Kui surma lähedus saabub ootamatult, muudavad inimesed sageli oma veendumusi. Vahel ka täiesti vastupidisteks. Usklikest saavad uskmatud ja vastupidi. Ei ole ühest vastust. Ent kui inimese usul on sügavad juured, jääb ta alati selle juurde, millesse on uskunud, kõneleb Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš.

Tõlkija eessõna

Inimese elu olulisimateks sündmusteks on siia ilma sündimine ning siit lahkumine. Kui sündimisega on seotud palju rõõmu ning sellest saadakse meeleldi osa, siis surm ja suremine on meie "kultuuriruumis" muutunud pea et tabuks. Sekulaarses maailmas jäetakse lähedane inimene sageli hooldekodusse surema ning harva ollakse tema viimaste hetkede juures. Samas on väga oluline, et teadvustaksime endale ka omaenese ihu surelikkust ja hinge igavikulisust.

Nii Eestis, Venemaal ja üldse Läänemaailmas kardetakse rääkida surmast ja palliatiivse abi ehk surija eest hoolitsemise süsteem alles tekib.

Iisraeli tanatoloog Lynn Halamiš rääkis oma intervjuus väljaandele Pravmir, miks peab arst oma patsiendiga rääkima surmast, mis saab inimesele oluliseks tema elu viimastel päevadel ja kas on võimalik hoida lapsi eemal teadmisest, mis surm on. See on oluline artikkel mitte ainult meedikutele, vaid kõigile, kes on kokku puutunud või kokku puutumas lähedase inimese lahkumisega meie elust.

Tanatoloogia – meditsiiniharu, mis uurib organismi seisundit patoloogilise protsessi viimases staadiumis, suremise dünaamikat ja mehhanismi.

R. T.

Valetamine ei ole kaitse

— Kuidas te õpetate arste rääkima patsiendile surmast? Kas on olemas mingid üldised reeglid?

Mina soovitan alustuseks tuua inimesele tass teed ja alles seejärel teatada talle halba uudist. On üldteada, et kindlaim viis tunda taas elavust – see on soojus kurgus…

Ent esimene ja olulisim reegel on kuulata inimest ning anda talle nn stseen: aeg ja võimalus vestluseks. Surija saab paljustki ise aru, tema keha räägib talle ise kõigest. Ta näeb, et organid kaotavad üksteise järel oma elulised funktsioonid. Seepärast on vaja ka alustada sellest, mida inimene juba ise mõistab. Meie võime teda vaid aidata küsimuse lahtimõtestamisel.

Keerulisem on siis, kui inimene ei mõista oma olukorda. Arsti suurim hirm on see – mis siis, kui inimene ei tea? Kuidas talle öelda?

Hulk aastaid tagasi oli mul vestluste tsükkel ühes tavalises keskkoolis. Käisin läbi klassid esimesest viimaseni, kus pidin lastele rääkima surmast, kaotusest ja leinast. Kui ma läksin 1. klassi õpilaste, kuueaastaste laste juurde, mõtlesin ma, et ilmselt ei ole nad kunagi selliste asjade peale mõelnud (kuigi meditsiinialane kirjandus tõdeb, et selles eas on lastel olnud surmateemalisi mõtteid).

Vaatasin siis neid minu poole pööratud laste nägusid ja mõtlesin: "Kas nad on juba surma peale mõelnud, või ei ole? Äkki on? Äkki ei ole? Olen ilmselt esimene, kes neile sellest räägib…" Mul oli sel hetkel väga raske. Ent kui ma alustasin vestlust, selgus, et lapsed soovivad sellest väga rääkida. Igaühel neist oli surnud keegi lähedastest või tuttavatest või olid näinud surma teleuudistest. Neil oli palju küsimusi. Selgus, et mina olin lihtsalt see, kes selle teema avas. See oli uskumatu…

Täiskasvanud valetavad sageli lastele, soovides neid kaitsta. Ent vale ei kaitse. Lapsed mõtlevad niikuinii surmast, räägivad sellest üksteisega – milliseid teadmisi nad sellisel juhul saavad? Nad otsivad vastuseid ning saavad need niikuinii. Meie peame andma neil õiged vastused.

Need, kes lähedal, ei põle läbi.

— Kuidas te õpetate arste endid hoidma ja mitte läbi põlema pideva võõra mure juures olemise tõttu?

On kaks teed läbipõlemise vältimiseks. Esmalt – kasutades kehakeelt. Kui teile midagi räägitakse, aga teie istute lösutades ja avatud poosis tugitoolis, on läbipõlemine vältimatu. Kui te aga istute end inimese poole kallutades, võib läbipõlemist vältida. See tähendab, et selles olukorras te peate olema koos inimesega, aga mitte iseenda seltsis. See teeb teid tugevamaks, olete vähem haavatav.

Selle teema juurde on häid illustreerivaid näiteid. Töötades kunagi ühes meditsiiniinstituudis, viisin läbi tulevastele patologoanatoomidele suunatud õppeprogrammi ning aitasin neil üle saada sisemistest probleemidest. Tudengid tulevad anatoomikumi lahkama inimkeha praktiliselt kohe pärast õpingute alustamist. Ent keha on ju tabu ning paljudel tudengitel on sellega probleeme.

Tavaliselt töötab ühe surnukehaga 6–8 tudengit. Keegi jälgib, keegi teeb märkmeid, keegi viib otseselt läbi lahkamist. Mõnedel juures olijatest on täheldatavad sellised traumaatilised sümptomid nagu iiveldus, oksendamine, teadvusekaotus. Ning mida ma avastasin! Need sümptomid avalduvad vaid nendel, kes seisavad lauast paari sammu kaugusel ja näevad kogupilti. Neil, kes on instrumentidega kummardunud keha kohale, ei aja kunagi iiveldama. Nad avavad ühe teatud piirkonna ning näevad väikest osa. Miks ma sellest teile räägin? Palliatiivse abistamise (eluohtlikku haigust põdejate ja nende lähedaste toetamine) puhul on samamoodi – kui oled inimesele lähemal, tema kõrval, siis on turvalisem.

Teine tee – oskus jagada "minu omaks" ja "mitte minu omaks". Minu perekond, minu sõbrad – see kuulub minu ellu. Surevate patsientidega ei tohi aga samastuda. Vahel ütleb keegi mulle: "Sa oled nagu minu pere liige. Ma armastan sind, sa oled suurepärane." Selles ei ole midagi halba ja valet, on normaalne, kui nii öeldakse. Ent ma ei võta seda vastu. Olen elukutselt arst ning pean inimesi aitama, ent kui ma ei tundnud seda inimest enne tema haigestumist, ei ole ta "minu oma". Kui minust aga tõepoolest saab mingil moel tema pereliige, siis on see  väga suur viga. Kui see inimene sureb, peab keegi hakkama hoolitsema ka minu eest.

— Kas te meenutaksite oma praktika kõige raskemat juhtumit, kui vahetegemine oli keeruline?

Ma ei tegele ainult haigestumiste, vaid ka tagajärgedega. Pommitamiste, mõrvade ja enesetappude tagajärgedega. Raskeimad on minu jaoks olnud need juhtumid, millesse olen sattunud ise. Mäletan kohtumist naisega, kes oli suremas samasuguse vähivormi kätte nagu mu emagi. Tema tütar oli sama vana kui mina oma ema suremise ajal. See oli väga raske. Ütlesin siis endale: "See ei ole sinu ema, see seal ei ole sina." Hakkas kergem… Ei ole võimalik võrrelda, kuidas oleks parem surra.

— Mis aitab inimestel saada üle lähedaste surmast, sellega leppida?

Aeg. Lein on üks 21. sajandi dinosaurustest. Tänapäeval me võime leida sekunditega interneti kaudu ükskõik millist teavet. Võime suvalises kiirtoidurestoranis kõigest mõne minutiga söönuks saada. Maailm muutub üha kiiremas tempos. Ent kuidas ta ka ei muutuks, on näiteks raseduseks vaja ikka üheksat kuud. Ning selleks, et saada üle kaotusevalust, on samuti vaja aega – aasta, kaks, viis või enamgi.

— Kas on võimalik öelda, et surijatel on lähedastele öelda tavaliselt just teatud olulisi asju?

On viis olulist asja, mida välja öelda on väga tähtis. Räägin seda nii surijale kui tema perekonnale.

Esiteks: "Anna mulle andeks. Andesta kõige eest, millega olen sulle haiget teinud. Andesta kõige eest, mis mul jäi tegemata ning millega tegin samuti haiget."

Teiseks: "Ma annan sulle andeks kõik, mida sina tegid, millega sa mind haavasid. Ja ma andestan sulle kõik, mis sina jätsid tegemata." Andestus peab tulema südamest, see on väga oluline.

Kolmandaks: väljendada oma tundeid. "Ma armastan sind" või "Ma püüdsin sind armastada" või "Ma tahtsin sind armastada".

Neljandaks: tänulikkus. Ent sõnade taga peab olema tõeline põhjus, mille eest inimest tänada. Kui elus oli kas või üks pisiasi, mille eest tahetakse tänada, on oluline seda öelda.

Ja viimaseks: hüvasti jätta. Ning see toimib alati.

— Te olete surmaga palju kokku puutunud. Millest inimesed enne surma mõtlevad? Mis on sellistel minutitel oluline?

See on väga huvitav küsimus. Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi ütleks: "Kahju, et ma nii vähe tööd tegin." Enim väljendatakse kahetsust: "Ma kahetsen, et ma ei olnud piisavalt palju koos oma perekonnaga."

— Kui olulised on surija jaoks tingimused, milles ta veedab oma viimased päevad? Kuidas on ikkagi õigem – kodus või haiglas?

Jällegi huvitav küsimus. Mitmel korral on kolleegid palunud mul läbi viia vastav uurimus. Ja ma ütlesin, et ma ei tee seda, sest ei ole võimalik võrrelda. Selleks peaks igale lahkujale võimaldama eksperimendi mõttes erinevad tingimused. Ja pealegi on küsimus ka selles, mida soovib perekond. See ei ole kellegi ainuisikuline, vaid perekonna otsus. Vahel ei ole perekond valmis nägema, kuidas lähedane inimene sureb. Vahel tahab inimene surra kodus ja see on ka pere soov, ent lahkuja tuleb paigutada haiglasse, sest vahel nõuab seda ka seadus. Selles suhtes on kõik väga individuaalne ning sõltub erinevatest faktoritest.

Mida ei tohi edasi lükata viimasele minutile

— Millist rolli mängib religioon palliatiivse hoole puhul? Kui paljud teie patsientidest on pöördunud vaimulike poole abi saamiseks?

Kui surma lähedus saabub ootamatult, muudavad inimesed sageli oma veendumusi. Vahel ka täiesti vastupidisteks. Usklikest saavad uskmatud ja vastupidi. Ei ole ühest vastust. Ent kui inimese usul on sügavad juured, jääb ta alati selle juurde, millesse on uskunud.

Sageli teevad inimesed vea eeldades, et pihiga võib oodata surivoodini. Leian, et see ei ole õige. Selle peale, mis hakkab toimuma pärast inimese surma, on vaja mõelda täie elu ja tervise juures. Haigeid morjendavad hoopis praktilisemad küsimused: kas valu vaigistatakse, kas ta jääb oma surmaga üksinda või hoiab keegi ta kätt. Seepärast ei maksa jätta vaimulikke asju viimasele hetkele.

— Kas patsiendid küsivad teie käest, mis juhtub pärast surma?

Seda küsin ma ise nende käest. Esitan alati sellise küsimuse: kas elu jätkub pärast surma? Kas Jumal on olemas? Ma tahan teada nende arvamust. Inimesed ise tavaliselt seda minult ei küsi.

— Filmides näeme sageli, et inimestel tekivad ebatavalised soovid, mis täide lähevad. Kas olete sellega kokku puutunud?

Teate, tavaliselt ei ole inimestel ebatavalisi soove. Enne surma, vastupidi, vajavad nad kõige tavalisemaid asju. Näiteks kui laps on vihanud oma kooli, soovib ta sinna minna. Teismelisi kurvastab aga üldse enim juuste kaotus, mitte surm ise.

— Kuidas hakkas üldse maailmas arenema palliatiivse abi süsteem? Millisest hetkest alates sai inimkond aru, et surija vajab abi?

Formaalselt, arvan, sai kõik alguse Cicely Saundersist. Just teda peetakse selle liikumise algatajaks. 1969. aastal ilmus Elisabeth Kübler-Rossi raamat "Surmast ja suremisest", mis on samuti selles valdkonnas teinud olulise töö. Ent veel enne seda oli Iirimaal selline amet kui anamchara, akušöör. Ta aitas sünnitajad ning tuli ka surijate juurde. See oligi tema töö. Ja mulle näib, et on väga õige mõte ühendada need mõlemad ühe inimese töös.

Ükskord vestlesin ämmaemandatega vastsündinute surmast ning mulle tehti ettepanek tulla sünnitusosakonda ning vaadata, kuidas seal see kõik toimib. Astusin osakonda sisse ning nägin sünnitavat naist. Ta karjus, sünnitus kulges raskelt ja ma arvasin, et kõik on väga halvasti. Ämmaemand ütles aga, et kõik on normaalne. Seejärel viibisin keisrilõikuse juures. Mul lubati läbi lõigata nabanöör ja vastsündinut kaaluda. Ma võin teile öelda, et tunda uue elu sündi on üsna sama kui tunda kustuvat elu. Ja kui sul on olnud tegemist surmaga, seejärel aga võtad oma kätele vastsündinu, taastab ja tervendab inimest väga tugevalt. Ettepanek tulla sünnituse juurde oli imeilus mõte.

Kümme aastat tagasi alustasime Iisraelis palliatiivse abi programmi. Hiljuti võeti vastu seadus, mis nõuab, et igas osakonnas oleks palliatiivne jagu. Tähendab, palju on tehtud ja nüüd on aja pöörata enam tähelepanu arstide harimisele selles vallas. Mitme aasta jooksul viisin ma läbi erikursust erinevates meditsiiniinstituutides, ent see kursus ei olnud kohustuslik.

— Te teate ilmselt, et Venemaal arstid sageli varjavad patsiendi eest, et ta on suremas. Nii ei pea see ju olema?

Mitte ainult Venemaal on see olukord selline. Ka Iisraelis eelistavad paljud arstid täpselt samal moel sellel teemal mitte rääkida. Arvan, et aja möödudes see muutub. Seepärast räägin ma inimesi õpetades praktilistest asjadest: istuge nii, rääkige inimesega sellisel viisil, küsige temalt seda. Vaid praktilise kogemuse ja harjutuste läbi võib õppida, kuidas rääkida patsiendiga surmast.

Esiteks vaigistada valu, seejärel rääkida.

— Palliatiivse abi põhiprintsiibiks on valu vaigistamine.

Kui füüsiline valu saavutab taseme A, asutakse seda kontrollima. Sellisel juhul on ka patsiendi hirm kõrgeimal tasemel – ta peab olema kindel, et arst suudab tema valu hallata. Jah, tekib hirm, et inimene võib jääda narkootilistest valuvaigistitest sõltuvaks. Ent A tasemest kõrgemal on surm. Seepärast veename minejat, et valust on võimalik vabaneda. Mis puudutab valuvaigistuse kättesaadavust, siis see on niikuinii piiratud arstide teadmiste ja empaatiaga, palliatiivse meditsiini meedikutel on valude osas mõistmist enam.

— Kas Iisraelis on palliatiivse meditsiini osas lahendamata probleeme?

Kui keegi asub õppima arstiteadust, teeb ta seda soovist elusid päästa. Keegi ei soovi selles eas tegeleda surijatega.

— Arstid kardavad sageli määrata patsientidele narkootilisi ravimeid. Kas on tõsi, et läänemaailmas ei peljata morfiini nõnda, nagu meil?

Läänes kasutatakse morfiini väga laialdaselt, kui ta on hädavajalik. Morfiin on väga odav preparaat ja see on tema suur eelis. Enim pelgavad arstid, et morfiin kahjustab hingamiselundeid. Ent siin on oluline eesmärk – mida soovitakse saavutada? Kui soovite vabastada surijat valudest, on vaja morfiini.

— Kas teie maal ei kardeta, et meditsiiniliste narkootiliste preparaatide tööstusesse tungib kriminaalne maailm?

Kardetakse. Seepärast on kõik tugevatoimelised preparaadid range kontrolli all. Inimestele aga tuleb teha ligipääs valuvaigistitele paremaks. Inimestega ei ole võimalik rääkida, kui neil on valus. Siis ei ole võimalik rääkida ka surija lähedastega. Esimene ja tähtsaim tingimus on valu kontrolli alla saamine. Seejärel võime asuda suhtlemisele ja inimese ettevalmistamisele siit ilmast äraminekuks.

Nonna Dzivajeva, Olga Allenova

Tõlkinud Roland Tõnisson