KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: sõja lõpuni Ukrainas on veel pikk tee
Sõja lõpetamise küsimuse otsustab mitte läbirääkimiste formaat, vaid tegevus lahingutandril.
Sõja lõpetamise küsimuse otsustab mitte läbirääkimiste formaat, vaid tegevus lahingutandril.
Venemaa tulevikku ei oska täpselt ette aimata ka praegune Putini administratsioon ega tema juhitud võimustruktuurid.
Me ei taha siia Nõukogude Liitu!
Eesti kodusõda ei peeta konventsionaalsete taparelvadega, kuid seda julmem ja armutum on poliitilise survestamise ja ideoloogilise pressingu relvastuse rakendamine poliitheitluses, mis annab paljudes parameetrites sõja mõõtmed välja, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui vaadata meie aja kangelaste tegemisi, siis oodatud kõrgete panustega mängimise ja suurte ideede juurutamise asemel tegeletakse väga pisikeste ja niruste asjadega.
Juhul, kui see pilt on nii õudne, et see teeb haiget lapsele – ja kui riigikogu istungil hüsteeriliselt karjutakse, et palun ärge sellest rääkige, me paneme kõrvad kinni, me ei taha seda õudust kuulda –, siis kas ei peaks karistama pildi tegijat, mitte neid, kes ei taha inimestel lubada selliseid pilte teha, küsib kolumnist Malle.
Ema imeline kindlameelsus ja usk sellesse, et Eesti saab ükskord jälle omariikluse taastatud, avaldas mulle, kes ma juba varajasest noorusest ja lapsesepõlvest skeptik olin, tohutut muljet.
Liberaalne demokraatia on muundunud ideoloogiliseks režiimiks, kus ühiskondlik elu peab käima üksnes mööda „liberaalset baaskonsensust", ja ennast liberaalsetena esitlevad jõud on tegelikult süsteemselt antidemokraatlikud ja autoritaarsed ning kelle jaoks on oluline üksnes oma võimupositsiooni säilitamine, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Juba mitu aastat käib Eestis kodusõda, mis sai alguse kooseluseaduse eelnõu vägivaldsest, ebaausast ja poolikust läbisurumisest riigikogus, kirjutab Malle Pärn.
Ehk on see siiski võimalik, et poriloigus loksuv mudane paberist laevuke asendub tõelise valge vabaduse ja kestva omariikluse suure laineriga.