Alljärgneva kõne esitas saksa autor ja ühiskonnakriitik Gabriele Kuby (parempoolsel pildil koos paavst Benedictus XVI-ndaga) selle kuu alguses Moskvas toimunud rahvusvahelisel foorumil "Suurpered ja inimkonna tulevik." Me oleme hämmastava ajaloolise nihke tunnistajateks. Enam kui sada aastat tagasi kuulutas marksism mehe ja naise monogaamse abielulise suhte ajalooliselt "esimese klassi antagonismiks." See "klassikonflikt" tuli ületada abielu ja perekonna hävitamise läbi. Nii hakkaski Aleksandra Kollontai, bolševistliku keskkomitee esimene naiskommissar, seda 1917. aastal revolutsioonilise võimu abil täide viima:
  1. seadus abielu likvideerimiseks;
  2. abortide legaliseerimine;
  3. noorte seksuaalne vabadus;
  4. homoseksuaalsuse legaliseerimine;
  5. naiste integreerimine tootmisprotsessi; ja
  6. laste kasvatamine kollektiivsete riigiasutuste poolt.

Kuid isegi Lenin sai varsti aru, et see tekitas sotsiaalse kaose ning võttis mõned nendest revolutsioonilistest meetmetest tagasi. Siiski levis see sama programm viimaks läände. Selle läbimurre toimus koos 1960ndate tudengimässudega, mis levisid Euroopa riikides koos loosungitega nagu:
Võidelge kodanliku tuumikperekonna vastu!

Kui sa magad kellegagi üle korra kahe, siis on sind orjastanud kodanlik pahe! Tehke armastust, mitte sõda!

Seda liikumist õhutasid marksistlikud filosoofid, eriti Saksamaa Frankfurti koolkonnast. Nende arvates tuli seksuaalsus piiravast moraalsusest vabastada – isegi verepilastuse tabust.

Seksuaalvahekorrad laste vahel ning lastega, oleks tulnud lubada, et luua "ilma rõhumiseta ühiskond." 1970ndatel muudeti lääneriikides abieluseadust ja seksuaalkuritegusid puudutavaid seadusi.
Pornograafia, abort ja homoseksuaalsus legaliseeriti – sellises järjekorras – ning koolidesse viidi sisse kohustuslik seksuaalõpetus. Ning viimase kümnendi jooksul on väikelaste kasvatamise kollektiviseerimine – milles varem nähti kommunistlikku kõrvalekallet – kehtestatud perekondadele Euroopa Liidu meetmete poolt. See hävitab inimarmastuse keskse allika, milleks on suhe ema ja lapse vahel. Iroonilisel kombel olid Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa riigid kommunistliku diktatuuri tõttu nende marksistlikust ideoloogiast pärinevate ideede rakendamise eest niiöelda "kaitstud." Tänapäeval on asjad isegi kaugemale läinud: radikaalne feministlik liikumine ja homoseksuaalne liikumine ühinesid ning sünnitasid sooideoloogia. Üks selle teerajajatest on filosoof Judith Butler, Rockefelleri fondi teadur ja avalik lesbi, kes avaldas 1990. aastal raamatu, Sooprobleemid – feminism ja identiteedi õõnestamine. Sooteooria väidab, et meie "sotsiaalne sugu" on eraldiseisev meie bioloogilisest soost, mistõttu me saame "valida," kas soovime olla mees või naine. Poliitilisel tasandil muutub see "soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks," mis propageerib:
  • mehe ja naise identiteedi õõnestamist "sooliste stereotüüpide" hävitamise läbi, mis saab alguse juba lasteaiast; ja
  • seksuaalsuse normatiivsete standardite deregulatsiooni: ühiskond peab aktsepteerima igasugust seksuaalpraktikat – olgu see siis lesbiline, homoseksuaalne, biseksuaalne või transsooline (LGBT) – võrdväärsena heteroseksuaalsega. Ja seda tuleb lastele koolis õpetada.

Kulus kõigest 20 aastat, et sooteooriast saaks lääne valitsev ideoloogia. Enamikes ülikoolides on uus "soouuringute" valdkond oma koha kindlalt sisse võtnud. Minu kodumaal, Saksamaal, on meil ligikaudu 200 naisprofessorit selle uues "teadusevaldkonnas" – mis ei kujuta endast midagi muud, kui radikaalse feminismi ja homoseksuaalse liikumise ühendatud ideoloogilist programmi. Ning tudengid peavad nüüd seda ideoloogiat järgima – täpselt nagu nende eelkäijad pidid järgima marksistlikku ideoloogiat kommunistliku võimu all. See, mida Aleksandra Kollontai ei suutnud saavutada kommunistliku diktatuuri all, on nüüd muutunud ÜRO ja Euroopa Liidu ülemaailmseks poliitikaks. Kuid selle aluseks olev programm on varjatud sõnade taha, mis kuritarvitavad kristliku kultuuri suuri väärtusi: vabadus, õiglus, sallivus ja inimõigused. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on nüüd hakanud mõistma, et Euroopa Liidu liikmelisusel on oma hind. See ei too endaga kaasa mitte ainult uusi majanduslikke võimalusi, vaid ka nende väärtussüsteemi, mis on olnud sajandeid abielu ja perekonna aluseks, sunniviisilise hävitamise. Oma programmi elluviimiseks teevad ÜRO ja EL koostööd rahvusvahelise võrgustikuga, mis koosneb poliitilistest huvigruppidest, miljardäride sihtasutustest, peavoolumeediast ja ülemaailmsetest valitsusvälistest organisatsioonidest nagu Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon ja homoseksuaalide katusorganisatsioon ILGA. Nad püüavad kehtestada feministlikku ja homoseksuaalset programmi igas maailma riigis, kasutades selleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja LGBT-õiguste poliitikat. Head sõbrad, me seisame tõesti silmitsi ülemaailmse "antropoloogilise revolutsiooniga", nagu seda nimetas paavst Benedictus XVI – mis ründab inimeksistentsi sügavamaid juuri. Sellel revolutsioonil on viis poliitilist nurgakivi:
  1. isaduse ja emaduse elimineerimine;
  2. perekonna materiaalsete aluste äravõtmine;
  3. abortide legaliseerimine;
  4. homoseksuaalne “abielu,” koos adopteerimise ja tehisliku laste tootmisega;
  5. laste seksualiseerimine läbi kohustusliku kõikehõlmava seksuaalõpetuse.

Kõigele sellele tuleb vastu seista. Seistes silmitsi lääne demograafilise kriisiga ja perekonna moraalse ja sotsiaalse lagunemisega, vajame me ülemaailmset liikumist, mis looks tingimused, milles inimsüdame sügavaimad igatsused saaksid täidetud. Sellises liikumises peaks sisalduma:
  1. isaduse ja emaduse pühaduse taasavastamine;
  2. perekonna materiaalsete aluste tagamine;
  3. elu kaitsmine – eostamisest kuni loomuliku surmani;
  4. abielu õiguslik määratlemine mehe ja naise vahelise liiduna;
  5. laste ja noorte ettevalmistamine abieluks ja perekonna loomiseks.

Mulle näib, et Venemaa on praegu ainus riik maailmas, kus on olemas võimalus, et kirik ja riik suudavad perekonna alused taastada. Sellel rahvusvahelisel foorumil võib olla oluline roll võitluses elukultuuri eest ning abielu ja perekonna kaitsmise nimel. Soovin, et meie poliitilised juhid juhinduksid praeguses poliitilises olukorras tarkusest ja pühendumisest inimkonna ühisele hüvele. Allikas: lifesitenews.com Vt seonduval teemal: