Kersti Kaljulaid Paides arvamusfestivalil, 12. august 2016. Foto: Scanpix

Globalistid armastavad rääkida pikki ja ilusaid sõnu, ent "lahendused", mida nad välja pakuvad, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Nii nad keskenduvadki agitatsioonile ja propagandale, teades, et pidevalt tuleb õhus hoida pinget ja pressingut, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Soome eelmine president Tarja Halonen on sel suvel Eestis aktiivselt aega veetnud ning võtnud ette esinemisi erinevatel üritustel – Viru folk ja arvamusfestival tulevad praegu meelde. Oli neid ülesastumisi nüüd kaks või rohkem, mine võta kinni, aga igatahes meenutab see mulle nõukaaegset agitatsioonibrigaadide turneesid, mil kommunistlikke noori ja pioneere mööda ENSV-d ringi keerutati, eesmärgiga selgitada populaarselt kompartei poliitikat ja Ühendriikide imperialismi olemust. Nooremad inimesed ei ole selliseid propagandarühmi oma ihusilmaga näinud, allakirjutanul on olnud aga sunniviisiliselt vabatahtlik võimalus sellises isiklikult kaasa lüüa. Astusime punastel pühadel üles oma koolis ja meid veeti ka erinevatesse asutustesse, kus frustreerunud publikuks oli samal sunniviisilis-vabatahtlikul meetodil kokku aetud personal. Muu hulgas käisime isegi, umbes aastal 1985, kurikuulsas ettevõttes Desintegraator. Seal, kus tehti imeravimit AU-8 ja mille direktor Johannes Hint vangimajja pisteti.

Desintegraator on meelde jäänud tänu reaktsioonile, mille kutsus esile meie programmi üks olulisim salm. See puudutas Iisraeli tankide järjekordset mõrvarlikku rünnakut vaeste palestiinlaste telklaagritele. Meie kaastaidleja üritas anda oma intonatsiooniga eriti ahastavat värvingut tekstile, milles räägiti, kuidas roomikud rebestasid presenti, muljusid lõkete kohale riputatud katelokke, ning Washingtoni mahitatud juudi sõjardid purustasid halastamatult telklinnaku lasteaeda. Seda ma ei mäleta, kas meie agitatsioonikavas oli juttu ka lapsohvritest, meeles on aga kuulajate pilgud ja näoilmed: "Kui te tahate valetada, siis tehke seda ometigi osavamalt!" Oli piinlik küll, sest kuigi juudid tegid araablastele mitmel puhul tuule alla, ei ole teada ühtegi juhtumit, mil oleks kulutatud soomustehnikat laagrite mahalõhkumiseks. Seda teksti ei olnud aga, olgu vabanduseks öeldud, meie välja mõelnud ja me osalesime selles avantüüris nagu ikka noored inimesed, keda on võimalik manipuleerida või lihtsalt, vastavaid hoobi kasutades suunata tegema seda või teist.

Loodan, et hea lugeja ei mõista siinkirjutajat väga hukka, sest vähemasti komparteikarjäärist ma ei unistanud. Tagantjärgi huumoriga ja "kibedusega" sellele mõeldes oli see viga, sest kommunistide tsunfti kuulumine on nii mõnelegi avanud võimaluse jätkata liberaalsete globalistide vankumatutes ridades. Rakendades oma rammu maailma ja inimolemuse ümbertegemiseks. Täpselt nii, nagu kutsus sellele arvamusfestivalil üles ka Tarja Halonen: "Ärgem alahinnakem oma võimalusi maailma muuta." Milliseks seda maailma aga muuta tahetakse… Vaat see ongi põhjuseks, miks meie Euroopa on polariseerumas. Ja mitte vähe.

Sellel suvel on põhirõhk olnud globaalliberaalsete väärtuste pealesurumisel ning peab tunnistama, et riiklikel struktuuridel on selleks tegevuseks olemas nii oskus kui vahendid. Selle juurde kuuluvad agitatsioon ja propagandasõda. Ja õige ta on, et kui juba valetada, siis suurelt.

Kersti Kaljulaidi püüd ignoreerida EKRE olemasolu ei ole selles võitluses kõige helgem võit. Tunduvalt edukam on oma tegevuses Tarja Halonen. Seda ilmselgelt tänu oma kogemustele ja oskusele sõna seada. Arvamusfestivalil võttis ta sõna populismi teemal. Populism (ladina keelest: populus, rahvas) – olgu veel kord meelde tuletatud – on ideede, mõtete, arvamuste kogum, mis toetab põhimõtet "inimesed eliidi vastu".

Tarja Haloneni sõnul on Euroopas populismiga üha rohkem probleeme ja tema arvates on populistid siis keskendunud vastandumisele peavoolupoliitikutele ja eliidile. Samuti pakuvad nad lihtsaid lahendusi.

Nii vahendas külalise sõnavõttu Euroopa Komisjoni Eesti esindus oma blogis:

"Populistide üks peamisi sõnumeid on, et nii-öelda eliit ei kuula tavalisi inimesi või ei hooli nendest," lisas Soome 11. president. "Rahvast ei tohiks alahinnata. Peaksime inimesi väga hoolega kuulama," rõhutas ta ja lisas, et vastutustundlik poliitika peaks ka rahvast juhtima ja püüdma tema usaldust võita just teabe jagamise abil." Ja veel: "Seetõttu mängib Haloneni sõnul meedia populismivastases võitluses väga olulist rolli: "Öeldakse, et erinevus valeuudiste ja halva ajakirjanduse vahel on väike. Ajakirjanduse kvaliteedile ja usaldusväärsusele keskendumine on parim kaitse äärmusluse vastu," rääkis ta."

Milline on siis usaldusväärne meedia, mida tarbides peaks eurooplasest saama teadlik, vihavaba ja salliv maailmakodanik, kes naeratuse ja lillekimbuga võidab kõik probleemid?

11. septembril 2015 avaldas Iltalehti artikli, milles vahendatakse välispoliitika instituudi vanemuurija Teemu Sinkkoneni seisukohta: "Terroristide sulandumine Euroopasse põgenikelaine seas on täielik muinasjutt". Sinkkonen võrdleb eurooplaste hirme looga Punamütsikesest, kus figureerib hirm halli hundi ees, kes kõiki alla neelata püüab:

"Sinkkonen kirjutab oma blogis, et terrorismioht on eriti ebatõenäoline või täiesti fiktiivne, ent hirmutunne on siiski täiesti ehtne. Vestlustes on põhjendatud pagulastevastaseid seisukohti ka sellega, et põgenike sekka on sulandunud terroriste. Seda hirmu on ISIS kasutanud tõhusalt enda huvides ära. See on oma propagandas väidetavalt smugeldanud Euroopasse tuhandeid terroriste. Sellega pürib ta luua pildi sellest, et on peaaegu igal pool, valmis lõikama maha ükskõik kelle pea."

Vanemuurija Sinkkonen toob ära neli põhjust, miks Euroopa ei pea kartma terrorirünnakuid. Esiteks oli toona, 2015. aastal, ISIS-el Süürias käed tööd täis ja lääs ei olevat siis olnud ISIS-e prioriteediks. Teiseks on pagulaste teekond äärmiselt ohtlik, uppunud on tuhandeid pagulasi ja keegi ei taha riskida oma inimeste hukkumisega Vahemerel. Kolmandaks võivat ISIS kasutada oma ridadesse värvatud EL-i kodanikke, kelle jaoks liikumine on tunduvalt mugavam (ja nagu me ka teame, reisivad džihadistid üsnagi vabalt sõjapiirkonda ja tagasi).

Lõpuks tõdeb Sinkkonen, et ükski julgeolekuametkond ei ole tuvastanud põgenike seas terroriste.

Hea lugeja võib loetust teha oma järeldused peavoolumeedia ja -poliitika asjus. Antud teemal võiks veel jätkata pikalt, ent sellel ei oleks lihtsalt mõtet. Globalistid armastavad rääkida pikki ja ilusaid sõnu, ent "lahendused", mida nad välja pakuvad, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Nii nad keskenduvadki agiteerivale propagandale, teades, et pidevalt tuleb õhus hoida pinget ja pressingut. Soomes on see õnnestunud väga hästi. Kui Halonen räägib, et "rahvast peaks tähelepanelikult kuulama," siis tegelikkuses on siseministeerium välja töötamas vihakõne mahasurumise programmi – töötatakse seadusandluse vastava muutmise kallal ning politseile on antud lisaressursse vihakõnega tegelemiseks (vt siit). Vihakõneks, nagu me hästi teame, võib aga nimetada kõike seda, mis ei lähe kokku valitsevate ringkondade agendaga.

Nii elamegi. Kohalike omavalitsuste valimisele vastu minnes ei ole me ikka veel likvideerinud võimalust kasutada manipuleeritavat e-valimiste süsteemi. Kanadas Ontarios võib võtta lapsed vanematelt, kes ei kasvata oma lapsi LGBT ideoloogia vaimus. USA on liikumas kodusõja poole. Saksamaal võitleb politsei immigratsiooni kritiseerijatega juba väga karmide meetoditega. Rootsis on lihtne kaotada oma töö, kui rääkida, mida arvatakse. Nii globalism siis "kuulabki hoolega oma rahvast" ja hoiatab seda populismitondi eest. Aga – kui idiootideks nad inimesi võivad pidada? Tundub, et täielikeks. Muidu ei korraldataks selliseid farsse nagu "arvamusfestival". Ma ei imestaks, kui järgmisel aastal kutsutakse sinna esinema "uurija" Sinkkonen või mõni teine sama kaliibri rahvavalgustaja.