Saksamaal on neil päevil käimas parlamendiarutelud vaktsineerimiskohustuse üle, teema on vaatamata Ukraina sõjale ja igal pool koroonapiirangute leevendamisele jätkuvalt päevakorras. Londoni majanduskolledži juuraprofessor Kai Möller analüüsib uudisteportaalis Welt vaktsineerimiskohustuse küsimust patsiendiautonoomia aspektist.
Patsiendiautonoomia põhiprintsiip tähendab, et igaühel on õigus otsustada autonoomselt oma meditsiinilise ravi üle. See põhimõte tuleb inimväärikuse ja isikliku vabaduse garantiist ning on absoluutne, isegi kui otsus on ebamõistlik või irratsionaalne.
Tuntud on näide, et paljud Jehoova tunnistajad keelduvad vereülekandest. See on patsiendiautonoomia põhimõtte kohaselt nende õigus ja seetõttu ei tohi sellisel juhul vereülekannet ka teostada, isegi kui see ravi raskendab või teeb ravi koguni võimatuks ja patsient sureb.
Selle osundusega tahan ma näidata, miks Covid-19 vastane vaktsineerimiskohustus, mille üle praegu Saksa parlamendis arutletakse, põrkub patsiendiautonoomia põhimõtte vastu ja ei ole seetõttu ei põhiseaduslikult ega moraalselt õigustatud.
Saksa parlamendis on mitmeid eelnõusid, mille kohaselt tuleb vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust järgmisel sügisel ja talvel. Kuidas on võimalik seda eesmärki vaktsineerimiskohustusega saavutada? Kardetavale ülekoormusele võivad aidata kaasa kaks faktorit.
Esiteks: mida rohkem viirus ringleb, seda rohkem inimesi nakatub ja võib raskelt haigestuda, mis teeb haiglaravi vajalikuks.
Teiseks: mida rohkem inimesi on vaktsineerimata, seda suuremaks muutub rahva see osa, kel on võimalus raskelt haigestuda.
Sellest saab järeldada, et vaktsineerimiskohustusel on kaks eesmärki, esiteks vähendada viiruse ringlust järgmisel sügisel ja talvel, ja teiseks – vähendada raskete haigestumiste tõenäosust.
Ringlus ja vaktsineerimine
Alustagem esimesega ehk eesmärgist vähendada viiruse ringlust ühiskonnas. See põhineb ideel, et kuigi vaktsineerimine ei anna steriilset immuunsust ja ka vaktsineeritud võivad nakatuda ning viirust edasi kanda, toimub nakatumine vähemas mahus kui vaktsineerimata inimeste seas. Kuid me kõik teame praegu, et vaktsineerimine ei anna eriliselt suurt kaitset infektsiooni ja omikroni tüve leviku vastu.
Vaktsineerimiskohustuse pooldajad võivad sellele vastu väita, et vaktsineerimine aitab vähemalt natukegi ja teatud ajaks nakatumist vältida ning et see on üks põhjustest, mis vaktsineerimiskohustust õigustab. Ma ei pea seda argumenti veenvaks ja ei usu, et see on tegelik põhjus, miks vaktsineerimiskohustuse pooldajaid motiveerib. On ju teada, et vaktsiinide mõju üsna lühikese ajaga väheneb.
Kui aga sel oleks tõepoolest tõepõhi all, et tuleks takistada viiruse ringlust järgmisel talvel, siis peaks kaaluma, et kõik need, kes on käesoleval talvel end kolmandat või neljandat korda lasknud vaktsineerida, oleksid kohustatud ka vastavalt neljandaks või viiendaks süstiks. See peaks aga toimuma enne suve lõppu või sügise algust, et külmadele kuudele mingilgi määral efektiivselt vastu minna.
Seda ettepanekut aga vaktsineerimiskohustuse pooldajatelt ei kuule. Nii on Saksa tervishoiuminister Karl Lauterbach selgelt väljendanud, et vaktsineerimiskohustus peaks hõlmama ainult kolme vaktsiinidoosi. Seetõttu on selge, et vaktsineerimiskohustuse peaeesmärk ei ole viiruse ringluse vähendamine.
On ka teisi põhjuseid. Mulle näib kõige olemuslikumana, et isegi kui vaktsineerimiskohustus aitaks kaasa viiruse ringluse vähendamisele sügisel ja talvel, on see võimalus praeguste teadmiste kohaselt pigem väike ja spekulatiivne. Kuna vaktsineerimiskohustus kujutab endast kehalise enesemääratluse põhiõiguse rasket rikkumist, ei saa seda rasket rikkumist spekulatiivsete ja vastavalt teadmistele marginaalsete kasuteguritega õigustada.
Jääb üle seega teine argument, mida püüame nüüd analüüsida. Selleks on idee, et vaktsineerimiskohustus aitab kaasa sellele, et inimesed, kes koroonaviirusega nakatuvad, haigestuvad harvemini raskelt ja seeläbi kaitstakse tervishoiusüsteemi ülekoormuse eest.
See argument on empiiriliselt usutav: me teame, et vaktsineerimine ei kaitse eriti hästi nakatumise ja kerge haigestumise eest, küll aga on see efektiivne raske haigestumise takistamisel. Seetõttu näib mulle, et see on punkt, mida vaktsineerimiskohustuse pooldajad silme eest hoiavad: nad tahavad hoida inimesi raske haigestumise ja surma eest ning samal ajal vältida tervishoiusüsteemi ülekoormust.
See on kahtlemata üllas eesmärk. Kuid probleem on selles, et seda üllast eesmärki saab saavutada ainult absoluutselt kaitstud patsiendiautonoomia rikkumise teel. Siin on asi selles, et inimesi sunnitakse seadusega oma tervist kaitsma ja see on vastuvõetamatu. Nii nagu Jehoova tunnistajad tohivad keelduda vereülekandest, tohib igaüks keelduda vaktsineerimisest, mille eesmärk on kaitsta teda haigestumise ja surma eest.
Vaktsineerimiskohustuse pooldajate argument
Mõned vaktsineerimiskohustuse kaitsjad on sellest probleemist täiesti teadlikud. Nende argument aga kõlab, et vaktsineerimiskohustuse puhul pole tegemist kellegi patroniseeriva sundimisega meditsiiniliseks raviks – see, nagu argumenteeris näiteks vaktsineerimiskohustust ilmselgelt pooldav Saksa justiitsminister Marco Buschmann, oleks vastuvõetamatu. Selle asemel on küsimus tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimises ja seetõttu justnimelt ei olevat vaktsineerimiskohustus patroneerivalt motiveeritud.
See argument ei ole veenev. Sest haiglad jäävad ju ainult siis tühjaks, kui inimesed ei haigestu pärast seda, kui nad on "tulemuslikult" trahvi ähvardusel sunnitud oma tervist kaitsma. Vaktsineerimiskohustuse lõppeesmärk võib ju tervishoiusüsteemi koormuse vältimine olla. Kuid see lõppeesmärk saavutatakse paraku vahe-eesmärgi kaudu, milleks on inimeste "tulemuslik" arstlik ravi vastu nende tahtmist ja nende kaitseks.
Seega, esimese sammuna kohustame me inimesi vastu nende tahtmist meditsiiniliseks raviks ja teeme seda eesmärgiga kaitsta neid haigestumise eest. Teise sammuna teeme me kindlaks, et see ravi on "tulemuslik" ja seetõttu on haiglad tühjad. Me ei saa seega ütelda, et pealesunnitud meditsiiniline ravi ei olnud kavatsetud. See oli enesestmõistetavalt kavatsetud, sest ilma selleta ei oleks saavutatud haiglakoormuse vähenemise eesmärki. See tähendab, et vaktsineerimiskohustus on suunatud just sellele, et sundida igaühte oma tahte vastaselt meditsiinilisele ravile. Täpselt sellega rikubki vaktsineerimiskohustus patsiendiautonoomiat.
Kui vaktsineerimiskohustuse pooldajate loogika paika peaks, siis tohiksime me tulevikus sundida kõrge vererõhuga inimesi trahvide ähvardusel neelama vererohutablette: vastasel juhul ähvardab haiglaid ummistumine insuldipatsientidega! Kõrge kolesteroolitasemega inimesi kohustatakse seaduse alusel statiine manustama – infarktioht, haiglad on piiri peal! Kopsu- ja eesnäärmevähi vältimine tuleks samuti parlamendi poolt kohustuslikuks teha, sest hiljem avastatud ja seetõttu komplitseeritumalt ravitavad vähki haigestumised võivad tervishoiusüsteemi koormata või koguni üle koormata!
Kui see loogika kinnistub, siis on järgmiseks kiusatus tervishoiusüsteemi võimalusi edaspidi vähendada, et haiglakohtade nappusele viidates viia sisse järgmisi kohustusi karistuse või trahviga tagatud meditsiiniliseks raviks. Me oleme õudusunenäo normaliseerimise olukorras. Absoluutsel kaitstud, inimväärikuse garantiil põhinev patsiendiautonoomia oleks pidevad tule all, kui tervishoiusüsteemi kitsaskohad õigustavad karistuse ja trahvi ähvardusel inimeste kohustamist meditsiiniliseks raviks.
Vaktsineerimiskohustuse pooldajad järgivad justkui üllast eesmärki. Kuid ka siin kehtib põhimõte, et eesmärk ei pühitse abinõu. Liberaalses põhiseaduslikus riigis, mille keseks on inimväärikus, on keelatud patsiendiautonoomia rikkumise kasutamine vahendina selleks, et raske haigestumise ja surma vältimise üllast eesmärki saavutada. Ei ole ühtegi moraalselt legitiimset ega põhiseaduslikult vastuvõetavad teed selleks, et õigustada vaktsineerimiskohustuse kehtestamist koroona vastu, ükskõik millises konkreetses vormis. Saksa parlament peaks vaktsineerimiskohustuse ideest distantseeruma.