Hiljuti valmis Moskvas üks Euroopa suuremaid mošeesid. Foto: Sergei Breev, Bigstockphoto.com

Euroopa kultuuriruumi tunginud uus moslemilaine ei mõtlegi kohalike oludega sobituda. Miks? Ilmselt on varasemaga võrreldes olulisim erinevus uute tulijate usukindlus, fundamentalism ja sellega kaasnev soovimatus integreeruda, kirjutab emeriitprofessor Timo Vihavainen.

Sõja ajal võisid soomlased lugeda palju positiivset Jeruusalemma suurmufti kohta. See haritud, kõrgeauline islamiseaduste tundja ja kohtunik pooldas igati saksa natse ning nende võitlust inglise imperialismi ja veel enam juutide vastu. Sakslased viljelesid aktiivselt sõprust araablastega ning üritasid neid ärgitada võitlusele inglaste vastu. Sellega jätkasid sakslased juba Esimese maailmasõja aegset poliitikat. Keiserlik Saksamaa oli liitunud Türgiga ja üritas viia Türgi alamaid pühasse sõtta inglaste vastu. Sellise agitatsiooni vastu tegutses teatud eduga muuhulgas tuntud Araabia Lawrence.

Saksamaa mängis püha sõda õhutades õnne peale, sest ega Wilhelmi riik olnud muhameedlikum, kui Inglismaa. Seda enam, et beduiinide võitlusvõime oli praktiliselt olematu. Seda oli, muide, tõdenud juba Napoleon oma Egiptuse sõjaretkedel. Tegemist oli distsiplineerimatu karjaga, kellel tuli paremini välja rüselemine kui korraldada korralikku sõjalist lööki.

Igal juhul õnnestus inglastel end moslemite silmis püsivalt kompromiteerida, kui nad kuulutasid juutide õigust oma rahvuslikule kodule Palestiinas (Balfouri deklaratsioon 1917). Sellises olukorras oli natside kompromissitu juudivaenulikkus moslemite kõrvadele kui taevamanna. On omal moel mõistetav, et Hitler on praegugi Lähis-Ida moslemite hulgas suures soosingus. Sellel teemal on muide välja antud ka uus rootsikeelne raamat (Niclas Sennerteg, Hakkorset&halvmånen. Nazister i Mellanöstern. Natur&Kultur 2016, 495 lk), mis on sealmail saanud palju kiitust.

Igatahes üritati Londonisse rajada mošeesid päris tõsimeeli juba 1930. aastatel. Impeeriumis elas ju rohkelt moslemeid, teiste maade seas Indias ehk praeguses Pakistanis, lisaks Aafrikas ja muidugi Lähis-Ida protektoraatides.

Ettevõtmine sai tuule tiibadesse tegelikult alles Teise maailmasõja ajal ja vaevalt, et juhuslikult. See väärt idee oli ajakohane võitluse pärast, mida toona peeti Lähis-Idas moslemite hingede pärast.

Jeruusalemma suurmufti ei olnud ainus brittide leppimatu vaenlane moslemite seas ja usulise varjundiga mässe on brittide vastu olnud mitmeid – näiteks India sipoide ülestõus (mai 1857 – juuli 1859) ja Sudaani Mahdi-mäss (1881–1899). Impeerium ei ahistanud küll oma territooriumil erinevaid usundeid, ent ta ei märganud ka tõsiusklike üha kasvavaid vajadusi impeeriumi emamaal – Suurbritannias.

Tegelikult oligi kummaline, et isegi Briti impeeriumi liberaalses pealinnas ei olnud ühtegi mošeed, kuigi näiteks Venemaal Peterburis oli see olemas. Tagurlikult ortodoksse Venemaa pealinnas avati see aastal 1913.

Ka Londonis oli keegi moslemiks hakanud lord Headly juba 20. sajandi alguses esitanud ettepaneku ehitada mošee. Selle ilmselt ekstsentrilise inimese idee ei võtnud vedu, mille üle ei maksa ka imestada. Aga aastal 1940, niisiis sõja ajal, annetas Inglismaa valitsus suure summa mošee ja islami kultuurikeskuse rajamiseks.

Mošee ja kultuurikeskus avatigi juba sõja ajal kuninga enese osavõtul. Algus oli üsna tagasihoidlik ning ettevõtmine vajas lisainvesteeringuid. Arhitektuurikonkursid ja moslemite asjasse puutuvad omavahelised intriigid võtsid oma aja, ent finantseerima hakkasid seda ideed äkki rikastunud Araabiamaad ning aastal 1977 oli mošee valmis. Lõplikult valmis kogu kompleks aastal 1994.

Londoni keskmošee (Regent’s Park). Foto: Bigstockphoto.com

Nüüd, pärast aastat 2000, elame Euroopas suurmošeede ajastul. Londoni keskne suurmošee asub Regent Parkis. Selle suurde saali mahub 5000 palvetajat ja peale selle naised, kelle koht on rõdul. Oleks huvitav teada, kuidas viktoriaanliku ajastu korüfeed seda kommenteeriksid.

Nüüd on Londonis mošeesid juba enam kui nelisada ja ind uusi ehitada on suur. Tellijaid vaevab ilmselt suurusehullustus ning üks seltskond, õigemini sekt, mida tuntakse nimega Tablighi-Jamaat, on avaldanud soovi ehitada mošee, mille pindala oleks kolm korda suurem kui Londoni St Pauli katedraalkirikul. Fundamentalismipelglikud ametnikud ei ole andnud selleks luba hoolimata rassisimisüüdistustest.

Soomes on mošee tatarlaste kogukonna kasutuses olnud juba sadakond aastat. Sellele lisaks on uued tulijad asutanud oma mošeesid. Neid on juba kümneid Soome eri paigus. Praegused mošeed on tagasihoidlikud. Minarette ei ole ehitatud ja muezzinide öiseid palvekutsungeid ei ole meil seni kõlanud. Võibolla on need varsti tulemas? Kas nende keelamine oleks rassism?

Olukord võib muutuda. Kui Helsingi Sörnaineni linnaossa Hanasaarele ehitatakse silmapaistvale kohale Helsingi toomkirikust kaks korda suurem suurmošee koos minarettidega, saab meil tegemist olema hoopis uue olukorraga. Umbes sajamiljoniline rahasüst peaks tulema araabiamaadest, kohalikel usuühingutel selliseid finantse ei ole.

Kõlab hullumeelselt, ent väidetavalt hakkab uus mošee arendama dialoogi ja pakkuma islami erinevatele suundadele selleks ruume. Igatahes mujal ei ole selline entusiasm siiani vilja kandnud ning ehk peaks Soomeski suhtuma sellesse suurte kahtlustega.

Ka pakutud rahastus ei ärata usaldust. Sama vähe kui oleks olnud mõistlik rajada Soome kas hiinlaste või trotskistide nõukogude konverentsikeskused Pekingi ja Moskva rahadega, oleks nüüd põhjust soosida selle praeguse totalitarismi agressiivset missiooni. Jutud dialoogi olulisusest ja moslemite vajadustele vastutulemisest võiks unustada. Mõistlikum on vaadata, kuidas on mujal läinud.

Imelik küll, aga kõiki otsustajaid ei tundu see huvitavat. Naiivseid selgitusi “õigest” islamist ja selle suurepärasest kokkusobimisest Soome kultuuripärandiga on mõttetu kommenteerida. Soome tatarlased [neid on umbes 1000 – toim] on suurepärane näide sellest, millisel moel ja millises mastaabis islam võib Soome probleemideta sobida. Tegemist on piisavalt väikse, end majanduslikult ja ühiskondlikult hästi integreerinud rühmaga, kellel pole olnud oma “missiooniga” seotud luulusid.

Seevastu eurooplaste kogemus Inglismaast Hollandini ning Saksamaal, Rootsis, Taanis ja Prantsusmaal näitab, et see uus islam, mis on suure massina tunginud meie kultuuriruumi, ei ole siia sobitunud ega tahagi sobida. Vastupidi.

Miks nii? Seda võib ja peab küsima. Ilmselt on varasemaga võrreldes olulisim erinevus uute tulijate seas ilmnev uue usulise veendumuse ja fundamentalismi määr ning probleemiks uute tulijate suur hulk ja sellega praktikas kaasnev võimetus integratsiooniks. Uus on kindlasti ka see islami šovinism ja Euroopa tsivilisatsiooni halvustamine, mis veel pool sajandit tagasi oli kujuteldamatu.

Tõdedes, et Euroopal ei ole olnud selliseid probleeme ühegi teise usundiga, peame tegema järelduse, et just nimelt muhameedlastest immigrantide tulva peab kõikide osapoolte huvides tugevasti piirama ning kõigi vahenditega tuleb takistada nende eraldumist omaenda enklaavideks. Just viimast arengut on suurmošeede ehitusprojektid kõikjal toetanud.

Lõpuks on küsimus Soome migratsioonipoliitikast. Arvestades muu Euroopa kogemusega peab meie parlament võimalikult kiiresti võtma vastu immigratsiooniseaduse, mida tulevased valitsused on kohustatud täitma. Demokraatia tingimustes peab selline seadus peegeldama rahva enamuse tahet nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõõtmes.

Euroopa Liit võib praegu piirata liikmesriikide iseotsustamisõigust ka selles küsimuse, ent niinimetatud “musterõpilase” roll on meie endi valitud ning on muidki võimalusi panna teisi endast lugu pidama. Ei ole põhjust hakata kaasa koogutama ja lipitsema enne, kui midagi on üldse küsitud. Initsiatiiv tuleb hoida oma käes. Tulevikus tuleb nii Euroopa Liidul kui selle liikmesriikidel kindlasti vastata mitmetel eksistentsiaalsetele küsimustele ning immigratsiooni ja integratsiooni küsimused ei ole nende hulgas kindlasti teisejärgulised.

Autori blogist tõlkis Roland Tõnisson