Vanarahva sõnul on igal oinal mihklipäev, Indrek Tarandile aga sai saatuslikuks pärtlipäev, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.
Vanarahva sõnul on igal oinal mihklipäev. Indrek Tarandile aga sai saatuslikuks pärtlipäev. Nimelt hakkas 24. augusti ennelõunal Eesti meedias levima uudis, et politsei pidas öösel kinni kriminaalses joobes roolis olnud mehe, kes püüdis oma autoga väljuda välisministeeriumi parklast.
Vist ei vaja meelde tuletamist, et 2018. aastal läks ühiskonnaelu tegelane Indrek Tarand EKRE korraldatud ÜRO rändepakti vastasele meeleavaldusele trollima ehk provotseerima. Ta kahmas meeleavalduse korraldajalt mikrofoni ning hakkas sõna otseses mõttes oma joru ajama. Adekvaatse inimese muljet tema käitumine ei jätnud. Hiljem kohtus EKREt esindanud advokaat märkis: „Kuigi Indrek Tarand väitis kohtus, et lasi politseil oma joobe puudumise tuvastada, ei esitanud ta selle kohta protokolli. Samuti kuulati kohtus üle tunnistajad, kes kinnitasid, et I. Tarandi käitumine avalikul koosolekul oli bravuurikas ja omane joobnud inimesele."
Politsei ruttas kinnitama, et Tarand oli kaine (ehkki Martin Helme sõnul oli Tarandi juures tunda alkoholilõhna). Niisamuti ruttas politsei kinnitama, et Tarand ei takistanud sugugi oma tegevusega seadusliku meeleavalduse läbiviimist, vaid ta hoopis osales sellel (!).
Küll aga said endale menetlused kaela need, keda Tarand provotseerima läks – meeleavaldajad, kes teda rüseluse käigus lõid, ja EKRE, kelle liidrid olevat Tarandi suhtes levitanud valeväiteid (tema purjusoleku kohta).
Tänavu juunis vahendas meedia uudist, et Harju maakohtu otsusel peab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond lükkama ümber Indrek Tarandi kohta 2018. aasta novembris piketil öeldu. Tarand kommenteeris asja nii: „Veel enne, kui mina sinna ilmusin, teadis Martin Helme rääkida, et ma olen täiesti purjus või narkojoobes. Ja Madison ja teised juhatuse liikmed võtsid kõvasti sõna. Mina ju ütlesin neile selle sama aasta lõpus, et ega mina muud ei taha, kui et paluks vabandust, et inimesed on ikka ekslikud ja räägivad rumalusi, aga härrasmehed pärast paluvad vabandust. Seda nemad ei teinud. Aga nüüd on kohus sellise austava kohuse neile pannud ja ma jään huviga ootama, kuidas see neil välja tuleb. Kas mokaotsast või siiralt. Ja vastavalt teen järeldusi."
Härrasmeheliku käitumise eeskujuks toomine on Tarandi poolt muidugi pentsik, sest ise ta ju läks avaliku elu tegelasena, kellele peaksid kehtima kõrgemad käitumisstandardid, teiste inimeste korraldatud meeleavaldust segama. Tõepoolest, põhiseaduse järgi võib igaüks oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ent tundub pehmelt öeldes väiklane ajada taga enda õigust, tallates seejuures teiste inimeste õigustel. Kui Indrek Tarand oleks tol päeval otsustanud ise härrasmehelikult käituda, oleksid ju tema tõttu tekkinud intsidendid olemata olnud.
Vahejuhtumist SAPTK rahaga, mida Tarand pikka aega keeldus tagastamast, ei hakka siinkohal rääkimagi. Piinlik. Aga veel piinlikum on prokuratuuri tollane seisukoht, et Tarandil polnud kavatsust endale jäetud raha omastada.
Tegelikult tuleks Tarandi asemel rääkida rohkem hoopis politseist, prokuratuurist ja kohtusüsteemist, mis, nagu näeme, pakuvad küüniliselt katet poliitiliselt „õigel" poolel seisjatele ning algatavad agaralt menetlusi nende suhtes, kes ajavad „valet" asja. Loodetavasti aitab Indrek Tarandi viimane skandaal neil mõista, et nomenklatuursete tegelaste sigadusi kinni mätsides tõmmatakse viimaks endale vesi peale.