Sooideoloogia lammutab inimõiguste süsteemi

Homopaar kaksikutega. Foto: Jim Mone, AP/Scanpix

Kui inimõigusi tuletatakse lähtudes kellegi seksuaalsetest eelistustest ning seatakse kõrgemaks südametunnistuse vabadusest, hakkab kogu inimõiguste süsteem lagunema. Selle tulemusel luuakse ühiskonnas seadused ja struktuurid, mis riivavad tõelisi inimõigusi, eriti laste õigusi, kirjutab Tapio Puolimatka.

Inimõigusteks peetakse definitsiooni kohaselt õigusi, mis on inimesel sellepärast, et ta on inimene. Inimväärikusest tulenevalt kuuluvad inimõigused võrdselt kõikidele inimestele. Inimõiguste aluseks ei saa olla ükski taoline omadus, mis võib kuuluda vaid mingile teatud inimrühmale. Teisalt ei saa üheltki inimrühmalt tema mingi erijoone pärast inimõigusi ära võtta.

Inimõiguste süsteem põhineb südametunnistuse vabadusele, millele rajaneb inimese võime taotleda moraalset tõde. Seega on inimõigustest usaldusväärse teadmise eelduseks südametunnistuse vabadus.

Inimõiguste süsteem põhineb südametunnistuse vabadusele, millele rajaneb inimese võime taotleda moraalset tõde. Seega on inimõigustest usaldusväärse teadmise eelduseks südametunnistuse vabadus.

Sooideoloogia õõnestab inimõiguste süsteemi kahel viisil: esiteks püütakse tuletada inimõigusi teatud inimrühma seksuaalsetest eelistustest, selle asemel et toetuda kõikidele inimestele ühisele inimväärikusele; teiseks seatakse seksuaalsetest eelistustest tuletatud “inimõigused” ettepoole südametunnistuse vabadusest, püüdes nõnda piirata sõnavabadust. Sellega allutatakse inimõiguste-teemaline arutelu üldkehtivate mõistuslike argumentide asemel ühekülgsele propagandale.

Südametunnistuse vabadust ja koos sellega inimõiguste süsteemi õõnestatakse nelja sooideoloogiale  tugineva eksitava uskumusega: (1) homoseksuaalne orientatsioon defineeritakse sünnipärase ja muutumatuna, (2) seksuaalsus defineeritakse inimolemuse keskmena, (3) inimese identiteet, inimväärikus ja inimõigused rajatakse seksuaalsele orientatsioonile ja eelistustele, (4) südametunnistuse vabadus allutatakse seksuaalsetest eelistustest tuletatud “inimõigustele”.

Seksuaalse orientatsiooni sünnipärasus

Vaatlen esmalt väidet, mille kohaselt on homoseksuaalne orientatsioon kaasasündinud ja muutumatu. Seda kaitstakse avalikkusele esitatud väidetes. Ometigi peavad seda ebatõeseks isegi mitmed homoseksuaalsed teadlased. Näiteks San Francisco ülikooli teadlane John DeCecco järgi on väide, et homoseksuaalsus on muutumatu orientatsioon, “homoseksuaalne poliitika” (DeCecco & Elia 1993: 17–18).

Kommunikatsioonieksperdid Marshall Kirk ja Hunter Madsen avaldasid sooideoloogilisele liikumisele mõju väitega, et “avaliku arvamuse enda poole võitmiseks tuleb kaitstavaid kirjeldada ohvritena, nii et heterotel tekiks instinktiivselt kalduvus võtta kaitsja roll”. Inimesi tuleb veenda selles, et “homoseksuaalid on olude ohvrid ning nad ei ole valinud oma seksuaalset orientatsiooni, nõnda nagu nad ei saa valida oma pikkust, nahavärvi, võimeid või piiranguid.” (Kirk & Madsen 1989: 184.)

Selle strateegia abil on propageeritud sooneutraalset abieluseadust, apelleerides inimeste õigusele teostada oma sünnipäraseks omaduseks peetavat seksuaalset orientatsiooni. Kui Ameerika Ühendriikide ülemkohus käsitles kaasust Hollingsworth v. Perry, esitas kohtunik Antonin Scalia küsimuse sooneutraalset abielu kaitsvale juristile Ted Olsonile:

Kohtunik Scalia: “Millal muutus homoseksuaalide abielu mittelubamine põhiseaduse vastaseks? … Kas see on alati olnud põhiseaduse vastane?”

Ted Olson: “See muutus põhiseaduse vastaseks siis, kui me … kultuurina otsustasime, et seksuaalne orientatsioon on selline isikuomadus, mis ei sõltu tahtest…”

Kohtunik Scalia: “Või nii. Millal see juhtus?”

Ted Olson: “Ei ole kindlat aega või kohta. Tegemist on protsessiga.”

Käsitades seksuaalset orientatsiooni ja soolisi eelistusi inimese tahtest sõltumatute kaasasündinud omadustena ning liites sellele freudistliku õpetuse, et seksuaalsus on inimeseksolemise tuum, jõuame selleni, et inimõigusi hakatakse tuletama seksuaalsetest eelistustest.

Erialastes artiklites esitatud teadlaste seisukoht

Mitmed teadlased on erialastes artiklites siiski lükanud tagasi väite seksuaalse orientatsiooni sünnipärasusest ja muutumatusest.

Ajaloolane Karin Lützen, kes ise on lesbiline feminist, nõustub Kirki ja Madseniga, et sooneutraalse abieluseaduse kaitsmisel on strateegiliselt tõhus esitada “homoseksuaalsust kaasasündinud ja muutumatu orientatsioonina”. Ometigi peab Lützen seda arusaama “lõksuks”, sest see “välistab täielikult valiku, paindlikkuse ja muutumise võimaluse”.

Lützeni arvates “inimesed ei sünni homoseksuaalsetena ning võib-olla ka ei sure homoseksuaalidena, kuid praegusel hetkel on homoseksuaalsus eluviis, mida nad peavad parimaks”. Lützeni arvates “homoseksuaalsus ei ole silt inimeste kohta, kes on oma kalduvuse vastu võimetud.” (Lützen 1998: 240–241.)

Homoseksuaalse abieluseaduse ühe olulisema filosoofilise kaitsja professor John Corvino järgi on ütlus “sellisena sündinud” kinnistunud homode seas “sellise dogmana, et Lady Gaga samanimelist laulu on hakatud pidama lausa homode hümniks.” (Corvino 2014: 139.) Corvino järgi on homoseksuaalsuse selgitamine kaasasündinud, geneetilise omadusena oluline “psühholoogiline ülesanne, sest see ärgitab homoseksuaalsust aktsepteerima. Inimesed, kes usuvad, et homod on “sellisena sündinud”, toetavad statistiliselt agaramalt nende õigusi.”

Ometigi eitab Corvino homoseksuaalsuse sünnipärasust väärtõena: “Aga halb argument on halb argument, ükskõik, kui meelepäraseid – ja tõeseid – järeldusi sellest ei tehtaks.” (Corvino 2014: 161.)

Professor Lisa Diamondi järgi “võib olla kõige kindlam viis kaitsta praegusel ajal lesbide, homode ja biseksuaalide õigusi” on väita, et “seksuaalvähemused on sellisena sündinud ega saa iial muutuda. Kui see on lihtsam tee tunnustamiseni (mis võib vägagi tõsi olla), kas see on siis halb, et see ei pea päris paika?” (Diamond 2009: 256–257.)

Kas on vale anda inimestele eksitavat teavet, et nad toetaksid teavitajale meelepäraseid poliitilisi otsuseid? Ebaaus kommunikatsioon nõrgestab demokraatiat, kuna see takistab kodanikel informeeritud otsuste langetamist.

Seksuaalne orientatsioon ja inimõigused

Hoolimata sellest, et seksuaalne orientatsioon ei ole isegi mitmete homoseksuaalsete teadlaste erialaste artiklite põhjal nende sünnipärane omadus, nõuavad LGBT-aktivistid lähtuvalt seksuaalsest orientatsioonist mitmeid uusi “inimõigusi”. See mõtteviis on kokku võetud nn Yogyakarta põhimõtetes (YP), mis koostati 2006. aastal Indoneesias. Seda kasutades on LGBT-aktivistid nõudnud, et “seksuaalne orientatsioon” nimetataks kõikide inimõiguslepete ja -deklaratsioonide osaks.

YP sissejuhatuses öeldakse, et “seksuaalne orientatsioon ja seksuaalne identiteet on iga inimese väärikuse ja inimeseksolemise olemuslik osa”. Sellega lähtutakse arusaamast, et sugutung on inimeseksolemise tuum ning nõutakse, et inimest tuleb defineerida sellest lähtuvalt.

YP sissejuhatuses öeldakse, et “seksuaalne orientatsioon ja seksuaalne identiteet on iga inimese väärikuse ja inimeseksolemise olemuslik osa”. Sellega lähtutakse arusaamast, et sugutung on inimeseksolemise tuum ning nõutakse, et inimest tuleb defineerida sellest lähtuvalt.

Kui sünnipärase omadusena mõistetud seksuaalne orientatsioon ja seksuaalsed eelistused määratletakse inimese identiteedi, inimväärikuse ja inimõiguste alusena, siis eeldatakse, et teised inimesed arvestavad sellega.

Selle arusaama kohaselt panevad Inimeste seksuaalsed eelistused riigile uusi kohustusi tegutseda lähtuvalt inimeste ja eriti seksuaalvähemuste seksuaalsetest eelistustest. Erinevad LGBT-aktivistid on neid “uusi kohustusi” tõlgendanud erinevalt. Erinevates olukordades on nende “uute kohustuste” hulka loetud näiteks kohustus tagada “samasooliste paaride õigus abielluda”, “õigus soovahetusoperatsioonidele”, “õigus viljakusravile”, “õigus samasooliste vahelisele prostitutsioonile” ja “õigus olla veredoonoriks”. Kui õigusi saab luua lähtuvalt seksuaalsetest eelistustest, võib inimõiguste taustsüsteem laieneda lõpmatult, sõltuvalt sellest, kuidas inimesed oma seksuaalsed eelistusi parasjagu defineerivad. (Weber & Lin 2016.)

Määratledes inimväärikust lähtuvalt seksuaalsetest eelistustest seab YP nendest tuletatud “inimõigused” ettepoole südametunnistuse vabadusest, s.t püüab neid vabadusi piirata. Valitsused peaksid “tagama, et seksuaalset orientatsiooni puudutavate erinevate arvamuste, veendumuste ja uskumuste väljendamine, praktiseerimine ja edendamine” teostub nii, et see “ei ole vastuolus inimõigustega” (21b).

Kui “inimõigusi” defineeritakse üldise inimväärikuse asemel lähtuvalt seksuaalsetest eelistustest ning kui nendest eelistustest tuletatud “inimõigused” seatakse kõrgemaks südametunnistuse vabadusest, õõnestatakse sellega kogu inimõiguste süsteemi.

Kui “inimõigusi” defineeritakse lähtuvalt muutlikest seksuaalsetest eelistustest, võimaldab ebamäärane apelleerimine inimõigustele tsenseerida kõiki LGBT-eesmärkidega vastanduvaid arvamusi.

Kui “inimõigusi” defineeritakse üldise inimväärikuse asemel lähtuvalt seksuaalsetest eelistustest ning kui nendest eelistustest tuletatud “inimõigused” seatakse kõrgemaks südametunnistuse vabadusest, õõnestatakse sellega kogu inimõiguste süsteemi. Ilma südametunnistuse vabaduseta muutub tegelike inimõiguste teadvustamine ja tagamine keeruliseks. Tegelikke inimõigusi võivad inimesed teada üksnes siis, kui nende südametunnistus on vaba.

Laste õigused

Seksuaalsetest eelistustest tuletatud “inimõigustele” tuginedes nõuavad mees- ja naispaarid “võrdset” õigust viljatusravile ja adopteerimisele. Ometigi riivab kolmandast isikust doonori sugurakkudele põhinev viljatusravi lapse õigust tunda oma isa ja ema ning kasvada nende hoole all (vt ÜRO lapse õiguste konventsioon, artikkel 7 – tlk). Adopteeritud lastel on õigus kodule, kus neil on võimalik saada asendav kogemus nii isast kui emast.

Kui inimõigusena defineeritud sooneutraalset abieluseadust ja viljatusravi ei saa enam kritiseerida, muutub last inimõiguste tagamine üha keerukamaks ning nende huve ei saa seada ettepoole inimõigustena defineeritud seksuaalsetest õigustest.

Tuletades inimõigusi lähtuvalt seksuaalsetest eelistustest ning seades need kõrgemaks südametunnistuse vabadusest, hakkab lagunema kogu inimõiguste süsteem. Selle tulemusel luuakse ühiskonnas seadused ja struktuurid, mis riivavad tõelisi inimõigusi, eriti laste identiteedi- ja suhteõigusi.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjandus

Corvino, John (2014). Mitä väärää on homoseksuaalisuudessa? Suom. Kirsi Luoma. Helsinki: Like.

DeCecco, John (1990). “Confusing the Actor with the Act: Muddled Notions about Homosexuality”, Archives of Sexual Behavior 19(4): 409−412.

DeCecco, John & Elia, John P. (1993) “A Critique and Synthesis of Biological Essentialism and Social Constructionist Views of Sexuality and Gender”, teoses: John DeCecco & John Elia (ed). If You Seduce A Straight Person Can You Make them Gay. Haworth Press.

Diamond, Lisa (2009). Sexual Fluidity: Understanding Women’s Love and Desire. Cambridge, Mass.: Harvard University Press.

Kirk, Marshall & Madsen, Hunter (1989). After the Ball: How America Will Conquer Its Fear and Hatred of Gays in the 90’s. New York: Plume Books.

Lützen, Karen (1998). “Gay and Lesbian Politics: Assimilation or Subversion: A Danish Perspective”, teoses: Jan Löfsröm (ed) Scandinavian Homosexualities. Essay on Gay and Lesbian Studies. New York: Haworth Press, 233−243.

Weber, Travis S. & Lin L. (2016) “Freedom of Conscience and New “LGBT Rights” in International Human Rights Law.” Journal of Global Justice and Public Policy, January 15, 2016, vt siit.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!