Oxfordi ülikooli filosoofia õppejõud Jonny Thomson annab teadusuudiste portaalis Big Think lühiülevaate Dietrich Bonhoefferi "lolluse teooriast" ja selgitab, miks rumalaid peab rohkem kartma kui pahatahtlikke inimesi.
Internetis levib kõnekäänd: "Idioodiga vaidlemine on sama, nagu mängida malet tuviga. Ta ajab su nupud ümber, roojab malelauale ja lendab oma võitu kuulutades enda parve juurde tagasi." See on ühekorraga nii naljakas kui tõene. Samuti tekitab see sügavat ja masendavat muret. Kuigi me seda enamasti välja ei ütle, on meie kõigi elus inimesi, keda me peame pisut tuhmiks – seda mitte tingimata kõigis valdkondades, kuid kindlasti mõnes asjas.
Suuremal osal juhtudest me naerame sellised asjad välja. Rumalus võib aeg-ajalt olla päris naljakas. Üks tuttav uuris hiljuti meie seltskonnalt, et mis oli Hitleri perekonnanimi. See tegi meile tublisti nalja. Minu vend sai alles möödunud kuul aru, et põhjapõdrad on päris loomad. Ka see on naljakas. Heatahtlik nöökimine inimeste teadmatuse kallal on osa igapäevaelust.
Lollusel on siiski oma tumedam pool. Teoloogi ja filosoofi Dietrich Bonhoefferi jaoks on rumal tihti ohtlikum kui kuri inimene.
Vaenlane on meie seas
Koomiksites ja märulifilmides me saame hoobilt aru, kes on kaabakas. Nad kannavad tumedaid riideid, tapavad inimesi pikemalt aru pidamata ja kraaksuvad oma saatanlike kavatsuste saateks valjul häälel naerda. Päris elus on samuti olemas päris kurjamid – inimõigusi rikkuvad diktaatorid, sarimõrvarid ja vägivaldsed kurjategijad. Olgu need inimesed nii õelad kui tahes, ei kujuta nad ometigi väga suurt ohtu, kuna nende kurjus on avalik. Kui miski on tuvastatav kurjusena, siis võib maailma headus koonduda ja sellele vastu astuda. Bonhoeffer selgitab seda järgnevalt: "Inimesed võivad kurjuse vastu meelt avaldada, seda saab paljastada ja vajadusel jõudu kasutades ära hoida. Kurjus kannab enda sees alati seda õõnestavaid haigusidusid."
Rumalus kujutab endast samas hoopis teist laadi probleemi. Rumalusega ei saa hõlpsalt võidelda kahel põhjusel.
Esiteks on inimesed kollektiivina selle suhtes hulga leplikumad. Erinevalt kurjusest ei peeta rumalust suurema osa inimeste poolt tõsiselt võetavaks paheks. Me ei hurjuta inimesi nende teadmatuse pärast. Me ei karju inimeste peale, kui need midagi ei tea.
Teiseks on rumal inimene libe vastane. Neid ei saa alistada arutelu käigus ja nad ei hooli tervest mõistusest. Veelgi enam, kui rumal inimene on surutud nurka, kui nad on silmitsi ümberlükkamatute faktidega, hakkab ta agressiivselt lahmima. Bonhoeffer selgitab seda järgnevalt:
"Siin ei aita meeleavaldused ega jõu kasutamine, tervest mõistusest johtuvad argumendid kõlavad kurtidele kõrvadele; fakte, mis ei sobi [rumala] inimese eelarvamustega, lihtsalt ei pea uskuma. Sellistel hetkedel rumal inimene muutub isegi arutlevaks ja kui fakte pole võimalik ümber lükata, lükatakse need ebaoluliste ning juhuslikena kõrvale. Kõige selle juures on loll inimene, vastandina kuritahtlikule, iseendaga igati rahul ja kuna teda on võimalik kergesti ärritada, asub ta [vastu]rünnakule."
Suure võimuga tuleb kaasa suur rumalus
Lollus, nagu ka kurjus, pole ohtlik niikaua, kui selle käes pole võimu. Me naerame ohutute asjade peale – nagu näiteks minu venna põhjapõdra-teadmatuse kohta. See ei valmista meist kellelegi mingeid probleeme, kuna sellised asjad on naljakad.
Lollusega kaasnevad siiski probleemid, sest see kipub käima tihti käsikäes võimuga. Bonhoeffer kirjutab: "Lähemalt vaadates saab selgeks, et iga jõulisem võimu avaldumine avalikus sfääris, olgu see siis poliitilist või religioosset laadi, nakatab suure osa inimestest rumalusega."
Selline fenomen toimib kahel viisil. Esiteks rumalus ei takista inimesel saamast avaliku sektori ametisse või mõnele muule juhtivale kohale. Ajalugu ja poliitika on küllastunud näidetest, kus rumalad inimesed on tõusnud tippu (ja kuidas targad inimesed on võimu juurest eemale peletatud või ära tapetud). Teiseks nõuab võimu olemus, et inimesed ütleksid lahti teatud intelligentse mõtlemise jaoks vajalikest võimetest, nagu seda on näiteks sõltumatus, kriitiline mõtlemine ja sügavamad sisemised mõtterännakud.
Bonhoeffer leiab, et mida rohkem kellestki saab nomenklatuuri osa, seda vähem on nad iseseisvad isiksused. Karismaatiline ja vaimustav heidik, kelle intelligents ajab üle ääre ja kes räägib igati mõistlikest poliitikatest, muutub poliitilisse ametisse asudes hoobilt imbetsilseks. See paistab välja nagu "ta oleks seestunud loosungitest, võtmesõnadest ja muust sarnasest. Ta oleks nagu ära nõiutud, pimedaks tehtud, väärkasutatud ja kogu tema olemust oleks kuritarvitatud."
Võim muudab inimesed robotiteks. Intelligentsed ja kriitilised mõtlejad peavad nüüd maha lugema ette antud tekste. Nad kasutavad oma ajude asemel pigem oma naeratusi. Kui inimesed ühinevad poliitilise parteiga, siis paistab, et suurem osa neist järgib pigem grupisiseseid käitumisnorme kui mõtleb asjad läbi. Võim imeb inimesest intelligentsi välja ja muudab ta elustatud mannekeeni sarnaseks.
Lolluse teooria
Bonhoeffer väidab, et rumalust peaks vaatlema hullema nähtusena kui kurjust. Lollusel on hulga suurem inimeste elude kahjustamise jõudlusvõime. Üks võimukas idioot võib teha rohkem kurja kui jõuk machiavelliaanlikke skeemitajaid. Kui me teame, et miski on kuri, siis meie võimuses on seda võimu juurde mitte lasta. Korrumpeerunud, rõhuva ja sadistliku inimese puhul me teame, milline on meie seisukoht. Inimesed teavad, kuidas sellele vastu hakata.
Paraku on lollust hulga keerulisem välja juurida. See on põhjus, miks see kujutab endast nii ohtlikku relva: kuna kurjad inimesed saavad aru, et neil on raske võimu juurde pääseda, siis peavad rumalad inimesed nende eest töö ära tegema. Nii nagu lambaid väljal, saab rumalaid inimesi juhtida, suunata ja manipuleerida tegema suvalisi asju. Kurjus on nukumeister ja see ei armasta mitte midagi rohkem kui mõistuseta marionette, kes tema tehte ellu viivad – olgu siis sellised [rumalad] inimesed avalikkuse hulgas või liikugu ringi võimukoridorides.
Bonhoefferi õpetuse kohaselt tuleb rumaluse peale naerda kui see avaldub meie ümber. Samas peame me olema vihased ja ettevaatlikud, kui lollus haarab võimu.
[Äraspidisel viisil kasutab Bonhoefferi lolluse teooriat ära ilmselt Rand Corporation oma teatud analüüse kirjutades.]
(Jonny Thomson haldab populaarset filosoofilisi kontseptsioone lühidalt selgitavat sotsiaalmeediakontot Mini Philosophy.)
Tõlkis Karol Kallas