Parvlaev Regula Virtsu sadamas. Foto: Veiko Vihuri

Väide, et Saaremaad tuleb jätkuvalt isolatsioonis hoida, et kaitsta seda mandril leviva viiruse eest, on võrreldav mõttekäiguga, et aus kodanik tuleb tema enda ohutuse huvides vangimajja sulgeda, sest vabaduses liigub ringi liiga palju kurjategijaid, kirjutab Saaremaal elav Veiko Vihuri.

„Miks Saaremaa on kinni? Ma olen seda küsimust ka küsinud, et keda me kelle eest kaitseme. Me pigem ikkagi kaitseme saarlasi, et viirust ei toodaks mandrilt uuesti sisse,“ ütles viroloogiaprofessor Irja Lutsar „Aktuaalsele kaamerale“.

Olen sama argumenti kuulnud ka mõne poliitiku suust.

Kui Saaremaa 14. märtsil eriolukorra juhi otsusega lukku pandi, oli see igati mõistetav. Olukord oli tõesti ehmatav ning polnud teada, millise pöörde koroonapuhang võtab. Nakkuskolle tuli isoleerida.

Tänaseks on nii reaalsus kui retoorika muutunud. Piirangute püsimist õigustatakse vajadusega kaitsta saarlasi mandrilt sisse toodava koroonaviiruse eest. (Muide, miks ei kaitsnud riik saarlasi enne saatuslikku võrkpallimängu?)

See on tegelikult loogika, et aus kodanik tuleb tema enda ohutuse huvides sulgeda vangimajja, sest vabaduses liigub ringi liiga palju kurjategijaid. Asi peaks ikka vastupidi käima – kui Tallinnas ja Harjumaal on olukord halvenemas, siis loogiline oleks isoleerida uus probleemne piirkond, mitte hoida isoleerituna paiku, kus olukord on kontrolli alla saadud.

Ja pärnakad, tartlased, narvakad ja teised võivad nördinult küsida, miks riik ei taha neid koroona eest kaitsta ja karantiini sulgeda. Mõistagi, see on iroonia.

Jüri Ratase otsus, mille kohaselt võib alates 28. aprillist Saaremaa ja mandri vahet liikuda eriloa alusel vaid 25 inimest päevas, on sisulise põhjenduseta. Saaremaa tuleb samadel alustel muu Eestiga kohe avada ja jutul lõpp.