Kuidas hakkavad lähitulevikus reageerima islamiäärmuslusele Eesti omavalitsused, Tallinna linn, Eesti Vabariik? Kas hakkavad vastutajad vastutusest ja ebakorrektsetest otsustest mööda hiilima, et mitte oma positsiooni kõigutada? Poliitikul, kes ei täida oma kohust temast sõltuvate inimeste kaitsmisel, on mitmekordne süü, kirjutab Roland Tõnisson Objektiivi kolumnis.
Umbes nädal tagasi oleksime võinud meenutada viite aastat Pariisi „musta päeva" möödumisest. Ühelainsal päeval, 13.novembril aastal 2015, hukkusid toona Euroopa südames, mitmeti sümboolses Pariisis, umbes 130 inimest ja vigastada said umbes 300.
„Nüüd jõudis terrorism ka Eestisse," öeldi toona, sest kannatada said ka Eesti kodanikud. Võimalik, et allakirjutanul on kehv tähelepanuvõime, ent viimastel päevadel ei ole silma hakanud Eesti meedias midagi, mis oleks olnud seotud selle kuupäevaga. Ometi deklareeriti toona, et maailm ei ole enam kunagi pärast Pariisi rünnakuid samasugune. Aga noh… seda kuulsime ka pärast New Yorki kaksiktornide kokkulaskmist. Ja pärast juhtumit „Charlie Hebdo."
Tõeks on saanud karikatuuril kujutatu – pärast eurooplaste tapmist leiname natuke sotsiaalmeedias, kuulutame end püsivat kindlal „euroopalike väärtuste" kursil, süüdistame äärmusislamismi kriitikuid islamofoobias, keskendume võitlusele paremäärmusega, et stabiliseerida erinevate ühiskonnagruppide harmoonilist kooseksistentsi ja rahuneme kuni järgmise SOS-olukorrani, et siis korrata sama käitumismustrit.
Ehk on tänu „Pariisi mustale päevale" saanud põliseurooplastest tugevamad inimesed? Vaevalt. Vaikimiseks on hoopis teised põhjused. Täiesti külma kõhuga unustame 2016. aasta märtsis Brüsseli lennujaamas ja Euroopa Liidu peakorteri juures 35 elu nõudnud kolme pommi plahvatuse. Vigastada sai selles intsidendis (kolmest kaks pommi õhiti suitsiidrünnakutena) 230 inimest, ent mis sest ikka – vana lugu. Nagu ka 14. juuni 2016, mil sõideti veoautoga inimeste sekka. Tol päeval hukkus 85 inimest, vigastada sai 220, ent see on köömes.
Berliini Breitscheidplatzi jõuluturul tappis veoautot juhtinud terrorist 12 inimest ja vigastas 49, aga „kes läinut meelde tuletab, sel …" 2017. aastal ei suutnud Stockholmi linna asetatud lõvikujulised tänavablokeerijad peatada veoautot, mis sõitis inimestele otsa. Sarnased rünnakud viidi läbi ka Barcelonas ja Londonis. Neis hukkusid 32 ja vigastusi said 242.
Aastatel 2018 ja 2019 on EL territooriumil hukkunud terrorirünnakute tagajärjel 23 inimest.
Pariisi juhtumiga tegeles 115 000 korrakaitseametnikku. Kallis hind. Prantsusmaa viis oma väed Malisse, kus väidetavalt toimub suurem osa terroristide väljaõppest. Soome maakaitseülikooli dotsent, major Antti Paronen kinnitab, et see oli ainus võimalus päästmaks Prantsusmaa nägu olukorras, mil terroriorganisatsioonid muudavad oma palet ja taktikat. Prantsuse eriüksused on leidnud ja likvideerinud terrorisõjas osalevaid Prantsusmaa kodanikke.
Paroneni sõnul on ka ISIS julgustanud oma liikmeid ja järgijaid kasutama käepäraseid vahendeid uskmatute hävitamiseks: „ISIS on oma meediaväljaandes kannustanud ründama raskete veovahenditega. On antud nõu, millist sõiduvahendit tasub valida ja millist rahvakogunemist ära kasutada. Lehes on olnud selgeid nõuandeid." Paronen on veendunud, et taktika muutumine on seotud võimude kasvanud tähelepanuga terroristide võrgustikele ja relvadesmugeldamisele.
Prantsusmaa on siiski Euroopa terrorismisõja epitsenter. Siin on tugevaim islamiäärmuslaste populatsioon ning vanade võrgustike kõrvale tekivad pidevalt uued. Prantsusmaalt sõidavad paljud võõrvõitlejad ISISe ridadesse konfliktipiirkondadesse ja prantsuse keelest on saanud suuresti erinevat päritolu islamiterroristide suhtluskeel. Terrorioht ei tulevat praegu niivõrd välismaalt kui Euroopa riikide enda seest. Seda suurendavad sõdadest naasvad Euroopa kodanikud.
Välispoliitika Instituudi vanemuurija Saila Heinikoski sõnul on tulemas EL-i piiride valvamisse suured muutused. Aastal 2022 muutuvat kogu piirivalve digitaalseks. Isikutest, kelle Schengeni territooriumil viibimise aeg on ületatud, hakkavad saabuma automaatsed teated.
Aastal 2020 on rünnakute hulk Euroopas vähenenud. Viimase kuu jooksul on neid toime pandud Nizzas (3 inimese surmaga lõppenud noarünnak) ja tulistamine Viinis, milles hukkusid neli isikut. Paronen on veendumusel, et selles pildis on Soome näitajad head, ent kindlasti on ta pildil, sest Soomeski on hakanud arenema üha elujõulisem džihhadistlik alamaailm.
Põlissoomlaste juht, parlamendiliige Jussi Halla-aho on saanud kogu oma rahvasaadikuna tegutsetud aja jooksul hulgaliselt teateid reapolitseinikelt, kellelt saadud info erineb oluliselt sellest, mida räägivad Soome avalikkusele politseijuhid:
"Mida kõrgemal positsioonil need „rääkivad pead" on, seda enam on nad sõltuvad Ohisalo (siseminister Maria Ohisalo, Roheliste Liidu esimees) soosingust … Reapolitseinike sõnum on see, et olukord halveneb immigratsiooni tõttu ja ilmingud on samasugused kui mujal Euroopas. Getostumine algab korteriühistu tasandilt, levib kvartalini ja sealt linnaosa tasemele. Kui antakse sotsiaaltugede regulaarse laekumisega võimalus mitte midagi teha, ei ole integratsiooniks ka vajadust. Samas näitavad vähemusrühmad end avalikkuses sellisel moel, mis eelarvamusi või arusaamu nendest kuidagi paremaks ei muuda," rääkis Halla-aho. Tema arvates on täiesti arusaamatu, et integratsioonile kulutatakse nii suuri summasid konkreetsete tulemusteta, ega keegi vastuta selle eest. Muudes eluvaldkondades saadakse tulemusteta töö eest ametitest lahti.
Lääne ühiskonna kooseksistents äärmusislamiga on saavutanud aga uue taseme. Teame, et Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis on õigusasutused läinud kokkuleppele nendes riikides illegaalselt tegutsevate šariaadikohtutega ja see praktika on nüüdseks juurdunud ka Soomes. Tüliküsimustes soovitatakse aja kokkuhoiu mõttes ja riiklikke õigusorganeid säästes saavutada kokkulepe kohalike moslemite kogukondade vanematega, kellel on suhetest „uskmatute koertega" oma arusaam.
Euroopa kardab islamiäärmuslust ja üritab end pealetungijate käest vabaks osta, nagu muiste. Kui vanasti kaaluti piirajatele ja vallutajatele kulda, et end vabaks osta, siis nüüd täidavad seda rolli pidevalt mugandatavad seadused, mida surutakse peale Euroopa Liidu liikmesriikidele, et jagada lääne suurriikide häbi kollektiivselt, et kõik saaksid halva mängu juures head nägu teha.
Islamiga võib ja peab elama heanaaberlikes suhetes. Islamiäärmusluse ees koogutades käituvad eurooplased aga nagu lambad, kelle koht ongi kebabivardas. Islamiäärmuslaste jaoks ei ole olemas läbirääkimisi, on vaid tingimused, mis kunagi ei lõpe ja islamiäärmuslus jõuab varem või hiljem ka Eestisse.
Kuidas reageerib sellele näiteks Tallinna linn? Kuidas vastab Eesti Vabariik? Kas ka Eestis hakkavad institutsioonid ja vastutajad, kes on oma ametid krabanud endale ainult isikliku kasu eesmärki silmas pidades, nagu see on juhtunud naaberriikides (ega ometi Eestis midagi sellist ju ei juhtu!), vastutusest ja ebakorrektsetest otsustest mööda viilima?
"Valides oma eneseuhkuse ja vastutuse vahel, valib mees peaaegu alati eneseuhkuse kui vastutus võtab temalt mehelikkuse," on öelnud Stephen King. Tänapäeval teevad poliitilisi otsuseid ka naised, ning selles ei ole midagi viga. Juba suurvürstitar Jelena, tsaar Ivani ema, näitas end väga võimeka valitsejannana, kelle sõna maksis, sest ta võttis ka vastutuse.
Tänapäeval jätavad poliitilisi otsuseid tegemata nii mehed kui naised, kui räägime islamiäärmuslusest, mis külvab surma üle Euroopa kontinendi. Ja see on äärmiselt suur viga. Ollakse tegemata midagi, et mitte oma positsiooni kõigutada – see on fataalne viga Euroopa jaoks.
Poliitikul, kes ei täida oma kohust temast sõltuvate inimeste kaitsmisel, on mitmekordne süü. Selline on Elu ja tema Seaduste karm reaalsus. Erinevalt inimeste kohtumõistmisest ei ole Looja seaduste ees vastutamisest võimalik kõrvale vingerdada.