Väär kodanikuaktivism? SAPTK meeleavaldus 5. oktoobril 2014 perekonna ja demokraatia kaitseks. Foto: Veiko Vihuri

Mart Niineste kirjatööd ei vääriks mainimistki, kui me ei näeks taolist sildistamist rohkesti ka meie poliitladvikus, eriti muidugi sotside seas. Oma oponentide demoniseerimise ja dehumaniseerimise (sildid nagu putinist, nats, äärmuslane) juurde käib aga silmakirjalik jutt vajadusest üles ehitada vaba ja demokraatlik ühiskond, kus valitseks arvamuste paljusus ja kus kedagi ei halvustataks tema veendumuste tõttu, kirjutab Veiko Vihuri.

Eesti Päevalehe kolumnisti Mart Niineste 21. mai artikkel “Ära põgene Hipisaarele, vaid päästa Eesti ristikoerte ja kadakanatside käest” pani selles esitatud mõtete ja kasutatud väljendite tõttu nii mõnegi tavaliselt paksu nahaga inimese kulmu kerkima. Üks sõber kommenteeris seda nii: “Võrreldes Mart Niinestega tundub Krister Paris täiesti good cop, keda loed juba mõnuga ja hakkad isegi natuke uskuma.”

Võib-olla ongi Eesti Päevalehel kurikaval plaan Mart Niinestele leheruumi pakkudes muuta Krister Paris, Ahto Lobjakas ja Olev Remsu ontlikeks, tasakaalukateks ja tsentristlikeks arvamusliidriteks, kes suudavad kõik pulbitsevad ja mäslevad arvamusavaldused laia ja rahulikku voolusängi suunata?

Mart Niineste on ilmavõrgu andmetel – eeldan, et tegemist on sama inimesega – Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialist. Võib-olla seletab see asjaolu ka ühte kohta Niineste pühapäevases artiklis. Nimelt väljendab Niineste nördimust, et tagurlikud “äärmuskristlased ja kärerahvuslased” üritavad kaaperdada kodanikuaktivismi. Niineste järgi on parema maailma eest võitleva kodanikuaktivismi käima tõmmanud Y-põlvkonna anarhistid ja vasakpoolsed, sellega on liitunud linnalaborandid, asumiseltsijad, loomaõiguslased, karusnahavastased, kodanikuõiguslased, seksuaalvähemuste esindajad ja teised.

“Samal ajal püüavad äärmuskristlased ja kärerahvuslased nende kodanikuaktivismi kas teha maha või kaaperdada. Parim ja värskeim näide ärastamisest on Rail Balticu vastase kodanikuliikumise käivitamise sildi all ökohipidele ja loodusteadlastele mütsi pähe tõmbamine ning rahulolematuse rakendamine oma vaguni ette. Mis teeb õigest asjast kahtlase klounaadi,” on Niineste nördinud.

Selge see, et radikaalsetele pahemlastele ei istu perekonnakaitsjad, elupooldajad, rahvuslased, konservatiivid, immigratsioonivastased ja teised rühmitused või kodanikuliikumised, kes neile maailmavaateliselt vastanduvad ja kes põrmugi ei võitle “parema maailma eest”. Nad tuleb tembeldada äärmuslasteks, natsideks, tagurlasteks jne, et võtta nende osalemiselt ühiskonnaelus ja kodanikuaktivismis (vähemalt moraalselt) legitiimne alus.

Mart Niineste kirjatööd ei vääriks mainimistki, kui me ei näeks taolist sildistamist rohkesti ka meie poliitladvikus, eriti muidugi sotside seas (Eiki Nestor, Jevgeni Ossinovski jt). Oma oponentide demoniseerimise ja dehumaniseerimise (sildid nagu putinist, nats, äärmuslane) juurde käib aga silmakirjalik jutt vajadusest üles ehitada vaba ja demokraatlik ühiskond, kus valitseks arvamuste pluralism (paljusus) ja kus kedagi ei halvustataks tema veendumuste tõttu. Kus kõik kodanikud oleksid võrdsed.

Tuleb välja, et pahempoolsete arusaama järgi on demokraatliku riigi kodanik par excellence ikkagi vaid see, kes võitleb progressi ja “parema maailma eest”. Ülejäänud peavad laskma end valgustatutel harida või on neil soovitav eest ära surra, et tulla saaks hea uus ilm.

Juhtkiri: rahvavaenlased ja valedele rajatud süsteem