USA-s vallandatud massiline märatsemine ja rüüstamine näitab selgelt, miks on oluline, et kodanikud oleksid relvastatud ja suudaksid ennast, oma lähedasi ja oma vara kaitsta, kirjutab Varro Vooglaid.
Kui rahuajal küsivad kodanike relvituks tegemist pooldavad vasakpoolsed ikka ja jälle, et milleks on korralikele inimestele relvi tarvis, kui politsei niigi neid kaitseb, siis praegu USA-s toimuv annab sellele ühemõttelise vastuse.
Esiteks on ilmselge, et sageli ei suuda politsei inimestele kaitset pakkuda. Kui relvastatud kurjategija teile öösel koju sisse murrab, siis on politseist ilmselt kasu üksnes kuriteo fikseerimiseks ja tõendite kogumiseks, mitte potentsiaalselt väga ränkade tagajärgedega kuriteo ärahoidmiseks.
Veel halvem on lugu siis, kui tsiviilkord lakkab toimimast ning politsei ei ole üldse enam suuteline kurjategijaid peatama – või lihtsalt ei tee seda, kas poliitilistest juhistest lähtuvalt või muudel põhjustel, nagu praegu USA-s eriti just demokraatide juhitud linnades. Sellisel juhul on võimalik ennast, oma lähedasi ning oma kodu, ärisid ja muud vara kaitsta üksnes neil, kel on selleks vajalik relvastus.
Kusjuures siin ilmneb ka põhjus, miks on kodanikel vaja suuremaid relvi kui püstol või revolver ning miks on suurematele relvadele vaja suuremaid padrunisalvesid kui hiljutise seadusemuudatusega Eestis vintpüssidele lubatud vaid kuni 10 padrunit mahutavad salved. Kui massirahutuste käigus tuleb sinu kodu või äri rüüstama 30 loomastunud kurjategijat, siis on väga vajalik, et neist igaüht oleks salves ootamas vähemalt üks padrun.
Paljud sotsiaalmeedias levivad kaadrid USA-s toimuvast näitavad selgelt, et seal, kus kodanikud tulevad rahumeelselt relvadega tänavale oma kodusid või ärisid kaitsma, taltuvad rüüstajad kiiresti ning kõnnivad vaguralt eemale. Kus aga kodanike omakaitse puudub, seal laamendatakse mõõdutundetult, andes madalatele tungidele vaba voli.
Lisaks positiivsele lõpptulemusele, mis kodanike relvastatud omakaitsega saavutatakse, on niisugusel hoiakul ka väga oluline kodanikuväärikuse mõõde. Kui kodanikud lubavad loomastunud massil end ja oma lähedasi röövida ja peksta ning oma vara rüüstada, siis näitab see kodanikuväärikuse häbiväärset defitsiiti.
Mitte ilma asjata on läbi aegade käsitletud relva vabade kodanike sümbolina. Pealegi ei lähe mehisuse ideaaliga mitte kuidagi kokku arusaam, et me ise ei peagi olema suutelised end kaitsma, sest meid kaitseb riigivõim.
Härrasmehelik printsiip, mida relvad aitavad jõustada, on tegelikult väga lihtne: kui sa käitud teistega lugupidavalt, siis käituvad ka nemad sinuga lugupidavalt, aga kui sa asetad end oma käitumisega väljapoole tsiviliseerituse piire, siis ole valmis, et sulle vastatakse samaga, rakendades vajadusel surmavat jõudu.
Eelnevat silmas pidades soovitan kõigil kodanikel, ennekõike aga meestel, hankida enese, oma abikaasa ja laste ning oma vara kaitseks seaduslikud relvad. Seda tasub teha enne, kui tekib olukord, kus relva mitteomamine võib saada saatuslikuks. Kurjategijail saavad alati relvad olema – küsimus on vaid selles, kas nad peavad oma plaane tehes arvestama, et relvad on ka teil ja teistel inimestel.
Ühtlasi tuleb kõigil vaba ühiskonna ideaali kalliks pidavatel inimestel seista mitte ainult selle eest, et vasakpoolsete (sh Euroopa Liidu) survel ei võetaks kodanikelt ära loomulikku õigust omada enesekaitseks relvi, vaid et seda õigust hoopis laiendataks.
Ideaalis tuleks see õigus kirjutada põhiseadusesse, sest ultimatiivselt on kodanikel vaja relvi mitte ainult kurjategijate ohjeldamiseks, vaid ka selleks, et vajadusel kaitsta end riigivõimu kuritarvitamise eest.