Mürsuskandaali puhul saab olla tegemist ühega kahest võimalusest: kas Eesti ministeeriumites on ametis rumalad või vargad, nendib Roland Tõnisson.

Kui ma kolmapäeva, 2.septembri hommikul kodunt välja läksin, mõtlesin, et Eesti Vabariik on olnud edukas ühes asjas – teinud minust ühiku, kes maksab makse ja kellel puudub võimalus kuidagigi mõjutada Eestis toimuvaid poliitilisi protsesse. Kodanikuna võin hääletada manipuleeritud valimistel, mis teeninud Reformierakonna huve juba pikalt. See on ka kõik, milleks mind Eesti Vabariigiks nimetatud struktuurile vaja on – "Lõuad pidada, tööl käia ja makse maksta!"

Ei olnud minul tollel hommikul tuju mõelda presidendimängule. Tulemus oli oodatav ja minul kodanikuna ei olnud siin midagi kaasa rääkida. Minu osaks oli ja on vaid klaköörina positiivseid emotsioone esitada, sest see oli ja on heaks tooniks. Seega ma pidin ja pean tingimusteta kiitma heaks ka selle parlamendis tehtud otsuse.

Küsimus ei ole praegu niivõrd presidendiks määratud isiku isiksuses.

Küsimus on selles, milliseks farsiks on muutunud Eesti poliitiline elu.

Küsimus on selles, et Eestit juhivad oligarhid.

Mõiste „oligarh" tähendab inimest, kes kuulub väiksesse inimgruppi, kes on usurpeerinud võimu. Mõiste "oligarh" pärineb vanakreeka keelest: olígos – "vähene,vähesed" ja árchein ehk "valitsema." Neist moodustub mõiste sõna oligarchía ehk "väheste võim."

Vana-Kreeka poliitilises mõtlemises tähistas oligarhia valitsemisvormi, kus väike jõukas vähemus valitses eeskätt enda huvides.

See erines aristokraatiast, mida mõisteti samuti väikese valitseva grupina, ent nende vooruseks oli valitsemine ühise hüve nimel.

Sellele mõeldes avasin tollel kolmapäevasel hommikul autoraadio ja mind, uudistetarbijat, teavitati valitsuse 70-miljonilisest laskemoonatehingust ühe India firmaga, kellelt saadi vastutasuks lubadusi ja praaki. Heale lugejale ei ole vaja hakata ümber jutustama toimunu sisu ja tausta – sellest on räägitud nüüdseks palju. Ja mitte ainult kaitseministeerium ei hiilga selliste töövõitudega – maksumaksja ja Eurofondide raha kasutamisest puudub kodanikel üleüldse ülevaade. Muidugi – me oleme ju debiilikud ja meile ei ole mõtetki rääkida asjadest, millest me aru ei saa. Nii on meile kinnitatud üsna "tähtsad esindajad."

Ise aga mõtisklesin teel tööle sellest "mürsujamast", et antud juhul saab olla tegemist kahe võimalusega: kas Eesti ministeeriumites on ametis rumalad või vargad? Kummalgi juhul ei või ma kodanikuna end hästi tunda, sest valitsuse minister sõlmis lepingu selle sisuga tutvumata. Selle dokumendi olid ette valmistanud ministeeriumi ametnikud. See tähendab – riiki valitsevad ametisse määratud ametnikud, mitte poliitikud. Poliitikudki peaksid meil olema valitud, aga nad on suuresti end e-valimistega võimu juurde smugeldanud ja selliselt ei esinda nad valijaskonda, vaid oligarhiat.

Seega – kui vaadelda India "relvatöösturitega" sõlmitud lepingut, jääb mulje, et valitsuses ja ministeeriumides on ametis kas A) oma ametiülesandeid mitte täita suutvad isikud või B) kahjurid.

Juhul kui on tegemist A) pädevuspuudega ametnikega (et mitte öelda "idiootidega"), on asi väga nukker. Aga ma oletan, et idioodid ei suuda end ei võimule smugeldada, ega kõikvõimalikke rahavooge „peale lasta" nii, et sedasama raha lausa „s****s" on. Järelikult on meil tegemist B) teadlike kahjuritega? Sellisel juhul on asi veel koledam…

Uudist kuulates ja sellest mõtiskledes meenus Anton Tšehhovi novell „Sein" mõisnik Bukinist, kes oli tööle võtmas uut mõisavalitsejast, Maslov nimi. Kandidaat paistis olevat asjalik tüüp ja mõisnik, enne kui käed lõi, ütles nii: „Aga üks asi veel, kulla mees… Vabandage, kuid parem on kohe alguses kokku leppida kui hiljem tülli minna. Tehke seal, mida tahate, aga Jumal hoidku teid uuenduste eest, ärge ajage talupoegade päid segi ja mis kõige tähtsam — ärge pistke aastas kõrvale rohkem kui tuhat rubla…"

„Vabandage, ma ei kuulnud teie viimast lauset…" pomises Maslov.

"Ärge võtke rohkem kui tuhat rubla aastas… Muidugi, ilma kõrvalepistmiseta ei saa, aga, mu kallis, mõõdutunne, mõõdutunne! Teie eelkäija sattus hoogu ja virutas ainuüksi villa pealt viis tuhat, ning… ning meie teed läksid lahku. Muidugi on tal omast kohast õigus… inimene otsib ikka paremat paika ja oma särk on ihule kõige lähemal, kuid nõustuge, minu jaoks läheb see pisut raskeks. Niisiis pidage meeles: tuhat võib… no olgu pealegi — kaks, aga mitte rohkem!"

"Te räägite minuga nagu petisega!" ägestus Maslov ja tõusis püsti. „Vabandage, ma pole selliste vestlustega harjunud…"

"Ah nii? Kuidas soovite… Ma ei söanda teid kinni pidada…" Maslov võttis mütsi ja lahkus kiiresti.

"Noh, papa, kas palkasid mõisavalitseja?" küsis Bukini tütar pärast Maslovi lahkumist.

"Ei… See mees on kuidagi liiga… noh… aus…"

"Aga see on ju suurepärane! Mida sul veel vaja on?"

"Ei, hoidku ja kaitsku Jumal ausate inimeste eest… Kui inimene on aus, siis ta kas ei tunne oma tööd või on seikleja, tühikargaja… loll. Jumal hoidku… Aus inimene ei varasta ega varasta, aga kui siis viimaks ühe korraga rabab, jääb sul ainult suu lahti… Ei, kullake, Jumal hoidku nende ausate eest…"

Ühes versioonis on veel lisatud mõisniku sõnad: „Kui ta ei oska endale teha kusagilt vahelt teha, ei tee ta mulle ammugi!"

Mõisnik Bukini moodi mõtlevad ka meie "juhid."

Mida võin mina teha olukorras, mil Jumala poolt antud vabadus on rakendatud oligarhide ja avantüristide isikliku kasu veskit ringi ajama? Kõige paremat – olla palves, et Jumal hoiaks mind ja halastaks "nendele" ning saadaks neile Valgust, mis kahetsuse esile kutsuks. Palveolek ei olegi nii vähene kui see inimeste silmis paistab. See liigutab südameid.

Saan jälgida, et minus ei kaoks "Maslov," kes ei lähe kaasa nii iseenesestmõistetavaks saanud skeemitamisega.

Saan olla teadlik sellest, et mitte midagi uut ei ole siin päikese alla ja Jumal laseb oma valgust paista kõigile, kes siin maakamara peal ringi tallavad, et neil oleks aega teha oma valikuid.

Saan teha valikuid vale ja Tõe vahel. Õigluse ja ebaõigluse, ahnuse ja mõõdukuse vahel.

Kui hea, et ma ei tea kõike, mida valitsusekabinettides ja ministeeriumides tehakse, sest see rikuks minu kui kodaniku ja inimese hingerahu ja raputaks minu õiglusetunnet.

Kui halb, et ma ei tea kõike, mida valitsusekabinettides ja ministeeriumides tehakse, sest seda nõuab kodanikuühiskonna põhimõte.

Aga meil ei olegi kodanikuühiskond. Meil on oligarhia. Ja oligarhid on hakanud end ise pidama aristokraatiaks. Ent mõistetel "oligarhia" ja „aristokraatia" on oluline vahe.

Mõiste "aristokraatia" pärineb vanakreeka sõnadest aristokratía: áristos – parim, suurepäraseim ja krátos – võim või „valitsemine." Seega tähendas aristokraatia algselt "parimate võimu." Vana-Kreeka poliitilises mõtlemises ei tähendanud „parimad" tingimata kõige rikkamaid ega kõrgest soost inimesi.

Ideaalis olid need kõige vooruslikumad, võimekamad ja ühiskonna hüve silmas pidavad kodanikud.

Aristoteles tegi neil selliselt vahet: aristokraatia – vähesed parimad valitsevad ühise hüve nimel; oligarhia – vähesed jõukad valitsevad enda huvides. Sõnadel "aristokraatia" ja "oligarhia" on seega sarnane ehitus, kuid erinev algne hinnang: aristokraatia on parimate võim, oligarhia lihtsalt väheste võim – sageli nende endi kasuks.