Tallinna ringkonnakohtu otsus, millega tühistati Tallinna halduskohtu otsus seoses USA-s sõlmitud nn homoabielu kehtiva abieluna tunnustamisega, on küll samm õiges suunas, aga paraku näib see eiravat kõige olulisemaid põhimõtteid, mida on varem rikkunud mitte ainult Tallinna halduskohus, vaid oma varasemas praktikas ka ringkonnakohus ise, kirjutab SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid.
Täna teatas Tallinna ringkonnakohus otsusest tühistada Tallinna halduskohtu jaanuarikuus langetatud otsus, millega kohustati politsei- ja piirivalveametit andma tähtajalist elamisluba USA-s eestlannaga "abiellunud" USA kodanikust naisele.
Kuivõrd kõnealuse kohtuotsusega pole avalikkusel märkimisväärsest avalikust huvist hoolimata võimalik veel tutvuda – kohus pole ka varem sarnases olukorras arusaamatutele põhjendustele tuginedes otsuse ärakirja väljastanud –, siis saab otsust kommenteerida vaid kohtu poolt väljastatud pressiteatele tuginedes.
Ühelt poolt on selge, et võrreldes Tallinna halduskohtu ehk esimese astme kohtu poolt langetatud otsusega on ringkonnakohtu otsus samm õiges suunas. Teiselt poolt tuleb aga tähele panna, et ringkonnakohus tugines halduskohtu otsust tühistades teisejärgulistele kaalutlustele, jättes põhimõtteliselt olulise tähelepanuta.
Nimelt oli ringkonnakohtu seisukoha keskmes osutus tõsiasjale, et politsei- ja piirivalveameti otsuse vaidlustanud homopaari eestlannast osapoole tegelikuks alaliseks elukohaks oli nn homoabielu sõlmimise ajal mitte USA, vaid Eesti, mistõttu ei kvalifitseeru selline liit rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-s 55 lg 2 kirjeldatud liiduna.
Selle sätte kohaselt loetakse välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks üksnes siis, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele.
Tunduvalt põhimõttelisem ja sellisena olulisem põhjus nn homoabielude kehtivuse mittetunnustamiseks seondub aga juba osutatud rahvusevahelise eraõiguse seaduse §-iga 7, mille kohaselt ei kohaldata Eestis välisriigi õigust, kui selle kohaldamine viiks avaliku korraga vastuolus oleva tulemuseni.
Nagu olen varem korduvalt selgelt välja toonud, pidas seadusandja antud sätet sõnastades muu hulgas silmas otseselt just seda, et kuivõrd Eestis on abielu määratletud perekonnaseadusega vaid mehe ja naise vahelise liiduna, siis ei kuulu samast soost isikute vahelised "abielud" tunnustamisele sõltumata sellest, kus need sõlmiti, milliste riikide kodanike vahel need sõlmiti või kus oli nende sõlmimise ajal osapoolte alaline elukoht.
Teatavasti on Tallinna ringkonnakohus ise seda väga olulist põhimõtet ja seega ka seadusandja selgelt väljendatud tahet juba varem jämedalt eiranud ning langetanud seeläbi meelevaldse otsuse, mille tagajärjel kanti Eestis esmakordselt abieluna rahvastikuregistrisse kahe samast soost isiku vahel sõlmitud liit.
Seega ei maksa ringkonnakohtu otsust praegusel kujul positiivsest tulemusest hoolimata ületähtsustada, kuna kohus näib hoiduvat nende kõige olulisemate põhimõtteliste seisukohtade väljendamisest, mida alama astme kohus on välisamaal sõlmitud "homoabielu" Eestis kehtivaks abieluks lugedes otseselt ning ilmselt ka teadlikult ja tahtlikult rikkunud – ning mida, nagu juba öeldud, on oma varasemas praktikas rikkunud ka Tallinna ringkonnakohus ise.
Küsimuseks jääb, millisele seisukohale asub järgmisena vaidlust menetlema asuv riigikohus. Ühelt poolt on riigikohtul hea võimalus jõustada seadusandja tahet ning toonitada, et samasooliste "abielud" ei kuulu Eestis avaliku korraga vastuolus olevana tunnustamisele. Ent teiselt poolt ei saa eitada ajavaimu survet teha otsus mitte lähtudes seadusandja tahtest ja seda peegeldavast kehtivast õigusest, vaid kantuna eesmärgist edendada nn "euroopalikke väärtusi" ning progressiivset ideoloogilist agendat, millena sodoomia normaliseerimist esitletakse.
Oluline pööre: ringkonnakohus otsustas, et abielu institutsiooni ei tuleks hakata laiemalt sisustama