Kaks Kanada homoseksuaali võtmas sünnitusmajas "surrogaatemalt" vastu "oma poega".

Kolumnist Hilary White analüüsib homoseksualismi ideoloogia sügavamaid juuri ja toob välja, et sel liikumisel on tihedad seoses marksistlike ideedega ning et see on suunatud mitte võrdsete õiguste tagamisele, vaid terve ühiskonna aluskontseptsioonide ümberkirjutamisega. 

Minult on viimasel ajal sageli küsitud: mis on homoseksualism? Hakkasin seda mõistet kasutama neist teemadest kirjutades paar aastat tagasi, kui sai selgeks, et meil pole tegemist mitte inimeste rühmaga, vaid konkreetse ideoloogiaga, mida sageli järgivad inimesed, kes ise pole sugugi homoseksuaalid.

Mõne päeva eest andis Peter Tatchell The Guardian’is suhteliselt hea kirjelduse mitte ainult selle liikumise eesmärkidest, vaid ka tema alustest. See poliitiline ideoloogia, mida tema pooldajad akadeemilistes ringkondades nimetavad sageli “queer-teooriaks”, on seesama, mida “homoõiguste” eest võitlev liikumine tänapäeval üsna avalikult edendab.

Hoolimata sellest, mida meile sisendatakse tema toetajate poolt peavoolu meedias, alates kella kuuestest uudistest ja lõpetades meie armastatuimate situatsioonikomöödiatega, pole selle liikumise puhul sugugi tegemist võitlemisega “võrdsete õiguste“ eest. Tegemist on terve ühiskonna aluskontseptsioonide ümberkirjutamisega. Võin ennustada, et üsna pea otsustavad nad “võrdsuse“ nõudest loobuda, sest see on oma töö juba teinud.

Paljud inimesed kratsivad pead ja küsivad endalt, kuidas küll leiame end äkitselt olukorrast, kus kaks meest võivad omavahel “abielluda”, naist võib hüüda “peiuks“ ning meest “mõrsjaks” ning lapsed on taandatud adoptsiooniõiguse pärast peetavate sõdade poliitilise kauplemise peenrahaks, kuigi veel eile tundus, et meile räägiti ainult võrdsetest õigustest. Mis ajast tähendavad “võrdsed õigused” nende fundamentaalsete sotsiaalsete kontseptsioonide lammutamist ja hävitamist?

Kui me aga loeme neid põhjalikumalt, selgitavad homoseksualismi aktivistid meile seda ise ja küllalt otsekoheste sõnadega. Neile pole see kunagi olnud võitlus “võrdsete õiguste” eest, vaid hoopis kogu meie ühiskondliku korralduse ümberkirjutamise eest. “Homoõiguste” liikumine on Peter Thatchelli enda sõnade kohaselt alati olnud “revolutsiooniline, mitte reformaatorlik”.

Homoseksuaalid juubeldamas vikerkaarevärvidesse looritatud Valge maja ees, pärast USA ülemkohtu otsust, mis seadustas "homoabielu" kogu riigis
Homoseksuaalid juubeldamas vikerkaarevärvidesse looritatud Valge maja ees, pärast USA ülemkohtu otsust, mis seadustas “homoabielu” kogu riigis

Teised autorid on välja toonud, et seksuaalrevolutsioon on tervikuna marksistlike juurtega ning selles valguses saab selgeks, et homoseksualismi äkiline plahvatus on ainult järjekordne loogiline samm süstemaatilises tegevusprogrammis. Radikaalse feminismi lähedase sugulasena ja marksismi lapselapsena on homoseksualism välja töötatud poliitilis-akadeemilisel “gender-uuringute” tööpõllul. Mitmesuguste lobbyde, valitsusväliste organisatsioonide, vasakäärmuslike poliitikute ning üha võimsamaks muutuvate rahvusvaheliste ringkondade koalitsiooni poolt on seda viimase 30 või 40 aasta jooksul “diskrimineerimisvastase” ja “võrdsustava” seadusandluse vahendusel peale surutud avalikkusele, kelle enamus on selle vastu.

Peter Thatchell on väljapaistev Briti homoseksualist, see tähendab, ta on spetsiifilise poliitilise ja sotsiaalse ideoloogia pooldaja, mida ta tahab näha võidutsemas nii Briti ühiskonnas kui kõikjal mujal. Ta on ka homoseksuaalne mees, see tähendab, ta tunneb seksuaalset külgetõmmet teiste meeste vastu, mis kujutab endast kalduvust, mille põhjuste üle vaidlevad jätkuvalt arstid, psühhiaatrid ja geneetikud. Need kaks mõistet aga ei tähista sama asja. Sellele asjaolule ei pööra tähelepanu paljud inimesed, kes loevad või kirjutavad kultuurisõdadest, mis eriti praeguses väljenduses tunduvad äkitselt olevat keskendunud ainult homoseksuaalsusega seotud küsimustele. Kuid mitte kõik homoseksuaalid pole homoseksualistid ja mitte kõik homoseksualistid pole homoseksuaalid.

Thatchelli artikkel The Guardianis oli ülistuskõne 1971. aastal koostatud dokumendile, mille tema kirjelduse kohaselt koostas “anarhistidest, hipidest, vasakpoolsetest, liberaalidest ja kontrakultuuri aktivistidest” koosnev kollektiiv eesmärgiga tekitada “revolutsioon inimeste teadvuses”. Thatchell nimetas seda Geide Vabastamise Rinde Manifesti (Gay Liberation Front: Manifesto) “ühiskondlike ja isiklike muutuste avangardi tegevusprogrammiks”. See algas ettepanekuga, et “heteroseksuaalse maskuliinsuse ülemvõimu kukutamine on tõelise vabastamise võti”. Thatchell ütles, et see raamat muutis ta elu.

Nagu Thatchell ütleb, võtab Manifest kõik kokku, “kritiseerides homofoobiat, seksismi, abielu, tuumikperekonda, monogaamiat, nooruse ja ilu kultust, patriarhaalsust, homoseksuaalide getostamist ning meeste ja naiste kivistunud soolisi (gender) rolle“ … ja kõike muud, milles seisneb kogu seksuaalrevolutsiooni kupatus.

Manifest nimetab üsna otsekoheselt alistamisele kuuluvaid peamisi vaenlasi: “Geide rõhumine algab ühiskonna kõige fundamentaalsemast üksusest, milleks on perekond.”

“See koosneb mehest kui juhist ja naisest kui tema orjast ning nende lastest, kellele vanemad suruvad ennast peale kui ideaalmudeleid. Selline perekonna vorm töötab iseeneses homoseksuaalsuse vastu.”

“Perekonna vorm iseeneses töötab homoseksuaalsuse vastu,” ütleb Manifest ja tunnistab, et ainus lahendus sellele on täielik revolutsioon ühiskondlikus korralduses.

Manifest kinnitab selgelt, et “reformist” või “võrdsusest” ei piisa kunagi; vaja on totaalset sotsiaalset revolutsiooni, tsivilisatsiooni täielikku ümberkorraldamist. Manifest ütleb, et reform “ei suuda muuta heteroseksuaalsete inimeste sügavale juurdunud suhtumist, mille kohaselt paremal juhul on homoseksuaalsus nende endi eluviisist madalam, halvemal juhul aga haiglaslik perversioon. Selle suhtumise muutumiseks on vaja midagi enamat, kui reformid, kuna see on juurdunud meie ühiskonna kõige fundamentaalsemas institutsioonis – patriarhaalses perekonnas.“

Manifesti järgi pole perekond mitte “meie õnne ja kindlustunde allikas“, vaid hoopis “rõhuv üksus“, milles “domineeriv mees ja allaheitlik naine” õpetavad lastele “väärasid uskumusi” traditsiooniliste “soorollide” (gender roles) kohta “ammu enne seda, kui me suudame rääkida”.

Eurovisiooni vahendusel sadade miljonite inimeste silme ees kangelaseks tõstetud Conchita Wurst on gender-ideoloogia ikoon – sootu olend par excellence.
Eurovisiooni vahendusel sadade miljonite inimeste silme ees kangelaseks tõstetud Conchita Wurst on gender-ideoloogia ikoon – sootu olend par excellence.

Gender-ideoloogia tuum on kokku võetav järgnevalt: pole olemas “mingeid tõestatud süstemaatilisi erinevusi mehe ja naise vahel peale silmnähtavate bioloogiliste erinevuste. Mehe ja naise suguelundid ning reproduktiivsed süsteemid on erinevad, niisamuti nagu teatud muud laadi füüsilised omadused, kuid kõik erinevused temperamendis, võimetes ja nii edasi, on kasvatuse ja ühiskondliku surve tagajärg. Need pole kaasasündinud.”

“Inimolendid võivad olla märksa erinevamad, kui seda lubavad meie konstrueeritud “maskuliinsuse” ja “feminiinsuse” mudelid – me peame olema vabad arenemaks märksa suurema individuaalsusega.”

“Kogu meie ühiskond,” ütleb Manifest, “on ehitatud patriarhaalse perekonna ja tema mees- ja naisrollide kui pühade struktuuride ümber. Religioon, kehtiv moraal, kunst, kirjandus ja sport on nende stereotüüpide kinnistajad ja tugevdajad. Teiste sõnadega, ühiskond on seksistlik ühiskond, milles igaühe bioloogiline sugu määratleb ära peaaegu kõik, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. See on olukord, milles mehed on privilegeeritud olendid ja naised on meestele ainult lisandid ja objektid, mis on määratud nii seksuaalselt kui muul viisil kasutamiseks.”

Kõik see tuleb tervenisti ümber lükata ja täielikult välja juurida, enne kui selle asemele saab seada tõelise vabaduse, mida me kõik väärime.

Pole vaja teaduskraadi poliitiliste teooriate alal, et tunda ära sedalaadi keelekasutuse algupära: Heitke endilt endi ahelad, seltsimehed! Tõepoolest, juba põgusa vaatlusega jõuate Geide Vabastamise Manifesti algupärade juurde esimeste marksistide kirjutistes. Antud juhul on see Friedrich Engels, kes kirjutas dokumendi, mis kirjeldas nähtust, mida enamus meist nimetab traditsiooniliseks perekonnaks, pea samasuguste mõistete ja väljendite abil nagu seda hiljem teeb nimetatud Manifest.

Engels nimetas seda nähtust “monogaamseks abieluks”, öeldes et “see ei ole mehe ja naise lepitus ning ammugi mitte selle kõrgeim vorm. Vastupidi. See astub ajaloo lavale ühe soo alistamisena teise poolt, tunnistades sugudevahelisest sõjast, millist ei ole tuntud kogu eelajaloolisel perioodil.“

“Esimene ajaloos ilmnev klassivastuolu langeb ühte üksikabielus oleva mehe ja naise vahelise antagonismi arenemisega, ja esimene klassirõhumine – naissoo rõhumisega meessoo poolt.”

“Kaasaegne üksikperekond on rajatud naise avalikule või peidetud kodu-orjusele ja kaasaegne ühiskond on mass, mis ei koosne muust kui oma molekulidest üksikperekondadest.” Engelsi pakutud lahendust sellele olukorrale me juba teame.

Naiste "vabastamine perekonna orjusest" oli kommunistliku ideoloogia oluline punkt.
Naiste “vabastamine perekonna orjusest” oli kommunistliku ideoloogia oluline punkt.

Geide Vabastamise Manifest, nagu ka varasem Engelsi töö, paneb ette, et pärast eneselt “heteroseksismi, meeste privilegeerituse ning traditsiooniliste soorollide türannia“ ahelate heitmist hakkame me kõik elama hiilgavas ja säravas “”uues seksuaalses demokraatias”, millest “on pagendatud erootiline häbi ja süütunne””. Praktikas tähendab see enam-vähem sedasama, mis meil on juba praegu: igaüks võib magada igaühega ning mitte kellelgi pole enam mitte kellelegi mingeid pikaajalisi pretensioone, seda isegi abielus ja lastevanemaks olles.

Programmis, mis algas lumepallina “homoabieluga”, on nüüdseks selle ideoloogia eestvedajate arvates teostada ainult mõned koristamistööd. Juba on alanud surve abielu niigi laiendatud definitsiooni veelgi suuremaks avardamiseks, et see hõlmaks ka rohkem kui ühte mõlemast soost partnerit ning et legaliseerida ja vastuvõetavaks muuta ka pedofiilia – viimane nimelt “laste õiguste” väljendusena.

Kuid sarnaselt kõikide utoopiliste visioonidega on ka homoseksualismi nõrkuseks võimetus arvestada terve inimloomusega. Homoseksualism seisneb olemuslikult endale kõikelubava noorukiea tunnistamises inimese püsiseisundina ning teistele kõikelubavatele noorukitele kõlab see muidugi hästi. Sa võid saada kõik koogid, mida sa iganes tahad, süüa neid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ning mitte kunagi muutuda sellest paksuks.

Kaader 2014. aasta homoparaadilt Pariisis. Avalikust enesepaljastusest on saanud homoparaadide harjumuspärane osa.
Kaader 2014. aasta homoparaadilt Pariisis. Avalikust enesepaljastusest on saanud homoparaadide harjumuspärane osa.

Kahjuks on enamus meist alates 1960-ndatest aastatest kasvatatud mõtlema, et selles programmis peitubki kogu vabaduse mõte ning et selle kindlustamises peitubki demokraatia eesmärk. Seda ideoloogiat propageeriti lastele televisioonis juba siis, kui mina olin veel laps. Ma mäletan valju plärtsatust, mis tehti 1974. aastal TV-s linastatud joonisfilmisarja läbi pealkirjaga “Free to be you and me”, milles mitmed sümpaatsed joonisfilmi-tegelased sisendasid 1970-ndate aastate vasakpoolsete ikoonide nagu Marlo Thomase ja Aland Alda häälega, et vale on enda peale võtta või pooldada traditsioonilisi soorolle. See oli gender-ideoloogia mudilastele.

Neile aga, kes seda programmi püüavad praktikasse rakendada, saab kiiresti selgeks, et inimesed pole lihtsalt määratud toimima säärasel viisil ning et terve kultuuri rajamine sellistele ettepanekutele, nagu me oleme kuulnud alates 1960-ndatest aastatest, loob sellise emotsionaalsest ja sotsiaalsest kaosest, kannatustest, üksindusest, vaesusest ja isekusest koosneva masendava seisundi, millist maailm pole seni veel näinud.

Peamine probleem marksistliku unistuse homoseksualistliku versiooni puhul seisneb selles, et sellega tuleb meelitada või sundida nõustuma kõik inimesed. Ma mõtlen kõik inimesed. Marksistlikud teoreetikud on alati teadnud, et utoopia saab toimida ainult siis, kui mitte kellegil ei lubata esitada ühtki vastuväidet. Kõik peavad sellega nõustuma ning ei tohi sallida mitte ühtki dissidentlikku häält, sest see võib terve ettevõtmise loogika seebimullina purustada.

Seepärast on esimene hääl, mis tuleb agressiivselt vaikima sundida, Kiriku hääl, mis pakub inimese saatusele märksa rikkamat ja seeläbi ka viljakamat perspektiivi kui pinnapealne ja kerge materialism ja sensualism. Kirik mõistab ka märksa põhjalikumalt inimloomust ning teab, et kõikelubavus ei ole retsept inimese õnne saavutamiseks… kaugel sellest.

Artikkel avaldati algselt portaalis LifeSiteNews.com.