leidva kooseluseaduse ja homoteemalise sotsiaalse eksperimendi teemal seda, et tegemist ei ole konservatiivse poliitikuga.  

Kalle Muuli on uhke oma tütre koolis korraldatava sotsiaalse eksperimendi üle, kus kaheksanda klassi lapsed peavad väitlema kooseluseaduse üle, maskeerudes samal ajal erinevate kultuuride esindajateks. Sotsiaalse eksperimendi käigus peab Muuli enda tütar mängima ühe teise kaheksanda klassi tüdrukuga Lõuna-Aafrika lesbipaari, kes tuliselt toetavad kooseluseaduse jõustumist!

Screen Shot 2016-02-16 at 13.53.16Muuli postitus manab meie silme ette niivõrd tuumaka Gordioni sõlme erinevatest meelevigastest teemadest, et selle täielikuks lahtiharutamiseks oleks vaja kahtlemata Aleksandrit, kes teatavasti ei viitsinud lahenduse protsessile suuremat tähelepanu pühendada, vaid keskendus tulemusele. Kuna mina ei pretendeeri kogu selle puntra lahtiharutamisele, siis julgen siinkohal pakkuda välja vaid mõningaid tõlgendusi ja vaatepunkte ning esitada küsimusi.

Esiteks, kuidas on võimalik, et kaheksanda klassi lapsed peavad kehastuma koolis homoseksuaalideks, kelle käitumisnorme ja sotsiaalseid veendumusi peavad nad mängu käigus omandama? Me teame väga hästi, millist funktsiooni omab mäng areneva isiksuse veendumuste ja hoiakute kujundamisel. Paljuski mängu kaudu kinnistavad lapsed oma soolist identiteeti ja õpivad sotsiaalseid norme ja tabusid.

Seega on arusaadav, kuidas gender-ideoloogia pioneerid on Rootsis ja mujal rünnanud just mängude ja mänguasjade sfääri ning üritanud kujundada seda oma väärastunud ideedele vastavaks, tavaliselt väga lihtsate vahenditega: sundides poisse feminiseeruma ja tüdrukuid n-ö mehistuma. Kuigi kaheksanda klassi lapsed on elust oluliselt teadlikumad kui Rootsi sooneutraalsete lasteaedade kasvandikud, on nad siiski alles kujunemisjärgus isiksused ning altid omandama erinevaid sotsiaalseid mõjutusi ning kinnistama neid enda käitumisaparatuuri.

Üks on selge – nii Rootsi sõbrakestest koosnevate sooneutraalsete lasteaedade kui ka eelmainitud kooliväitluse näitel on ilmne, et uus ideoloogia ei soovi inimesi neutraalselt teavitada mingitest välismaailma fenomenidest, vaid aktiivselt kujundada ümber laste maailmapilti, käitumisharjumusi, sotsiaalseid norme ja viimases instantsis ka minapilti. Jutt mingist neutraalsest teavitamisest on jama, millesse ei usu mitte keegi.

Teiseks on arusaamatu, et ennast erakondliku kuuluvuse alusel konservatiivina määratlev Kalle Muuli hõiskab valimatult, et tema tütar osaleb sellises eksperimendis. Vähe sellest. Muuli arvates on asi nii lahe, et süstib suisa lootust tuleviku ees. Muuli postituses avaneb ühe killuna meie silme ette IRL-i sisereaalsus, kus paljud IRL-i poliitikud ei tea konservatiivsusest mitte midagi. Tuletagem meelde, et just IRL oli veel aastapäevad tagasi ka Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi kodupartei, enne kui nad leidsid oma liberaalsele maailmavaatele sobivama poliitilise väljundi Reformierakonna näol.

Kolmandaks, kuidas peaks Eesti parlamentarismi häbiplekil ehk sooneutraalsel kooseluseadusel olema mingitki seost erinevate kultuuride esindajatega? Asetada kõikide maailma probleemide, nagu vaesus, näljahäda, globalism, ebaõiglane majandustegevus, sõjad, orjatöö, vägistamised jms konteksti ühe tähtsaima küsimusena kooseluseadus, näitab kuivõrd kaugele reaalsusest on mõningate haridusametnike maailmapilt koos ülejäänud ühiskonnaga triivinud. Siin kõneleb homoliikumise naeruväärne ja egotsentriline mantra, mida taob poliitilise prioriteedina ka USA riigidepartemang: unustage kõik muu, üks maailma olulisemaid probleeme on “homoõigused” ja need tuleb igal pool kodanikkonna kurgust alla suruda.

Lõpuks lubatagu teha koolile üks ettepanek. Kui soovitakse arendada noorte inimeste reaalsustaju ja avada nende silmi tõelistele probleemidele, siis paneksin ette järgneva sotsiaalse eksperimendi.

Inglise keele tunnis võiks toimuda arutelu teemal “Miks me peame kannatama?”. Õpilased jagunevad kolmeks kaheliikmeliseks rühmaks. Esimese rühma moodustavad Bangladeshi lapstöölised, kes töötavad 20 tundi päevas tehases, mis toodab meie lastele koolikotte, teises rühmas võiksid etendada tüdruk ja poiss ema ja isa, kelle kaks last jäid Iraagi pommitamiste käigus rusude alla. Kolmandas rühmas võiksid olla jällegi tüdruk ja poiss Lõuna-Eesti väikeasulast. Isal pole tööd, ema töötab miinimumpalgaga kohaliku A&O kassiirina, nende lapsed saavad päeva ainukese sooja söögi koolis. Eesti vanemaid etendavad saaksid purssida inglise keele algteadmistel baseeruvaid lauseid, Bangladeshi aktsent annab aga huvitavaid lisanüansse.

Mõtlesin alguses, et ühe rühma võiksid moodustada ka kaks tüdrukut, kellest esimene etendab ema, teine aga tema 12-aastast tütart. Nad mõlemad on veetnud oma elu kaks viimast aastat ISIS-e seksiorjadena. Aga see oleks ilmselt juba liiga karm, umbes samasugune nagu väga paljude naiste reaalsus Lähis-Idas. Umbes selline nagu elu ise ja mitte lillaroosa udu, millega meie ühiskonna teadvust üritatakse manipuleerida.