Urmas Volens 23. septembril 2020 riigikogus. Foto: Erik Peinar/Riigikogu

Selgelt liberaalsete vaadetega vandeadvokaat Urmas Volensi uueks riigikohtu liikmeks nimetamine tõestas mitte ainult seda, et konservatiivid ei suhtu riigikohtu harjumuspärase liberaalidega mehitamise probleemi piisava tõsidusega, vaid ka seda, et riigikohtunike ametisse kinnitamisel toimib riigikogu mitte sisuliselt läbikaalutud otsuse langetaja, vaid ette langetatud otsuste peale löödava kummitemplina, osutab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Mõne nädala eest kirjutasime Objektiivi juhtkirjas, et olukord, kus riigikohus mehitatakse harjumuspäraselt üksnes liberaalidega, ei saa olla konservatiividele vastuvõetav, mistõttu tuleks teha tõsine pingutus selgitamaks välja, millised on uue riigikohtu kohtuniku kandidaadina riigikohtu esimehe poolt välja pakutud vandeadvokaat Urmas Volensi vaated põhimõttelise tähtsusega väärtusküsimustes.

Eelmisel nädalal kinnitas aga riigikogu Volensi uueks riigikohtunikuks, ilma vähegi tõsiseltvõetava avaliku kuulamiseta ning ilma, et see oleks ka meedias pea mingit kajastust leidnud. Igaüks võib riigikogu 23. septembri istungi stenogrammi lugedes või istungi salvestust vaadates veenduda, et Volensile esitati vaid mõned küsimused, mis ei olnud kaugeltki piisavad, et tema hoiakutest ülevaadet saada. Samuti võib veenduda selles, et olulisematele neist küsimustest keeldus Volens ka sisulisi vastuseid andmast. Kokkuvõttes ei saanud riigikogu liikmed langetada selles küsimuses informeeritud otsust.

Seejuures on tähelepanuväärne, kuidas Volens apelleeris küsimustele vastamisest mööda hiilides sellele, et kohtunikul ei ole Kohtuniku Eetikakoodeksist tulenevalt kohane poliitilisi seisukohti väljendada. Niisugune põhjendus on kohatu mitte ainult seetõttu, et Volens ei olnud küsimustele vastamise ajal kohtunik ega saanud seetõttu olla ka Kohtunike Eetikakoodeksiga seotud, vaid ka seetõttu, et isegi juba madalama astme kohtunikuks oleval isikul oleks riigikogu ees seistes kohustus vastata sisuliselt kõigile küsimustele, mis lähtuvad eesmärgist mõista, millised on tema tõekspidamised riigielu korralduse seisukohast olulistes küsimustes.

Volensi riigikohtunikuks kinnitamise poolt hääletas 68 riigikogu liiget, selle vastu aga 19 parlamendisaadikut (2 saadikut jäid erapooletuks, 12 puudusid). Seejuures oli hääletus vastavalt riigikogu töö- ja kodukorra seaduse paragrahvile 79 salajane, mistõttu pole teada, kes kuidas hääletas. Et EKRE fraktsioonis on 19 liiget, siis võib oletada, et ainult nemad hääletasidki Volensi riigikohtunikuks nimetamise vastu, ilma et ükski Isamaa saadik oleks seda vajalikuks pidanud.

Kuivõrd olen töötanud koos Volensiga aastaid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, võin selle kogemuse pinnalt kinnitada, et ta on kindlasti väga töökas professionaal ja kompetentne tsiviilõiguse asjatundja, aga samavõrd kindlasti on riigikohus saanud tema näol veel ühe selgelt liberaalsete vaadetega kohtuniku. Muu hulgas annab sellest tunnistust Volensi vaade, et põhiseadus ei ole koht, kus peaks määratlema, mida meie riigis abieluna käsitletakse.

Riigikohtu harjumuspärane liberaalidega mehitamine on aga tõsine probleem, sest lõppastmes on riigikohus mitte ainult kõrgeim kohtuorgan, vaid ka kõrgeim poliitiline organ Eestis, omades muu hulgas voli kuulutada riigikogu poolt vastu võetud seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja seega tühiseks. Küsimus ühe või teise seaduse põhiseadusega kooskõlas olemisest pole sugugi mitte puhtalt õiguslikku laadi, vaid seondub alati ka ilmavaateliste hinnangutega, kätkedes sellisena poliitiliste valikute langetamise vajadust. See osutab omakorda vajadusele hinnata, milliste vaadetega inimesed riigikohtunikuks nimetatakse.

Kui riigikohus mehitatakse kas täielikult või peaasjalikult liberaalidega, siis ei ole midagi üllatavat, kui ükskõik millises väärtusküsimuses langetab riigikohus just liberaalidele meelepäraseid otsuseid.

Ka praegu vaid 44-aastasena eluaegsesse ametisse saanud Volens hakkab lähimatel kümnenditel riigikohtu liikmena langetama otsuseid mitte ainult tehnilistes tsiviilõiguslikes küsimustes, vaid üldkogu liikmena ka väga ulatusliku ilmavaatelise dimensiooniga ja kogu ühiskonda puudutavates väärtusküsimustes. Selliste küsimuste hulka kuuluks näiteks küsimus sellest, kas perekonnaseaduse esimeses paragrahvis sätestatud põhimõte, et abielu saab sõlmida vaid mehe ja naise vahel, on kooskõlas põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud põhimõttega, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi soo alusel diskrimineerida.

Niisugune küsimus võib riigikohtu ette jõuda väga kiiresti – näiteks juhul, kui õiguskantsler vaidlustab perekonnaseaduse esimeses paragrahvis sätestatu vastavuse põhiseadusele. Just samuti võivad riigikohtu ette jõuda küsimused eutanaasia lubatavusest, homopaaridele lapsendamise võimaldamisest, nn soovahetuse võimaldamisest, vanemlike õiguste piiramisest, vihakõne kriminaliseerimisest, rahvusriigi põhimõtte siduvusest, Euroopa Liidu võimu piiride laiendamisest või muust sellisest.

Kui riigikohus mehitatakse kas täielikult või peaasjalikult liberaalidega, siis ei ole midagi üllatavat, kui ükskõik millises väärtusküsimuses langetab riigikohus just liberaalidele meelepäraseid otsuseid. Seetõttu on kahetsusväärne, et erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest ei ole konservatiivid Eestis aru saanud, kuivõrd olulise küsimusega on riigikohtunike ametisse nimetamise näol tegu. Protsess, mille kaudu Volens riigikogus riigikohtunikuks kinnitati, ei jäta muuks järelduseks kuigivõrd ruumi.

Tahaks loota, et tulevikus suhtutakse uute riigikohtunike ametisse nimetamisse tõsisemalt. Osana sellest tuleks nõuda, et riigikohtunike ametisse nimetamine ei oleks parlamendis pelk formaalsus, kus riigikohtu kandidaat saab muiates kõigist ebamugavatest küsimustest kõrvale hiilida, vaid et see kujutaks endast reaalselt põhjalikku avalikku kuulamist, kus kandidaat peaks küsimustele vastama seni, kuni parlamendi liikmed on saanud rahuldavad vastused.