Kõige rohkemate heitmetega/kehvema õhukvaliteediga maailma riigid. Riikide suurused on esitatud elanike arvu, mitte pindala järele. Graafika: @mattdzugan, Visualcapitalist.com

Kopenhaageni Konsensuse Keskuse president ja Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi külalisprofessor Bjørn Lomborg leiab portaalis Euractiv, et Euroopa Liidu "roheline kurss" on hullumeelselt kallis ning rumal. Rohelised energiatehnoloogiad maksavad täna hingehinda ja nendesse raha matmise asemel peaks panustama esimese hooga ainult teadustegevusse. Kliimapoliitikatest pole tolku enne kui "roheline" energia on maapõuest ammutatust odavam. 

Euroopa Liidu kliimaambitsioonid toovad tõenäoliselt kaasa suurema majandusliku viletsuse. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb oma samme seada arukamalt.

Euroopa Liit tahab olla maailmas kliimategevuse juhtrollis. Antud põhjusel lubas see 2015. aasta Pariisi kliimakõnelustel vähendada heitmeid rohkem kui ükski teine riik maailmas.

Kuna kliimapaanika kogub järjest tuure ja üha rohkem noori "kliimaprotesteerib", siis arvab Euroopa Liit, et Pariisis lubatud 40 protsendi heitmete vähendamise asemel – võrreldes 1990. aasta tasemega – on nüüd neid 2030. aastaks vaja vähendada 55 protsendi võrra. Paraku on see kohutavalt kallis eesmärk pea mitte millegi saavutamiseks.

Euroopa Liidu kliimaeesmärgid on kohutavalt kallid ja nendega ei saavutata pea mitte midagi.

Kliimamuutused on reaalsed ja inimestel on selles oma osa, kuid nendega kaasnevaid probleeme tuleb lahendada mõistuspäraselt. Paraku liigagi tihti esiteldakse kliima ringkäiku katastroofina, mida see tegelikult ei ole. ÜRO Kliimapaneeli hinnangul on kliima negatiivne mõju 2070. aastateks võrreldav kahjuga kui keskmised sissetulekud langeksid vahemikus 0,2–2 protsenti.

Maailma keskmiste sissetulekute osas arvab ÜRO sama aja kohta, et need kasvavad 362 protsenti. Kui sellest maha arvutada kliimamuutuste kahju, siis ikkagi on sissetulekud kasvanud 356 protsenti. See võib olla murekoht, kuid kindlasti pole see Armageddon. 

Samuti unustame me liigagi tihti ära, et kliimapoliitikatel on samuti oma hind ja need sunnivad majandusi kasutama hulga kallimaid ja hulga usaldusvääritumaid energiaallikaid. ÜRO Kliimapaneel analüüsis 2018. aastal 128 erinevat kliimapoliitikat ja leidis, et kõigi kaasnevad reaalsed kulud, mis ületavad käesoleva sajandi jooksul kohati 14 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. 

Me unustame liigagi tihti ära, et kliimapoliitikatel on samuti oma hind ja need sunnivad majandusi kasutama hulga kallimaid ja usaldusvääritumaid energiaallikaid.

Näiteks osutavad erinevad uuringud, et lähema kümnendi jooksul toovad Euroopa Liidu kliimalubadused kaasa elektri hulgihinna neljakordse tõusu.

Sellest johtuvalt peaks iga terve mõistusega peetud arutelu esitama küsimuse, kas Euroopa Liidu võimalikud kliimakasud ikka kaaluvad üles suuremad kliimakulud? 

Eeloleva kolme kümnendi jooksul peaks uus 55 protsendine eesmärk vähendama Euroopa Liidu heitmeid 12,7 miljardi tonni CO₂ või sellega võrdsustatud paisete võrra. Kui me sisestame selle numbri ühte ÜRO Kliimapaneeli standardmudelisse, siis näitab too, et sellise heitmekoguse ärahoidmine aitab sajandi lõpuks Maa keskmist temperatuuri hoida tagasi olematu 0.004°C võrra.

Euroopa Liidu kliimakavad aitavad sajandi lõpuks Maa keskmist temperatuuri hoida tagasi ehk olematu 0.004°C võrra.

Kuna kõigist pingutustest hoolimata selleks ajaks temperatuur ikkagi tõuseb, siis on Euroopa Liidu jõulisemate kliimapoliitikate tulemuseks, et 21. sajandi kohta lükatakse kliimamõjusid edasi kuus nädalat. Kraadid, milleni ilma Euroopa Liidu kliimapingutusteta oleks jõutud 1. jaanuaril 2100. aastal jõutakse nüüd sama aasta 11. veebruaril.

Lisaks suur osa EL heitmete vähendamisest on ainult näiline, sest kaks kolmandikku CO₂-heidetest jääb ikkagi alles, kuid need liiguvad Euroopa Liidust välja. See omakorda tähendab, et Euroopa Liidu kliimapoliitika hoiab globaalset kraadiklaasi tagasi 0.0017°C võrra, ehk lükkab globaalse kliimamuutuse edasi ainult kahe nädala võrra (sajandi kohta). 

Euroopa Liitu võib kiita selle eest, et see on alati oma kliimapoliitikate juurde üritanud arvutada nende võimaliku maksumuse. Paraku on need alati hinnatud tohutus mahus väiksemaks, kuna arvestatakse ainult kõige optimistlikumate stsenaariumitega.

Euroopa kliimapoliitikate hind on alati arvutatud kordades väiksemaks, kuna arvestatakse ainult kõige optimistlikumate stsenaariumitega,

Akadeemilised uuringud osutavad, et lühiajaliste kliimapoliitikate maksumus on neli korda suurem kui EL selle kohta arvab ja algne 40 protsendine heitmete vähendamine 2030. aastaks läheb maksma kolm korda prognoositust enam.

55 protsendise eesmärgi kohta arvab Euroopa Liit optimistlikult, et see võtab 2030. aastaks liikmesriikide SKTst 0,39 protsenti.

Eeldades, et kulud käivad kaasas eeloleva kolme kümnendi heitmete vähendamisega, tähendab see Liidu majanduste jaoks vähemalt 1,3 triljoni euro suurust maksumust. Juhul kui arvestada, et Euroopa Liit on alati selliseid kulusid kordades alahinnanud, siis on kliimapoliitikate maksumus pigem neli-viis triljonit eurot.

Võrdluseks võib tuua, et Euroopa Liit hindab ühenduse 2020. aasta Covid-19 majanduskahjuks 8,3 protsenti SKTst ehk 1,4 triljonit eurot. Sellele tuleb lisada 750 miljardi euro suurune taasterahastu.

Seega on väga tõenäoline, et Covidi-kriisi ja taasterahastu kogumaksumus on väiksem kui seda on Euroopa Liidu võimendatud kliimaeesmärkidega kaasnevad kahjud.

Arvutades üheksa kahjuprofiili ja viie ÜRO poliitikastsenaariumi põhjal, siis 2030. õhku paisatud ühe tonni CO₂-ga kaasnev keskmine kahju on 27 eurot. Ehk Euroopa Liit "toodab" maailmale selleks ajaks kliimakasu ümmarguselt 0,3 triljoni euro väärtuses. See on muidugi tore, aga kui me arvestame, et selleks tuleb maksta 1,3–5 triljonit eurot, siis on tegemist äärmiselt halva tehinguga.

Sellised arvutused ei tähenda, et Euroopa Liit ei peaks midagi ette võtma. See peab käituma targemalt. Kliimapoliitikate põhimure on selles, et null-heitmetele üleminek on täna kallis. See tähendab, et rikkad ja head soovivad eurooplased võivad seda omale natuke lubada, kuid globaalsel tasandil ei juhtu pea mitte midagi.

Kui me suudame null-heitmete energiatehnoloogia arendada maani, kus see maksab vähem kui fossiilkütused, siis lähevad sellele üle kõik.

Ebamõistlike kliimapoliitikate asemel peaksime me panustama rohkem null-heite tehnoloogiate teadusuuringutesse ja arendustöösse. Kui me suudame null-heitmete energiatehnoloogia arendada maani, kus see maksab vähem kui fossiilkütused, siis lähevad sellele üle kõik. Mitte ainult Euroopas, vaid ka Aafrikas ja Aasias. Selline lähenemine maksaks palju vähem ja kui arvestada sajandiga, siis aitaks kliimahoiule kaasa märksa rohkem.

Euroopa Liidu kliimaambitsioonid toovad suure tõenäosusega kaasa hullemad majanduslikud raskused kui seda on teinud kogu tänane Covid-19 kriis.

Euroopa Liidu 55 protsendi poliitikast pole isegi kogu eeloleva sajandi jooksul pea mitte mitte mingisugust kasu. Ometigi peavad Euroopa Liidu inimesed maksma selle eest väga kõrget hinda. Euroopa Liidu kliimaambitsioonid toovad suure tõenäosusega kaasa hullemad majanduslikud raskused kui seda on teinud kogu tänane Covid-19 kriis.

Euroopa vajab kiiremas korras arutelu oma kliimapoliitikate teemal. Võiks üritada nii, et me ei jääks ajalukku põlvkonnana, kes aitas Maa temperatuuri vähendada ühe sajandiku kraadi võrra makstes selle eest triljoneid eurosid. Selle asemel võiksime me üritada olla põlvkond, kes loobub kahjulikest kliimapoliitikatest ja käivitab targemate, odavamate ja hulga tõhusamate rohetehnoloogiate uuringud.

Tõlkis Karol Kallas