Suurbritannia uus peaminister Boris Johnson ei ole konservatiivne kangelane

Suurbritannia uus peaminister Boris Johnson lehvitamas rahvale pärast ametisse vannutamise järgset kõnet valitsuse paekorteri ees, 24. juuli 2019, Downing Street 10, London, Suurbritannia. Foto: Scanpix

Kuigi Suurbritannia uus peaminister Boris Johnson esitleb ennast küll konservatiivina, näitab tema toetus homoabielule ja abordile, et tegelikult peitub näiliselt konservatiivse fassaadi ja retoorika taga kõigest järjekordne Briti liberaal, kes töötab sama kõvasti nagu iga teine progressiiv sotsiaalselt konservatiivsete institutsioonide ja konsensuse lammutamise nimel, kirjutab katoliiklik kolumnist Jonathon Van Maren.

Ma tunnistan kohe alguses, et ma ei jälgi Briti poliitikat eriti lähedalt ning enamus mu sõpru, kes jälgivad, toetasid Boris Johnsoni kandidatuuri Ühendkuningriigi tooride erakonna juhi kohale. Ta on ilmselt mingit sorti konservatiiv, kuid samas kui mõni päris konservatiiv pärib tema toetajatelt konkreetsete näidete kohta tema väidetavast konservatiivsusest, hakkavad nad minu hinnangul üsnagi kõvasti pomisema. Mitte just üllatuslikult ei ole Mail on Sunday burkeaanist kolumnist Peter Hitchens uuest peaministrist, kes on end nüüdseks turvaliselt Downing Street 10-sse sisse seadnud, just vaimustuses. 

Hoolimata sellest, kas Johnson on Briti-stiilis trumpilik karakter (USA president näib tänapäeval olevat ainsaks võrdluspunktiks, milleni meedia küündib), on tema ajalugu sotsiaalküsimuste osas selgelt kohutav. Ta on olnud aastaid LGBT-liikumise ustav eestkõneleja, kirjutades 2012. aastal, et ta pooldab samasooliste “abielu” ning et ta “ei saa lihtsalt aru, milleks tühjast tüli tekitada”. Lisaks sellele väljendas ta veel arvamust, et “abielu võib olla küll Jumala poolt armastatud, kuid ühelgi religioonil ei ole kunagi olnud monopoli abielule”. Oma hiljutises rollis välisministrina läks ta isegi nii kaugele, et tühistas Briti saatkondadele kehtinud vikerkaarelipu kui seksuaalrevolutsioonilise liikumise sümboli heiskamise keelu.

Võimalik, et Johnsoni sügavalt ükskõikne suhtumine sellesse, kuidas tema kodumaal abielu määratletakse, tuleneb tema vägagi paindlikust lähenemisest enda omasse. 2004. aastal vallandas tooride juht Michael Howard ta tema kahelt ametikohalt Konservatiivse Partei aseesimehe ja varikunstiministrina, kuna ta pettis pidevalt sisuliselt kõiki seoses ühe oma afääriga (mis oli vaid üks paljudest ning millede arvukuse tõttu keeldus Johnson isegi tunnistamast, kui palju lapsi tal on). Tema esimene abielu seltskonnadaam Allegra Mostyn-Oweniga kestis kõigest aasta ning tema afäär Petronella Wyattiga tekkis, kui ta oli abielus oma teise naisega, kellega tal on neli last.

Põhjus, miks see afäär on oluline, seisneb selles, et väidetavalt maksis Johnson Wyatti abordi eest, pärast seda kui too rasedaks jäi. Laps oli planeerimata ning tapeti abordi läbi 2004. aasta oktoobris. Väljaanne Sunday Times avaldas selle loo kuu aega hiljem – proua Verushka Wyatt paljastas selles nii abordi sooritamise kui ka tõsiasja, et Johnson oli väidetavalt lubanud tema tütrega abielluda (kes töötas samuti väljaandes The Specator, kus Johnson oli ametis kolumnistina). Kuigi Johnsoni kompulsiivne pettus nende süüdistuste valguses tappis toona tema poliitilise karjääri, on ta viisteist aastat hiljem teinud muljetavaldava comebacki.

Johnsoni abordiminevik võib saada poliitiliselt oluliseks, eriti seoses Põhja-Iirimaaga, mis võib olla sel sügisel sunnitud Westminsteri survel abordi legaliseerima, juhul kui sealsetel sõjajalal olevatel poliitilistel fraktsioonidel ei õnnestu valitsust moodustada. Johnsoni hääletusajalugu näitab, et ta on seisnud siiani kindlalt abordiaktivistide poolel: ta on hoidunud kõikidest hääletustest, mis piiraksid aborte (mis on Ühendkuningriigis legaalsed kuni 24 rasedusnädalani). Arvestades tõsiasja, et üks tema enda lastest suri abordi läbi (laps, kes oleks praeguseks juba teismeline) ning et ta tõenäoliselt maksis selle eest – kuna vastasel juhul poleks see olnud niivõrd suur avaliku elu uudis –, siis ei maksa oodata, et Johnson on valmis tulevikus võtma isegi mõõdukalt abordivastast seisukohta.

Johnsoni toetajad juhivad aga tähelepanu tõsiasjale, et ta nimetas Briti parlamendi alamkoja juhiks kompromissitu abordivastase konservatiivi Jacob Rees-Moggi, mis on iseenesest muidugi positiivne areng. Kuid need, kes väljendavad hetkel oma entusiasmi Johnsoni võimuletuleku suhtes, peaksid seda pigem vaos hoidma: kuigi Johnson võib Brexiti viimaks teoks teha (ning ka see pole veel kindel), siis tundub, et ta on järjekordselt üks nendest tooridest, kellele meeldib kasutada traditsiooniliselt kõlavat jõulist retoorikat, kuid kes on töötanud sama kõvasti nagu iga teine progressiiv sotsiaalselt konservatiivsete institutsioonide ja konsensuse lammutamise nimel, mis Suurbritannia kunagi tõepoolest suureks tegid.

Tõlkis Martin Vaher.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!