Jätkub Kaur Kenderi kohtusaaga. Foto: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Kui Tarmo Jüristo kõrvutab Kaur Kenderi teost reaalsusega, siis peaks üks elitaarne elukunstnik saama n-ö elutöö preemiaks ka reaalse vanglakaristuse, arutleb Illimar Toomet.

Kodanikuaktivist ja kultuuriuuringute doktorant Tarmo Jüristo on oma apoloogias Kaur Kenderile nõutu:

“Kõige kummalisem kogu selle kummalise asja juures oli minu jaoks kohtuniku ning prokuröri siiras arusaamatus ja hämmeldus, mille saab kokku võtta ühteainsasse sõnasse: “MIKS?!??” Miks inimesed kõike seda teevad, miks nad – kui kasutada prokuröri sõnu – “raiskavad oma elu ära piiride ületamisele”?”

Ma ei suuda hästi mõista – pehmelt väljendudes – moodsa kunsti taotlust hoiduda liiga selge sõnumi väljendamisest ning n-ö anda ruumi nägija-kuulaja-pealtnägija oma mõttemaailmale. Küllap doktorant Jüristo oskaks äsjaöeldut palju korrektsemalt väljendada.

Kuid ei ole mina üksi nii piiratud, kohtunik ja prokurör mõtlevad samamoodi. Nad esitavad Kenderile küsimuse “miks”? Kas nad tõesti ei saa aru, et Kenderi arvamus pole absoluutselt relevantne? Moodsa kunsti paradigma kohaselt loebki viimselt see, mida kohtunik arvab. Mis saaks ühe kunstniku teha veel õnnelikumaks kui see, et keegi arvab tema teosest TÄIESTI teistmoodi.

Jüristo võrdleb Kenderi teost superrealismiga:

“Von Krahli “Sex pistolsis” oleks näitlejad võinud tulla lavale, pista pea ämbrisse ja öökida – ning iga inimene publikus oleks saanud aru, et neile tahetakse näidata inimest, kes oksendab. Kui aga lavale astub inimene ja oksendabki päriselt, siis toob see meie poolt kaasa täiesti fundamentaalselt inimliku reaktsiooni: jälestuse. See jõuab meieni, tahame me seda või mitte, sest see on päris. Kui Marina Abramović lõikab end laval istudes žiletiga nii, et veri voolab üle ta näo, on see päris. Me teame, et ta tunneb lõike valu ja vere soolast maitset päriselt, mitte lihtsalt ei palu meil seda olukorda endale ette kujutada.”

Andestage minu vähene kompetents filosoofia, loogika ja juura vallas, aga saan sellest teha vaid ühe järelduse: prokurör on Kenderi teo valesti kvalifitseerinud. Tegemist pole kunstiga. Ega kirjandusega. Ega isegi mitte lapspornoga. Ei ole väljamõeldud tegelast, keda väljamõeldult vägistatakse ja tapetakse.

Tegemist on reaalsusega. Tegeliku lapsega, keda tegelikult vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Seega ei peaks olema ka väljamõeldud noomitust või karistust, vaid vangla-aastaid vägistajast lapsemõrtsuka vääriliselt. Ma saan aru, et see pole “kunst massidesse”, aga ühele elitaarsele elukunstnikule ikkagi päris nagu elutöö preemia. Mõelda vaid, saavutada oma kunstilise väljendusega SELLINE reaalsus!

Ning kui ühiskonnaaktivistid ja kultuuritegelased küsivad: “Miks on Kender vangis?” siis on mul sellelegi vastus. Või misn’d minul, parafraseerin Jüristo viidatud George Mallory’t:

“Because he’s there.”