Repliik: viljapeks

Jaanus Karilaid vs Vilja Kiisler. Fotod: Scanpix. Kollaaž: Objektiiv

Vilja Kiisler on hiljutises arvamusloos lasknud käiku kõige jõhkramad metafoorid, mille taga on aga kõigest harilik lahmiv propagandavint. Jaanus Karilaid toob seepeale aga omapoolse haagina eesti meedialeksikoni tabava termini – viljapeks.

Lugedes Kiisleri viimast avantüüri Eesti Päevalehes pealkirjaga „Peaministrist peksukott – kõrvakiilude aeg on läbi, nüüd pekstakse Jüri Ratast otse kõhtu“ võib unustada, et tegemist on tavalise „ajakirjaniku“ (loe: ideoloogiatöötaja) tavalise artikliga ja mitte spordikommentaariga mõnele MMA (sportlik vabavõitlus – toim) matšile. Lendavad rusikad, põsed on loppis, peamised küsimused on: kas verd tuleb ja kas ka sinikaid jääb?

„Peaminister Jüri Ratas on seni koalitsioonipartnerilt kõrvakiile saades iga kord teise põse ette keeranud, ent praeguseks on põsed laksudest juba üsna loppis, kaklemisaldis partner on aga asunud kõrvakiilude asemel jagama maksahaake,“ juhatab Kiisler loo sisse.

„Nii et Jüri Ratase rolliks on jäänud veel lasta ennast lihtsalt peksta. Pole oluline, kas lüüa osatakse nii, et verd ei tule ja sinikaid ei jää, või antakse nõnda, et igaüks võib järgmise keretäie jälgi oma silmaga näha,“ lõpetab Kiisler.

Olete segaduses? Mina ka.

Metafoor metafooriks, aga millise rakursi alt peaks jõhker peksmine olema kohane võrdlus hetke poliitilisele olukorrale? Juttu on palju, tegusid vähe. Keegi astus tagasi, keegi astus ämbrisse, jagatakse ümber raha pensionäridele ja võib-olla ka vabaühendustele. Päev pumba juures nagu ikka. Pigem võiks poliitikuile ette heita, et valitsuse tegevust halvab pigem verevaesus kui talitsematu märul.

Kui tähelepanu aga mahlakast vägivallafantaasiast lahti kiskuda ja lugeda verepritsmete vahelt ka Kiisleri ülejäänud artiklit, koorub sellest välja üsna keskpärane propagandatekst. Mida oligi oodata.

Kiisleri tegelikust tagamõttest läbi nägemine ei vaja erilist vaimuhiiglust. Esiteks tahab Kiisler täiesti arusaadavalt tülli ajada endale ideoloogiliselt vastumeelse konservatiivse koalitsiooni. Seda enam, et tegemist on esimese säärase anomaaliaga pärast kuusteist aastat (!) järjest kestnud liberaalide laiutamist Eesti poliitikas. Selleks soovitab Kiisler Isamaa ja Keskerakonna poliitikuil usinalt lugeda Uusi Uudiseid ja kuulata Tre-raadiot, kus pahad ekrelased erinevalt konstruktiivsetest koalitsiooniaruteludest avameelselt oma valijaskonnaga kõnelevad. Siis peavad koalitsioonipartnerid ju ometi aru saama, milliste metslastega on tegu.

EKRE „kodustamine“ on mõistagi luhtunud lootus kuna asi pole retoorikas, sisu on õõvastav – „inimvaenulikku, protofašistlikku, misogüünset ja rassistlikku sisu“ kas viisakamalt või vähem viisakamalt väljendav erakond ei hakka iial ennast „inimese moodi üleval pidama“, sedastab Kiisler oma Postimehes ilmunud šedöövrile viidates.

Teiseks tahab Kiisler õõnestada EKRE toetust elektoraadi seas esitledes erakonda põhimõttelagedate reaalpoliitikutena, kes valijale räägivad üht juttu, koalitsioonilaua taga teist, kelle jaoks kogu LGBT Ühingu rahastamise temaatika on vaid kattevari Kert Kingo skandaalile ja kes „tülinorijate ja kakukullidena“ pressivad uue ministri ametisse nimetamisega Isamaalt välja meelepärast otsust peaprokurör Lavly Perlingu kaasuses. Pidades meeles, et iga vähegi edukas poliitiline partei peab olema olulisel määral populistlik ja rahva tahte järgi joonduma, on tegemist järjekordse portsu ideoloogiliselt motiveeritud poolvalede ja narratiividega.

Võimalus, et kuivõrd LGBT Ühingu riigipoolse rahastamise lõpetamine on tõepoolest paljude valijate soov — kusjuures mitte ainult EKRE valijate, AS Turu Uuringute küsitluse järgi pooldab seda 78 % koalitsioonierakondade toetajatest — ja seega on see kiiduväärt demokraatlik rahva tahtega arvestamine, arutluse alla ei tule.

Siinkohal sekkub samuti EPLi veergudel väärika vastasena matši, kus võistleja-kohtuniku-kommentaatori rollid juba eos segamini läinud, Jaanus Karilaid ja tuleb välja vaimuka uudissõnaga kirjeldamaks Vilja Kiisleri ajaleheveergudel korduvalt ja võidukalt kasutatud tehnikat oma ideoloogilistele oponentidele lajatamiseks – viljapeks.

Siinkohal korraldab Vilja viljapeksu EKRE-le, paisates avalikku meediaruumi meelevaldselt seostatud portsu poolvalesid skandaalses raamis, põhjustades ohvrile mainekahju veel enne kui laiemale avalikkusele pärale jõuab, et tegemist oli vaid lõdva randmega visatud propagandavindiga, mis kriitikat ei kannata.

Mis siis muud kui taaskord tsiteerida Markus Järvit tsiteerivat Viljat ennast, „nuta inimene, nuta naine“, nuta Vilja! Aga viljapeks jätkub.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Oto Tuul
Oto Tuul on portaali Objektiiv toimetaja. Omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofias ja riigiteadustes. Katoliiklane.