Kui rahvale suunatud riiklike tähtpäevade pidustustel osalemiseks eeldatakse lihtinimestelt pileti soetamist, siis võiks samast põhimõttest lähtuda ka nomenklatuurile korraldatud ürituste, muu hulgas täna toimuva presidendi roosiaia vastuvõtu puhul, märgib oma repliigis Varro Vooglaid.
Paljud inimesed on väljendanud pahameelt, et eile Eesti Vabariigi väljakuulutamise 100. juubeli ja taasiseseisvumise tähistamiseks lauluväljakul toimunud ühislaulmisele pääsesid inimesed vaid piletite ostmise korral.
Näiteks üks kahe lapse ema kirjutas, et kui EV100 muusikaprogrammi kuuluval ühislaulmisel osalemiseks tuleb perekonnal väravast sisse pääsemiseks välja käia koguni 42 eurot, siis peab paraku üritusel osalemisest loobuma. Ka Õhtulehe juhtkirjas väljendati nördimust, et rahvalt oodatakse oma riigi sünnipäeva tähistamispeol osalemiseks pileti ostmist ning et rahvale suunatud riigi sünnipäevapidu korraldatakse justkui kommertsüritust.
"Ajal, kui ühistransportki veab rahvast piletivaba bussiga lätlaste juurde alkoholi ostma, tundub kohatu küsida raha õlg-õla tunde ja ühises rütmis hingamise eest, mis nii mõnelegi tooks härdus- või uhkusepisara silmanurka," sedastab Õhtulehe toimetus.
EV100 korraldustoimkonna juht Jaanus Rohumaa selgitas aga, et EV100 kesksest eelarvest rahastatakse sündmuste korraldamist osaliselt ning ülejäänud rahastuse tagamisega tegelevad sündmuste korraldajad ise: "Sündmuste korraldajatel on seega vabadus ja võimalus müüa sündmusele pileteid. See lähenemine kehtib ka EV100 Üheslaulmise kohta."
Kui rahvalt oodatakse riiklike tähtpäevade tähistamise üritustest osavõtmiseks pileti ostmist ehk omapoolset rahalist panustamist, siis oleks solidaarsuse huvides kohane lähtuda samast põhimõttest ka nomenklatuurile suunatud ürituste puhul.
Neid selgitusi lugedes jäin mõtlema, et kui rahvalt oodatakse riiklike tähtpäevade tähistamise üritustest osavõtmiseks pileti ostmist ehk omapoolset rahalist panustamist, siis oleks solidaarsuse huvides kohane lähtuda samast põhimõttest ka nomenklatuurile suunatud ürituste puhul.
Sellisel juhul võiks vaid osaliselt rahastada ka näiteks täna presidendi roosiaias toimuvat vastuvõttu, teatades kutsutud külalistele nende saabumisel, et sissepääsemiseks on tarvis lunastada pilet. Samuti võiks sellest põhimõttest lähtuda presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtu puhul.
Loomulikult peaks pileti hind olema nomenklatuuri eeldatavalt laiemaid rahalisi võimalusi silmas pidades proportsionaalselt kõrgem kui ühislaulmisele sissepääsuks nõutu. Näiteks roosiaia vastuvõtul tikuvõileibade, koogikeste ja vahuveini nautimiseks oleks sellisel juhul igati kohane soetada 50-eurone pilet.
Ütlematagi on selge, et selliste ettepanekute üle vaid irvitatakse ja keegi neid ellu viima ei hakka. Põhjust pole raske ära arvata: lihtrahva ja nomenklatuuri suhtes valitsevad sootuks erinevad standardid. Lõppude lõpuks on ju rahvas juba põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja ehk see, kel on – Henn Käärikult sõnu laenates – suveräänne õigus ja kohustus kõrgeima võimu esindajaid väsimatult oma õlgadel kanda.