Eesti ida ja lääne vahel: Aleksandrist viimase tsaarini
Ajaloosari "Eesti ida ja lääne vahel" on jõudnud üheksanda ehk eelviimase osani, kus Jüri Kotšinev jutustab 19.
Ajaloosari "Eesti ida ja lääne vahel" on jõudnud üheksanda ehk eelviimase osani, kus Jüri Kotšinev jutustab 19.
Gustav Suitsu kuulsat lauset parafraseerides ei seisne küsimus mitte selles, kas eestlaseks jäädes saada rohkem eurooplaseks, vaid millise Euroopaga me eurooplaseks saades end samastada tahame – kas hingetu, bürokraatliku ja türanliku Väär-Euroopaga või tõelise Euroopaga, mille südames tuksub kristlik tsivilisatsioon, tõdeb Markus Järvi Pariisi manifesti kommenteerides.
Objektiivi "Fookuses" võetakse vaatluse alla Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilma Tallinna Toomkirikus peetud advendikõne, milles peapiiskop tõi välja idee abielule põhiseadusliku kaitse tagamisest.
Eesti keeles tähendab sõna "kirik" esmalt hoonet, arhitektuurilist ansamblit, ent tegelikult koondub sellesse sõnasse kogu lääne kultuuri ja Euroopa mandri ajalugu mõjutanud tähendus, mida järjekordses saates sarjast "Sõna" avab preester, sõjaväelane ja religiooniloolane Einar Laigna.
Põhjasõjaga lähevad Eesti- ja Liivimaa alad Vene tsaaririigi koosseisu.
LGGBDTTTIQQAAP-hullumajas jääb terve inimese kohustuseks ühel hetkel karjatada: kõik, aitab!
Ideoloogilistest krampidest tõmblev ühiskond ei ole võimeline lahendama rahvastikuprobleemi – madalat sündimust ja selle ületamist.
Preester, sõjaväelane ja religiooniloolane Einar Laigna peatub seekord mõistel "püha", mis on üks kultuuri keskseid mõisteid: püha on see, mis on eraldatud, ent ometi kohal, pühas kohas käitutakse aupaklikult, püha päeva tähistatakse tööst ja argielu toimetustest hoidumisega.
Saatesarja "Eesti ida ja lääne vahel" seitsmendas osas räägib sõjaajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev Põhjasõjast, mis Maarjamaale tähendas verist katsumust.
Rahvastikukasvule ei aita kaasa ükski dokument ega arutelu, kuni inimeste hinges ei leia aset moraalne murrang, mis väärtustab truu ja elukestva abielu ideaali ning tõstab miks mitte ka põhiseadusliku institutsioonina riigi aukodanikuks oma perekonnale ja lastele pühendunud ema, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.