Palja tagumikuga laval ringi tormata võib tunduda „kõva“ olemine praegusele teatripublikule, aga see räägib selle publiku degradatsioonist. Näitlejad võiksid katsuda laval viibida püksid jalas ning samal ajal mitte röökides. See oleks tõeline väljakutse ja nõuaks oma ande riismete rakendamist kogu ulatuses, kirjutab Jüri Kotšinev.
Võltsliberaalid tahavad maailma oma tahtmiste ja soovide järgi ümber teha – nemad on enda arvates inimkonna ajaloo esimesed targad. Selline suhtumine on muidugi rumaluse, ülbuse ja primitiivsuse kõige ilmsem tunnus, kirjutab Malle Pärn.
Õhus on muutuste hõngu. Kellele rõõmuks, kellele meelehärmiks. Lääne noorte seas on üleüldise egoismiparaadi kõrvale tekkinud traditsionalistid, kes hoolivad peresuhetest ja igavikulistest väärtustest. Ja ameeriklased saavad endale uue presidendi, kui „inimkonna õnne nimel“ järjekordset mõrvakatset toime ei panda.
Kõik need loomingulised ja riigi poolt koolitatud kultuuriheerosed oleks pidanud kaitsma oma maa ja rahva kultuuri, kuid asusid seda hoopis väga himukalt hävitama. Seda eelkõige sellepärast, et hävitada on alati kergem kui kaitsta või üles ehitada, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tunnelnägemisest tingitud klammerdumine võltsliberaalse režiimi külge muudab meid ilma laia moraalse kandepinnata hääbuvaks rahvaks, kes on kaotanud riikliku suveräänsuse ning on allutatud poliitilise ladviku manipulatsioonidele, mis lubavad kogu riigi elujõust ja ressurssidest tühjaks tõmmata, tõdeb kolumnist Veiko Vihuri.
ERR-i palagan aktiviseeris nüüd kindlasti paljud ka nendest, kes seni ei olegi kvääriideoloogia pealetungi vastu sõna võtnud, kes on siiani sellega vaikselt leppinud, kirjutab Malle Pärn.
Revolutsiooni pale ei ole üksnes verine, vaid ka rõve.
Võimalusest seksuaalhälbeid avalikult demonstreerida on liberaalid teinud ühiskonna vabaduse olemasolu või selle puudumise hindamise põhilise kriteeriumi.
Rüütellikkus tähendab arusaamist, et presidendiamet ei ole auhind kellegi imelisuse ja kordumatuse eest, vaid kohustus. Arusaamist, et presidendiamet kannab sellesse valitud inimest, mitte ei ole olemas vaid selleks, et toita kellegi nartsissose sündroomi, kirjutab Roland Tõnisson meenutades lahkunud presidenti Arnold Rüütlit.
Kärgperedest koosnev 15-minuti linna ühiskond peaks kandma adekvaatset nimetust „suur loomaaed“ või siis lihtsalt „hullumeelse unenägu“, aga kannab hoopis nimetust kaasaegne sotsialiseerumine ja modernne elukeskkond, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
