Igaüks saab ise otsustada, kas oli parem elada XV sajandi Inglismaal, kus tuli oma valitsemise õiguste eest võidelda jala või ratsa, mõõga või sõjanuia ning sõjahaamriga või muutuda XXI sajandil elades sootuks, rassituks ning rahvuseta isendiks, kes saab mageda vegeteerimise tingimustes liikuda seinast seinani ja hommikusest äratusest õhtusöögini, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Pea kümme aastat on kestnud minu katkematu ja üha raskemaks muutunud võitlus ümbritseva globalismi ja liberalismi pealetungiga igapäeva elus ja olmes. See võitlus on juba mõnda aega muutunud lootusetuks ettevõtmiseks, kuna vastasjõud on meeleheitlikult suured ja elu on praegu liberalismi ning uue maailmakorra kehtestajate poolel.
Enam ei orienteeru keegi Euroopas vanadele tavadele ja kahtluse alla on seatud suures Paabelis nimega Euroopa Liit kõik ammune ja traditsiooniline, alates perekonnamudelist kuni inimese soolise enesemääramiseni.
See laine on tugev ja selle laine tekitajad omavad massiteabevahendeid ning rahalisi ressursse ning poliitilisi aparaate erinevates Euroopa Liidu liikmesmaades. Nende eest võitlevad ammu ära ostetud ja välja koolitatud massiteabevahendite teenistuses olevad ajakirjanikud ja dokumentalistid.
Nende kasutuses on juba ennast küllalt näidanud „kustutamise" taktika ja nende uueks ning inimesi vaikima sundivaks globaalseks vahendiks saab peagi eurooplaste erinevates riikides kehtestatav „vihakõne seaduste" võrk.
See pole aga viimane tsensuuri relv. Võimalik on peale selle kehtestamist juurutada veel „valesti vaatamise", „vale näoilme" omamise ning „vale kõnnakuga" liikumise seadus. Need on ainult mõned oletused. Maksustada on võimalik kõikvõimalike andurite kinnitamise korral inimese keha külge Euroopa Liidu maades kohustuslik WC kasutamise maks. Samuti on vabalt võimalik kehtestada nina nuuskamise maks ja muude füsioloogiliste toimingute sooritamise maksud.
Tehniliselt on kõik see juba praegu juurutatav. Kui inimene soovib näiteks kasutada liikumiseks rongi või bussi, siis saab ta tulevikus teha seda ainult ühiskondlikul loal. Riigi ja munitsipaalvõimu vastavad ametnikud ehk järelvaatajad kehtestavad inimesele piirangud ja määravad ära, kui mitu korda aastas ta saab sõita rongiga ja kui mitu korda kuus või nädalas trammi või linnaliini bussiga. Samuti saab määrata seadustega, milliseid marsruute saab ta kasutada ja kui mitu korda nädala jooksul.
See, et inimene võib ilma „jalavõruta" või muu tema liikumisi täpselt fikseeriva andurite süsteemita viibida seal, kus keegi tema asupaika ei teaks, oleks sellisel juhul täiesti välistatud. Individuaalsed transpordivahendid nagu sõiduautod oleks keelatud.
See on tuleviku ühiskond, mille puhul on ühiskonna iga liige muudetud totaalselt kontrollitavaks kodanikuks. Ta on muudetud indiviidiks, kes moodustab koos teiste indiviididega sellise ühiskonna, kus kõigi toitumist, liikumist ja muid toiminguid kontrollib ja doseerib ning suunab ühiskondliku jälgimise aparaat.
Indiviid loeb vaid lubatud tekste digitaalses formaadis. Kuulab ainult lubatud raadiosaateid ning külastab vaid talle selleks ettenähtud kontserte.
Kuidas sellisel ajastul käib selliste autorite nagu J. S. Bachi loomingu käsi ei oska praegu öelda, kuid mul on selles suhtes tugevaid kahtlusi. Bachi kuulamine võib tulevikus vabalt muutuda ühiskonnale ohtlikuks tegevuseks. Samuti võib selleks vabalt saada ka klassikalise kirjanduse lugemine ja kui kellegi elukohast leitakse Thackeray, Fieldingi või Dickensi loomingut, ei käi sellise kodaniku käsi hästi. Nimetatud autoreid saab vabalt süüdistada šovinismis, klassiviha õhutamises ning „ajaloolise tõe" räiges võltsimises, rääkimata rassismist.
Preisi kuninga Friedrich II flöödikontserdid keelatakse selle tõttu, et autor – Friedrich Hohenzollern oli Suurbritannia kuninga George I tütrepoeg ning seega mitte ainult Preisi militarismi kehastus, vaid ka Briti koloniaalimpeeriumi valitseja järeltulija. Peale selle oli Friedrich, keda kaasaegsed hüüdsid Suureks, kirjavahetuses selliste „valgete šovinistidega" tänapäeva mõistes nagu Immanuel Kant, Gotthold Lessing, Friedrich Schiller ja paljude teiste tema kaasaegsete mõtlejate ja poeetidega.
Uus ja „edumeelne" ajalookäsitlus tõestab imelise kergusega, et Goethe oli tegelikult tuneeslane. Puškin on ju ammu kuulutatud ajaloo uuendajate poolt „suurimaks Aafrika poeediks", Gustav Mahler elas küll Austrias, kuid oli „tegelikult" oma ajastu esimene räppar, mitte aga hilisromantik.
Kõik see võib tunduda praegu utoopiana, kuid omal ajal tundusid utoopiana ka need algatused, mis on juba praegu tegelikkuseks saanud. USA-s võetakse maha Columbuse monumente, Inglismaal ähvardab sama saatust mälestusmärke nende valitsejatele.
Prantsusmaa migratsioonipoliitika on juba ammu sama hull nagu eelmisel sajandil Skandinaavias. Kõik nimetatud meetmed on suunatud eelkõige valgete heteromeeste ja nende tavalise ja traditsioonilise elukorralduse vastu ning samal määral ka valgete naiste vastu, kes on traditsioonilise soolise orientatsiooniga ja seega ei oma õigust tulevikus üldse olemas olla.
Kõik see kokku ei ole ainult jälk, vaid ka ohtlik ühe normaalse, valge inimese seisukohast võetuna. Tuleviku ühiskonnas vuhisevad mööda linnatänavaid BOLTi ja WOLTi elektriratastel edasi ja tagasi segasest rassist ja segast keelt rääkivad kulleritest informaatorid, kes nähes liikumas kahtlaselt heteroinimest meenutavat valget meest koos sama värvi naisega, teatavad sellest kohe kuhu vaja ja enne ametliku patrulli kohalejõudmist sooritavad „kodaniku aresti". Aresti sooritamisel on selliste värviliste patrullijate käsutuses elektrišoki relvad ning igasugused gaasiballoonid ning muud vahendid nagu periskoopnuiad ja käerauad.
Kogu uus kodanikkond saabub Eestisse suurte „ujuvate kohvritega". Need on, nagu vanasti olid kruiisilaevad, ainult veel suuremad ja mahukamad. Selliste uute kodanike tarvis on juba praegu Tallinnas kavas ehitada uued elamukvartalid nagu Volta ja Krulli kvartalid ning endise Kopli kaubajaama alt vabanenud maad, mis jäävad Kopli tänava ja Heina tänava vahelistele aladele ja kulgevad Balti jaamast kuni Stroomi rannani.
Pika Hermanni torni otsas on kohaliku rahva rahustuseks esialgu veel lehvima jäetud sini-must-valge lipp. Kui saabub aeg, kus eestlased on surutud madalamaks kui muru, heisatakse sinna mõistagi Euroopa Liidu lipp ja see jääb sinna juba alatiseks.
Käesolev lugu ja kõik sellele sarnased lood saavad olema avaldamiseks keelatud ja selliste kirjatükkide autorid ning avaldajad saavad olema suunatud ümberkasvatusasutustesse, kus tavaliselt üle ühe kuu ei elata. Olud ja kasvatusmeetodid on nii rängad, et üle kuu aja keegi kasvandikest vastu ei pea.
Hetkel on kõik see vaid hirmutav perspektiiv, kuid mõne aja möödudes võib olla juba karm reaalsus.
Kümme aastat on möödas ajast, kui üks kunagine sõber tegi mind tuttavaks SAPTK meestega ning peagi hakkasin ma tegema koostööd nende portaaliga Objektiiv. Need kümme aastat on läinud väga kiiresti ja elu minu ümber on muutunud vaata et tundmatuseni.
Kui teinekord on eriti raske, lähen mõttes vaimse puhkuse saamiseks kaugesse Euroopa ajalukku. Tavaliselt on selleks ajastuks, kuhu pagen, keskaja lõpuperiood või ajastu vahetult enne prantslaste revolutsioonisündmusi.
Nii mõtlen praegugi ajale, mis lõpetas keskaja Inglismaal. Ühtlasi lõppes siis ka Inglismaa üks kodusõdasid, kui võitlust trooni pärast pidasid kaks suguvõsaliini – York`id ja Lancaster`id. Tegemist oli kuulsa Rooside Sõjaga. Yorki heraldiliseks sümboliks oli valge roos ning konkureeriva Lancasterite suguvõsa sümboliks oli punane roos.
Rooside sõda kestis vahemikus 1455 kuni 1487 ja lõppes Lancasterite pooldajate võiduga. York`i suguvõsa esindav kuningas Richard III langes otsustavas lahingus Bosworth`i väljal 22. augustil 1485. aastal. Lahingu võitis uue dünastia troonile tooja Henry Tudor, kes juhtis Lancasterite pooldajaid ja hakkas Inglismaad valitsema Henry VII nime all.
Richard III asus oma rüütlite salga eesotsas rünnakule Henry Tudori juhitud salga vastu, lootes kahevõitluses oma vastast võita ja lõpetada sellega kodusõda. Lahinguks tulid soisele alale sattunud Richardi kaaskonna rüütlid hobustelt maha ja asusid võitlema jalameestena.
Henry Tudor piiras Richardi salga ümber tema alluvuses olnud rüütlite ja Welsh`i jalameestega. Nende jalaväelaste relvadeks olid pikkade vartega sõjataprid. Kuningas Richard III ja tema lipuhoidja olid ümber piiratud, kui üks kaaskondlastest soovitas talle hobuse selga istuda ja taanduda. Kuningas vastas, et võitleb kuningana võidu nimel seal, kus praegu seisab või langeb lahingus.
Peagi oli Richard III tapritega võitlejate poolt igast kandist ümber piiratud ning ta löödi maha mitme taprihoobiga pähe. Ta kõrval langesid kõik, kes koos temaga võitlesid. Lipuhoidja ja hobustelt maha tulnud kaaskonnarüütlid langesid viimase meheni. Kuninga kiiver oli võitluse käigus tema enda poolt maha võetud, et oleks kergem hingata.
Uurijad avastasid tema luukere uurides, et Richard III oli saanud mitmeid taprihoope pähe, millest ühestki oleks piisanud tema tapmiseks. Tegemist oli viimase Inglismaa kuningaga, kes langes lahingus. Tegemist oli viimase Inglismaa valitsejaga, kes pärines Plantagenet`ide dünastiast ja oli York`i perekonnaliini viimane esindaja Inglismaa troonil.
Igaüks saab ise otsustada, kas oli parem elada XV sajandi Inglismaal, kus tuli oma valitsemise õiguste eest võidelda jala või ratsa, mõõga või sõjanuia ning sõjahaamriga või muutuda XXI sajandil elades sootuks, rassituks ning rahvuseta isendiks, kes saab mageda vegeteerimise tingimustes liikuda seinast seinani ja hommikusest äratusest õhtusöögini. Kelle elus saab olema kõik vastavalt korraldustele ning kelle arvuti või teleriekraanilt vaatab vastu kustumatu pilt valitsevast peaministrist ja kelle elamises kostab lakkamatult selle peaministri kõnede katkematu jada.
Kümme aastat on läinud väga kiiresti. Mida toob tulevik endaga kaasa lähima kümne aasta jooksul on raske praegu ennustada.
Huvitav, kas inimestel on praegu veel mingi võimalus muuta diktatuuriühiskonna saabumine või mitte. Kas autokraatlik valitsemine muutub peagi totalitaarseks valitsemiseks „lääne" ühiskonnas või mitte, seda ma praegu ei tea.
Ma tean nii palju, et kuni on olemas sellised portaalid nagu Objektiiv, saan ma avaldada seal vabalt oma mõtteid ja pean seda võimalust enda jaoks tähtsaks.