Karl Reits on öelnud, et Eesti rahvale antakse kukesammu pikkune aeg ning kui rahvas oskab seda aega targalt kasutada, siis seda pikendatakse. Mida hea lugeja arvab? Kui kõrgele on kukesamm jõudnud? Või ongi see ehk juba maha asetunud, küsib Roland Tõnisson.
Mõneski kirjatükis ja arvamuses, mis on puudutanud Kaitseväe kaplaniteenistuse likvideerimist, on ära nimetatud selle otsuse võimalikku ideoloogilist tausta. Küllap see ideoloogiline ongi, sest igasugune arvamus on loomult kallutatud ühele või teisele poolele. Seega – ideoloogiline. Seda enam kui on teada fakt, et 20. sajandil on kristlike kirikute kallale karanud eranditult vasakpoolsed ja muud traditsioonilise maailmanägemuse vastalised.
Kui näiteks kõrgeim riigiametnik, keda oodatakse jõuludeks kirikusse, leiab, et ta ei pea seda tegema, sest talle ei tähenda kristlik Jumal midagi, on see ideoloogiline seisukoht.
Kui kiirabiarst keelduks aitamast patsienti, kes kuulub teise erakonda, oleks see ideoloogiast kantud erapoolik otsus.
Kui päästja keelduks kustutamast hoonet, kus tegutseb talle maailmavaateliselt vastuvõetamatu organisatsioon või lihtsalt ebameeldiv inimene, oleks see ideoloogiliselt kallutatud otsus. Aga hea lugeja teab, et ei kiirabiarst, ega päästja jäta minemata sinna, kus teda on vajatakse ja kannatamatult oodatakse. Erinevalt kõrgeimast riigiametnikust, kes talle ideoloogiliselt ebameeldivatele kodanikele selja keerab ja osutab samas kõrgendatud tähelepanu neile, kes jagavad temaga samu väärtusi. Hea lugeja võib ise otsustada, kas antud juhul panna sõna „väärtused" jutumärkidesse või mitte.
Kaplanite kasutegurit on nüüdseks mingit sorti mõõdikutega mõõdetud ja see on leitud kerge olevat. Aga mismoodi mõõta, näiteks, poeesia, ooperikunsti või maalikunsti kasutegurit? Kuidas kaaluda kellegi nõuannet või elukogemust? Küsin end korrates, kuidas mõõta tegevust, mis ei tohigi alati avalikuse ette tulla? Kuidas mõõta pihisaladuse alla mahtuvat? Kuidas mõõta lohutavat või julgustavat sõna? Kuidas mõõta üheskoos kalkuleeritud ja vastuvõetud otsust? Kuidas mõõta kaplani tööd kui ta ühes või teises küsimuses seisab ebaõiglaselt süüdistatud üksusekaaslaste eest?
See mõõdikutelugu meenutab mulle kangesti punahiinlaste sangarlikku võitlust muidusööjate vastu. Ühel hetkel otsustas Hiina kommunistist diktaator Mao Zedong, et temal on kõrini varblastest – need ainult keksivad ja säutsuvad, ning mitte mingistki silmaga nähtavat kasu nendest ei ole. Mõeldud-tehtud! Käivitati üleriigiline, progressiivne võitlus varblastega, mis seisnes selles, et kommunismiehitajad ei lasknud neil enam rahus olla ei ööl, ega päeval. Suure Juhi ja Õpetaja geniaalse otsuse elluviimiseks moodustati brigaadid, mis olid valvel ööpäevaringselt, ega võimaldanud linnuparvedel maanduda ja väsimusest kurnatud linnukeste surnukehad katsid peagi maa. Varsti oli Hiina „varblasevaba" ja Suurele Juhile ja Õpetajale kanti ette selle geniaalse kokkuhoiuplaani edukast täideviimisest.
Aga nagu hea lugeja juba arvata võib, oli sellel fantastilisel töövõidul ka varjupool. Suurele Geniaalsele Päikeselisele Valitsusele oli inimkonna täieliku õnne eest võitlemisel jäänud märkamata, et varblastel on putukasööjatena keskkonnas oma oluline roll. Peagi hakkasid igat masti parasiidid hävitama viljasaaki ja Hiinamaa oli sunnitud „varblaste teenust" sisse ostma. Ehk siis – kui mu mälu ei peta – osteti nimelt Inglismaalt paras ports varblasi, kelle heaolu eest nüüd Suure Geniaalse Juhi ja Rahva Päikses käsul hoolt hakati kandma. Ehk siis – kus ma seda Eestis praegu toimuvat juba näinud olen?
Rahva juhtideks hakanutel on kindlasti olemas head põhjendused, miks just nemad rahva juhtideks on hakanud ja miks nad sellisteks sobivad. End korrates pean viitama (antagu mulle andeks) ühele varasemale kirjatükile, kus seda küsimust olen juba käsitlenud. Selles loos on muuhulgas juttu tagasihoidlikust mehest, Soome presidendist Kyösti Kalliost: „Ühisfotol põhjamaade uhkete kuningatega näib Kallio oma lühikese kasvuga, uhkete mundrite kõrval lihtlabases sabakuues seistes päris maamatsi moodi. Ega ta rahvusvahelisel areenil suurt silma paistnud. Vägevate lepingutega ei olnud tema riik samuti kaitstud. Ainus riigipea, kes tema juures visiidil käis, oli meie Pätsu Kosta. Kallio tegi oma kaks välisvisiiti mõlemad Rootsi, kus otsis tuge idanaabri surve vastu. Need olid kaks tulutut külaskäiku.
Talvesõda oli väldanud kuu aega, kui Kyösti Kalliol oli aeg pöörduda raadios uusaastaläkitusega oma rahva poole. Olukord rindel oli väga halb. Soomlaste vähesele sõjatehnikale (32 tanki ja 114 lennukit) avaldasid suurt survet vaenlase sadu kordi suurem õhuvägi ja tankiüksused (11 266 suurtükki ja miinipildujat, 2998 tanki, 3253 lennukit). Vaid elavjõus oli ülekaal vaenlasel kõigest rohkem kui kolmekordne.
President Kyösti Kallio ei varjanud rahva eest olukorra tõsidust nagu Göbbels, kes veel sõja lõpunädalatel üritas inimestesse sisendada usku lõplikku võitu bolševismi ja sionismi üle. Kallio tõdes, et ülekaaluka vaenlase ees ei ole loota kellelegi teisele kui Jumalale-Loojale. Ta palus rahval koos endaga pöörduda vägede Issanda poole ja luges otseläkituses ette järgmise palve:
„Meie Taevane Isa, vaata halastuses meie rahva poole. Sina oled tema loonud ja armastad teda. Sina näed, et ta on suurimas ohus. Seepärast palume Sind: Issand, aita meid meie hädas ja ära lase meil hukka saada. Kingi meile pöördumine patu ja seadusetuse teelt, mis viib meie rahva hävingusse. Issand, halasta meie peale.
Issand Jeesus Kristus, ilma Sinuta oleme võimetud hävitavate jõudude vastu, mis tulvavad meist üle ja mürgitavad seda. Seepärast oleme uhked Sinu võidu üle kurjuse vaimujõudude vastu, kelle mõju on iga päev avalikult nähtav ja kuuldav. Issand, Sina oled Kolgata ristil võitnud pimeduse jõud. Nad peavad kaduma ka täna, sest me ülistame Sinu nime, mis on neist üle. Sellesse me usume, sest Sina võid ka meie ajal kaitsta inimesi saatanlikult eksituselt. Issand, halasta meie peale.
Aita meid Sinu Püha Vaimu kaudu meie elus võitluses patu vastu ja aita selles lõpuni vastu pidada. Tee meid rahva seas Sinu vabastava armu märgiks. Täida meid Sinu armastusega nõnda, et saame kuulekaks Sinu käskudele. Sinu armastus olgu meis see jõud, mis võidab pimeduseväed meie rahvas. Issand Jeesus Kristus, me suudame kõike Sinu läbi. Sellesse me usume. Halasta meie peale. Aamen."
President ei palunud hävingut vastasele ega nõudnud Jumala ligiolu, kuigi Soome riik pidas õiglast kaitsesõda. Ta tõstis Looja ette rahva patu, nagu seda tegi prohvet Joona Niinives ja mille läbi terve suur linn ja riik said armuaega. Sedasama oli tulutult palunud Konstantin Pätsilt turuprohvet Karl Reits.
Kõlab uskumatult, ja selle üle võib tänapäeval ka irvitada, ent peagi pärast aastavahetust tabas nõukogude vägesid kõige labasem düsenteeria, mis muutis terved väekoondised võitlusvõimetuks ja vangilangenud punaväelased rääkisid sageli neid tabanud ebainimlikust hirmust rünnakutel, mida nad ei olnud tundnud eelnevatel nädalatel. Suur hunnik sõjakäiguks ümbertöödeldud, kohutava purustusjõuga metalli, osutus kasutuks.
Nõukogude Liit kaotas selles sõjas 92 000 meest hukkunutena ja teadmata kadunutena, 200 000 haavatutena ja külmunutena. Soomlased kaotasid 23 000 hukkunutena ja teadmata kadunutena. Stalin oli pidanud sõda Soome vastu „pisikeseks, kasulikuks sõjaretkeks". Vägedele oli antud käsk Norra ja Rootsi piire mitte ületada ning suhtuda respektiga nende riikide kaitsevägede esindajatesse.
Kui president Kallio allkirjastas sõjategevuse lõppedes protokolli, mille alusel kinnitati rahutingimused ja suur osa riigist läks Nõukogude Liidu kätte, lausus ta tuntud sõnad: „Kuivagu mu käsi, mida sunniti sellistele paberitele alla kirjutama." Pool aastat hiljem tabas teda selle käe halvatus."
Igaüks meist, eriti riigi- ja rahvajuhtideks hakanud, peame olema ettevaatlikud oma sõnadega ja tegudega, sest need määravad meie saatust. Riigijuhtideks hakanute sõnad, teod ja otsused määravad pealegi rahva saatuse. Riigijuhtideks hakanutel tasub meeles pidada, mida on öelnud Karl Reits. „Turuprohvet kõndis Tallinna tänavatel ja Uuel turul (praeguse Estonia teatri esine ja Tammsaare park) rõhutades vajadust muuta rahva meelt. Teda loobiti kartulitega. Keegi lõi teda näkku ja ei ole vaja kahelda selles, et selle noormehe käsi jäi paar päeva hiljem halvatuks.
„Tuleb aeg, kui siin turul müüakse ainult puust kingi," ütles prohvet tema üle irvitavatele, head äri tegevatele kaubitsejatele. Saksa okupatsiooni ajal selline aeg ka tuli.
Politseinikule, kes oli sunnitud tegema prohvetile järjekordse protokolli rahvakogunemise organiseerimise ja liiklemise takistamise eest, ütles Reits: „Praegu istun mina sellel toolil ja sina seal, teisel pool lauda. Varsti tuleb see aeg, kui sina istud siin, kus praegu mina, ja keegi võõras koostab protokolli sinule." Politseinik muigas selle peale irooniliselt. Tõestamaks oma sõnade õigust luges prohvet korrakaitsjale sendi pealt üles pangatähed ja mündid, mis politseiametniku rahakotis leidusid. 1940. aasta suvel koostati riigikukutajate poolt politseinikule süüdistusakt tema enda kabinetis."
Prohveteid on igasuguseid. Kord, kui doktor Martin Luther oli kodus õlut pruulinud ja seda parasjagu maitses, kostis uksele koputus. Martin avas selle, käes kann vahutava õllega. Lävel seisis mees, kes teatas õhinal: „Martin! Mul on sulle Jumala poolt sõnum!" Doktor Martin vaatas mehele otsa, tühjendas oma toobi talle pähe ja lõi ukse kinni. Eks ta ole, et aegajalt ilmub neid, kes vaagides oma peas Jumalariigi asju arvavad end kuulvat-nägevat seda-teist-kolmandat. Karl Reitsi sõnum on aga aegade möödudes kinnitust saanud: „Ilma ühegi lasuta tulevad vaenuväed Eestisse, ilma ühegi lasuta lähevad nad siit ka ära," on ta öelnud. „Eesti rahvale antakse kukesammu pikkune aeg ja see tuleb hea aeg, millist Eestimaa ei ole enne näinud. Kui Eesti rahvas oskab seda aega targalt kasutada, siis seda pikendatakse."
Mida hea lugeja arvab? Kui kõrgele on kukesamm jõudnud? Või ongi see ehk juba maha asetunud? Riigijuhtideks hakanutel tuleb meeles pidada, et „Jumal ei lase end pilgata" ja kuigi Tema veskid jahvatavad aeglaselt, jahvatavad nad kindlalt. Seda on juba aastatuhandeid teatud. Aastal 2021 on Jumal sama, nagu ta oli ja saab olema. Ainult tänapäeva inimene arvab (laenates ühe meie kaasaegse kunstniku sõnu), et ta võib vihase ja kadeda sipelga kombel viibutada Päikese poole rusikat ning pröögata: „Ma pissin su surnuks!"